MUL ON KÕIK EES!: «Ees on see, et olla selline, nagu ma olen. Pikalt! Vastu pidada, ja et saaks ikka laulda ja ise sellest kõigest rõõmu tunda,» hindab Veski iga eluhetke.Foto: Laura Oks
Nataly Koppel 4. oktoober 2014 15:00
"Ühele on kuulsus määratud, teisele kukub see kuidagi kaela ja ta ei oska sellega midagi teha. Ja see rikub ta lõpuks ära. Kõik need inimesed, kes on elus midagi saavutanud, on üldjuhul mõistlikud, töökad ja sihikindlad. Päris segaseid nende seas ei ole, sest kõik hakkab ikkagi peast. Pealegi, tee kuulsuse poole on ränk, raske ja okkaline – igaüks ei suuda seda läbida," teab mitukümmend aastat Eesti ja välismaa lavadel säranud laululegend Anne Veski (58).

Anne Veski hakkas laulma juba 16aastaselt keskkoolis. "Minu kõrval oli alati vend (Mati Vaarmann – muusik ja muusikariistade poe Sound & Light omanik – toim), kes hoidis mind maa peal," meenutab Veski.

"Kui sa oled kogu aeg meeste seltskonnas, siis keegi ei lase sul laiutada ja pead tõsta. Eks minagi olen vahest veidikene turtsunud ja tusatsenud, aga seda ei tohi unustada, et peab ikkagi inimeseks jääma – kui sa tuled lavalt maha, läheb tavaline elu edasi," mõtiskleb Veski kuulsuse üle.

Kas teie tee kuulsuseni on olnud konarlik?

Mul oli ikka tõeline ahvikannatus. Vanasti esinesime Vitamiiniga õhtu jooksul 3–4 plokki ja algul, kui ma sinna ansamblisse läksin, oli mul kavas kõigest mõni lugu – lõpupaladeks. Aga mida see lühike lavalolek kõike tähendas? Hommikul sõidad välja, pannakse aparatuuri üles, siis hakkab pidu ja sina muudkui ootad, ootad ja ootad, millal lõpuks saad lavale minna. Ma jäin ükskord mõtlema, et kuidas ma selle üldse välja kannatasin? Järelikult oli esinemissoov ikka nii kõva! Teate, samas ei ole elus midagi paremat, kui see moment, kui sa saad lõpuks lavale, see tasub ootamist! Aga pärast tuled lavalt maha, maa peale tagasi, hakkad jälle asju pakkima ja edasi, teistesse esinemiskohtadesse sõitma. Vitamiiniga esinedes magasime veel magamiskottides põrandal ka, polnud ju hotelli.

Kus te nendes magamiskottides siis magasite?

Vitamiini ajal näiteks kultuurimaja saali põrandal. Ja kujutage ette, mis kõva pidu seal käis, enne kui me saime seal lõpuks magama jääda! Nagu ikka, jääb mõni seltskond kauemaks lällama, nii ei jäänud meil muud üle, kui oodata, millal lõppude lõpuks vaikuses pikali visata saab. Ja mis õhk seal pärast suurt prallet oli... Samuti mäletan, kuidas ma läksin pärast ärkamist end kaevu juurde pesema, sest vett seal ka ei olnud. Õnneks oli see veel varasügis. See oli nõukogude aja elu, midagi ei olnud teha. Aga kõige tähtsam oli ikka see, et pärast said jälle lavale särama minna ja elu oli jälle ilus!

Kas tuli veelgi ekstreemsemaid seiklusi ette?

Muidugi! Näiteks ükskord oli väljas miinus 30 kraadi ja bussis, millega me sõitsime, oli üks aken katki. Seal oli nii külm, et ma kartsin, et varbad ja jalad külmuvad bussi külge kinni (naerab). Õnneks olid meil nahast dubljonkad (parknahast kasukad – toim), mille sisse me end mähkisime. Ilmselt see meid päästiski.

Kas mäletate veel seda hetke, kui saite esimest korda aru, et olete kuulus?

