Nomenklatuur ja privileegid, kuurordituusikud ja ümbrikupalgad (6)

"Kõigepealt tasuks märkida, et 1950. aastad jagunevad kahte väga eripalgelisse perioodi. Esimene on aeg, mida me kutsume stalinlikuks, ja teine on ajajärk, mis seostub enamikus Hruštšovi nimega. Juba ainuüksi see toob erinevuse privileegidesse. Kuuluda nomen­klatuuri Stalini või Hruštšovi ajal oli väga erinev asi," tuletab meelde ajaloolane David Vseviov.

"Mis puudutab privileege konkreetselt, siis neid võib jagada nähtavateks ja nähtamatuteks. Kõigepealt privileegid, mis seonduvad otseselt palgaga. Sest lisaks palgale, vähemalt esimese sekretäri tasandil, ulatati palgapäeval veel ka ümbrik, mille sisu mitte kuskil ja mitte kunagi ei kajastunud."

Sama kordab ajaloolane Urmas Sõgel. "Ümbrikupalk toimis parteri süsteemis juba viiekümnendatel. Seega üks palk oli see, mille said nomenklatuuri ametliku astme järgi, millelt maksti ka kolm protsenti parteimaksu, ja teine osa anti ümbrikus. Seda said isegi madalama astme parteitöötajad, näiteks rajoonikomitee sekretärid, samas näiteks keskkomitee aparaadi töötajad ümbrikupalka ei saanud, sest rajooni esimene sekretär oli alati tähtsam kui mingi tšinovnik kuskil aparaadis, sest maakonna esimene sekretär oli reeglina ka keskkomitee liige," selgitab Sõgel.

Öeldakse, et ümbrikupalk oli avalik saladus, aga saladus oli see, et selle sisu ei teadnud keegi. "Või siis ainult ühe või teise ametkonna raamatupidaja, kes raha ümbrikusse pani."

Sõgel lisab, et ka arhiivides ei leidu tollal laialt levinud ümbrikupalkade kohta mingeid andmeid.

Naabrid käisid Käbini residentsis saunas

Järgmisena privileegina jõuab Vseviov elamispinna juurde. "Eluase on vist üks olulisemaid asju, mis inimesi huvitab. Nomenklatuuril oli loomulikult oma järjekord, tunduvalt parem võimalus elamispinda saada ja vahe oli ka elamispinna kvaliteedis. Nii et sageli korterid, mis eraldati nomenklatuurile, olid ehitatud linna parimatesse piirkondadesse eriprojektide järgi."

Kogu