Siis, kui reklaamiklubis oli ära lugu "Roosiaia kuninganna". Ma kandsin seal laia kübarat, mis oli Jüri Miti välja käidud mõte. Ja laia kübaraga Veski jäi kõigile meelde. Pärast seda lugu hakati mind ära tundma, esinemiste ajal ootas suur aplaus. Aga Venemaal juhtus see pärast lugu "Позади крутой поворот" (1982), kui see käis saate "Утренняя почта" eetris ära. Inimesed hakkasid seda lugu televisioonist uuesti küsima, kontsertidel läks metsikuteks ovatsioonideks ja lugu tuli esitada ikka paar-kolm korda. Ja siis hakkaksid terved staadionitäied rahvast minu peale kokku tulema. Vaat siis tunned, et oledki nagu keegi! Punkti pani veel lauluvõistlus Sopotis 1984. aastal, kus ma sain kaks esimest preemiat.

Mida te tundsite, kui saite kuulsaks?

Kuulsus ise ei ole mitte midagi! Tähtis on see, et sind tuleb kuulama saalitäis rahvast. Ja sinu peale võib kava üles ehitada, sina oled põhinael. Kuulsus on muidugi see, mis neid kohale meelitab. Aga kui sa lähed koju, siis seal seda kuulsuse aurat ei ole. Kuulus on see, kelle käest pärast kontserti autogrammi tahetakse, soovitakse koos sinuga pildile jääda, kui sind tuntakse tänaval ära. Aga üksnes sellest söönuks ei saa, tööd tuleb ka teha.

Kuidas te suhtute sõnasse "staar", kas te peate ennast staariks?

Keda nimetada staariks? Need on ikka need, kes on üle maailma tuntud. Meil on siin lihtsalt staarikesed või lauljad, keda rohkem tuntakse. Meil ju praktiliselt selliseid staare ei ole, et kui kuulutatakse välja tema kontsert, jookseb rahvas tormi. Võib-olla ainult siis, kui artistil on juubel või midagi sellist. Aga et keegi teeks siin üle päeva soolokontserte, seda ikka ei ole. Ennast ma ka staariks ei pea.

Kas Nõukogude Liit ei olnud piisavalt suur riik, kus teid tunti ja armastati ning teatakse siiamaani?

Kui võtta selle järgi, siis jah, olen ikka staar! (naerab.) Seal sai tõesti esinetud tervetele staadionidele. Õnneks kutsutakse siiamaani tagasi.

Kui pikk peab olema tee, et saaks öelda: jah, ma olen nüüd staar?

Esimesed kümme aastat – see on alles töö algus. Tuntuks võid saada hoobilt, aga selleks, et jääda tunnustatud artistiks, selleks on natuke aega ikka vaja: sa pead ajaproovi läbi käima!

Kas olete Venemaal näinud, kuidas teised kolleegid staaritsevad?

Nii palju, kui mina olen neid inimesi näinud, kes on tõelised staarid – nad on kõik väga tagasihoidlikud ja intelligentsed inimesed. Näiteks Valeri Leontjev, kellega ma olen ka koos laulnud, on väga tark, intelligentne ja mõistlik inimene. Arukus käibki ikka tõelise staariga kokku, ega siis muidu tühja koha pealt püsti ei seisa!

Kas siis tõesti keegi ei tujutse, ei nõua erikohtlemist?

Staarid on väga kõhklevad inimesed, kes tahavad teha oma tööd väga hästi. Näiteks enne esinemist ei tasu neid torkida, intervjuud või kommentaari küsida. Sest sel hetkel on peas vaid üks mõte: kuidas hästi esineda. Sellele on vaja keskenduda. Sellisel hetkel võidki jätta inimestele külma ja kõrgi mulje, ehkki sa ise seda üldse ei soovinudki, sest olid lihtsalt oma töömõtetes.

Aga rääkides grandioossetest nõudmistest, millest vahel ajalehtedes kirjutatakse, siis ega seda ka ei ole. Kui te teaks, kuidas näevad välja telešõude telgitagused! Võetakse mingi vana hoone või angaar, et suurt lava teha ja sinu riietumisboksid on sellised meeter korda kaks, kes seal siis staaritseb? Vaatad, kuidas mahud üldse sinna riideid vahetama.

Missugused nõudmised on teil kontserdikorraldajatele?

Tavalised nõudmised. Kõik algab aparatuurist, et kõik kõlaks ikka hästi. Lava ja valgus, see on kõige tähtsam. Kord küsisid Eesti korraldajad minu käest, et mida ma garderoobi sooviksin? Ütlesin täitsa lambist, et tuba võiks olla üleni punane. Ja tõesti – seinad olidki punase riidega ära tapeeditud, diivanid olid punased, laual oli punane lina ja punane vaas, kõik oli punane! Küsiti, kas nüüd on nii, nagu te soovite? Aga rohkem ma selliseid katsetusi ei ole teinud (naerab).

Kas teil on mingeid nõudmisi hotelli osas, kui te välismaal esinete?

Venemaal oli juba nõukogude ajal selline kirjutamata seadus, et staaril on luksusnumber, mis koosneb vähemalt kahest või kolmest toast. Ja see, kelle nimi oli plakatil punasega kirjutatud, selle ka sai. Kui sa käisid Venemaa väikelinnades ja seal ei olnud korralikku hotelli, siis võeti meid vastu linna tähtsamate inimeste residentsides. Näiteks linnapea residentsis.

Missugused on kuulsaks olemise plussid ja miinused?

Kuulsuse pluss on ikka see, et võid iga ülemuse uksele koputada, vähemalt üks kord elus. Ja Vene ajal sai igasugust defitsiiti. Näiteks olid raudteelastele mõeldud erilaod, kus oli Jaapani kaupa. Ja igas suuremas linnas tuldi meile vastu ning viidi sinna isiklikult head ja paremat välismaa kaupa vaatama. Naistesaapad ja kasukad, saime ka ühed valgustid, mis on meil siiamaani kodus üleval. Jaapani seepi tõime, lõhnas väga hästi.

See oli aeg, kui siin midagi ei olnud ja me ostsime isegi kuivained kokku. Tangu, makarone, tatart. Kunagi tulime Moskvast rongiga suurte pakkidega ja rongisaatja ei tahtnud meid nende tõttu isegi vagunisse lasta. Tambur oli meie pappkaste täis. Kuulsus aitas näljahäda üle elada. Nüüd on seda naljakas mõeldagi.

Aga kuulsusel miinuseid minu jaoks praegu ei olegi. Lihtsalt peab mõtlema selle peale, et ennast ja oma käitumist tuleb kogu aeg jälgida, sest rahvas pöörab sulle rohkem tähelepanu. Tänapäeval saavad ju inimesed mobiiltelefoniga ka kohe pilti või videot teha ja te kõik teate, mida see võib endaga kaasa tuua. Eks sa pead kuskil seal aju salanurgas selle peale kogu aeg mõtlema.

Andsite Vene televisioonile ühe pikema intervjuu, kus saatejuht Julia Menšova imestas selle üle, et teil on veatu elulugu ja te pole kordagi libastunud.

Omad patud on igal inimesel ja oleks imelik, kui mingit pattu ei ole, see polegi siis inimene. Võib-olla ma olen ühe mehega nii kaua elanud, et see on mind skandaalidest eemal hoidnud. Kui oleksin iga viie aasta tagant mehi vahetanud, siis oleks küll, mida kirjutada! Ja teine asi, mis artisti elusse puutub, on ju see, et sa tegelikult ei käigi kuskil. Jõuad kuhugi linna, sulle saadetakse auto järele, esinemispaigast viiakse jälle hotelli. Sa tõesti ei käigi kuskil restoranides või ööklubides. Ja ei tekigi skandaali.

Teie tütar Kerli Veski on diplomaat ja elab lastega Soomes. Missugune vanaema te olete?

Ei ole mingisugune suurem asi vanaema. Üritan seal nii korra kuus käia, et tütrele veidikene puhkust pakkuda. Poisid on vahvad, mina saan nendega hästi läbi. Minuga nad saavad ikka seda teha, mida ema-isaga ei saa. Ma ei ole range vanaema, aga nad ei tee ka midagi niisugust, et ma peaksin nendega väga pahandama.

Mida te koos teete, kui te neil Soomes külas olete?

Jalutame. Ja laulame. Nemad teavad minu laule väga hästi. Viisi nad peavad. Aga eks me muidugi vahel õpi neid arvutimänge ka. Minuga võib! Koos mängime. Mingit põrsamängu "Bad Piggies" me seal taga ajame (naerab). Põhiline küsimus ongi kohe, kas sul on tahvelarvuti ka kaasas? Ma küsin, et kas arvutita ei ole mind vaja, siis öeldakse, et koos on ikka toredam.

Põhiliselt käime ikka jalutamas, poisid teavad Helsingit juba paremini kui mina. Soomes on iga suure maja juures mänguplats, lähed üle tee, jälle uus. Tütar üürib korterit sadama juures, kesklinna on kümme minutit jalgsi minna. Kui ma esimest korda linna peal ringi käisin, eksisin ära. Ma nii vihastasin! Ei jaksanud enam trammiga edasi-tagasi seigelda, läksin maha ja võtsin takso, et nurga taha sõita (naerab).

Kas lapselapsed käivad kohalikus lasteaias, räägivad soome keelt?

Jah, räägivad soome keeles juba. Soome lasteaias ollakse tolerantsemad ja seal on rohkem kasvatajaid kui meil, kolm-neli kasvatajat on rühmas kindlasti. Nad on harjunud sellega, et on mitmekeelseid lapsi, nad on kannatalikumad, üritavad neid lapsi sulandada. Vanem laps on viieaastane ja räägib juba soome keeles, noorem on 2,5aastane ja veel palju ei räägi, kuid saab aru küll.

Kas te ise ka soome keelt räägite?

Mina oskan seda eestlase soome keelt. Panen igale sõnale N-tähe taha ja arvan, et kõik saavad minust aru. Elementaarsed asjad räägin ikka kuidagi ära, aga mitte rohkem. Ma usun, et iga eestlane saab Soomes hakkama küll.

Kuidas te puhkate, kui olete töökohustustest täiesti vaba?

Sõidame soojale maale ja ei tee seal mitte midagi. Viimasel ajal oleme iga suvi Horvaatias käinud. Meil on üks väga tore sõber, kellel on hästi uhke mootorjaht, mille ta meie käsutusse annab ja siis tunnedki ennast tõesti nagu maailmastaar. Lihtsalt naudid mitte millegi tegemist. Eestis olles lihtsalt toimetame oma majas. Me elame ju Rocca al Mares, võtad jalgratta ja teed kas või paar tiiru või lähed lihtsalt jalutama. Abikaasa ja koduperenaisena pole ma mingi suurem asi (naerab). Söögitegemine ei tule mul nii hästi välja nagu abikaasa Bennol. Aga nõusid pesen mina, see on väga lihtne. Meil ei ole isegi nõudepesumasinat!

Abikaasa Benno: väljas me suurt ei käi, pigem suhtleme naabritega

"Ega me restoranides väga palju ei käi. Kui külalised tulevad, siis käime linna peal jalutamas, aga niisama Raekoja platsi ei jõua," kirjeldab paari igapäevaelu abikaasa Benno Beltšiko.

"Meil on üks tuttav härra Peterburist, kes viib meid ise vanalinna ja räägib meile kogu ajaloo detailselt ära. Ma kuulan, suu lahti!"

Anne täiendab, et käibki Rae­koja platsil ainult kas külalistega või töö pärast, muidu elavad nad Rocca al Mares vaikset elu.

Küll aga suheldakse naabritega. "Meil on naabriks üks haruldane vene perekond, kellega saame imehästi läbi," kiidab Benno.

"Täiesti tavalised inimesed, kellega me käime isegi laeva peal koos puhkamas. Kui on tehtud liha, siis ei ole kordagi olnud nii, et ei kutsuta külla või ei anta kas või üle aia."

Anne lisab: "Peab ikka olema seltskond, kellega seda pärast jagada. Kahekesi küll ei viitsi istuda ja einestada. Aga naabriga on väga vedanud! Väga hea naaber on! Kui naabrit ei ole, siis pole ka sellest majast kasu. Peab olema keegi, kellega juttu saaks rääkida, lõket teha ja pidu panna."

Benno mängib naabritega piljardit. "Mehed omavahel. Aga kui on hea tuju, siis võtame naised ka mängu."

Peretülid tekivad igavusest

Samad naabrid on neil olnud juba maja valmimisest saadik, üle 25 aasta. "Meid on sidunud paljud asjad, meil olid ju vanasti koerad," meenutab Anne.

"Meie majas oli kaks dobermanni ja neil oli kaukaaslane. Sõprus algaski sellest, et hakkasime koertega koos jalutamas käima. See oli haruldane juhus, kuidas need koerad omavahel sobisid ja sõbraks said!"

Koertega käidi ringi ligi kümme aastat. "Aga praegu meil ei ole enam koera, ei ole ka aega uut võtta."

Benno meenutab koertega seoses ka kunagist koduabilist. "Tädi Elsa, kes on meil mingi üle 20 aasta olnud. Kuid eks ta jääb ka vanemaks ja ei taha teda suure koeraga koormata."

Kas Benno ja Anne tülitsevad ka? "Päris õudset sõda pole meil ikka olnud. Niisama nägelemist küll," tunnistab Anne.

"Tavaliste, pisiasjade pärast. Mitte millestki. Ju on siis igav olnud – siis hakkab keegi tüli üles tirima, et saaks natukene action’it ja siis on jälle rahu majas. Pikka vaikusemängu meil ei ole, õhtuks lepime ikka ära. Kuna mina olen rahumeelsem ja tema äkilisem, siis tema purskab kiiremini. Tavaliselt ma ootan ära, kuni torm üle läheb."

Benno selgitab: "Tal on kuul­misega jama. Kui ta ei taha midagi kuulda, siis ta ei kuule ka."

Taldrikuid selles peres ei loobita ja uksi ei paugutata. "Ühisvara me ei lõhu. See ei tasu ära," naerab Anne.

Armukadedus aga tülisid majja ei too. "Einoh, hea tunne on tegelikult, kui kõrvalt näen, et peale minu ka keegi veel Annet vaatab," muheleb Benno.

Ebaõnnestunud ilusüstid

Anne Veski tunnistab, et on üks kord lasknud endale ilusüste teha. "Ühel veab nendega, teisel mitte. Mõne inimese puhul torkavad ilulõikused nii kõvasti silma, et see ei ole ilus. Mõnel on jälle vedanud ja see on neid tõesti nooremaks teinud. Minul on see looduse poolt vastunäidustatud," selgitab laulja.

"Kunagi, kui ma osalesin Vene teleprojektis "Sina – superstaar", pakuti meile erinevaid iluteenuseid. Mulle tehti täitesüste suu juures olevatesse kortsukestesse," avameelitseb Veski.

"Aga selgus, et mul on allergiline reaktsioon: ma läksin nii paiste, et minu põski oli kõrvade tagant näha! Terve minu võtteperiood oli üks lõputu kannatuste rada," meenutab laulja.

"Pärast süste hakkasin end meikima. Värvin ja värvin – silmi ikka pähe ei tule! Silmad lihtsalt kadusid paistetanud näos ära," selgitab ta.

"Iga saatega läks minu parukas suuremaks. Meil ei olnud midagi muud teha, kui kompenseerida seda õudust näol suurte soengutega. Ja ripsmed läksid järjest suuremaks. Tasakaalustasime seda. Eemalt vaadatuna ei paistnud see õnneks silma ja minu nägu ei näidatud suures plaanis."

Anne Veski: sain lauljaks tänu vennale

"Pean oma vennale, Mati Vaarmannile, kes on minust kolm ja pool aastat vanem, ütlema suur aitäh selle eest, et ma lauljaks sain. Kui teda poleks ees olnud, poleks ma ehk lavale sattunudki. Mati tegi Raplas bändi nimega Omega ja kui nad lõpetasid keskkooli, saime meie, nooremad õed ja vennad, sinna kohad. Kõigepealt olin seal klahvpillimängija ja alles hiljem lasti mul laulda. Kui tulin Tallinna, oli Matil juba siin teine ansambel. Mul oli lauljakarjäär justkui ette määratud, ma ei pidanud laulja koha pärast kõvasti võitlema, sest mul oli alati võimalus venna kõrval laulda. Mäletan, kui ta tuli sõjaväest ja kuulis, kuidas ma laulan. Ta ütles: "Sinuga võib isegi arvestama hakata, sinust võib veel asja saada!"

Kuna kogu aeg on kiire, suhtleme vennaga viimasel ajal rohkem telefonitsi. Ja kontserdile tuleb ta mind alati vaatama. Vend mängib siiamaani pilli ja naudib seda, mis ta teeb. Tal on ka oma muusika­riistadepood Sound & Light Tallinnas Raua tänaval."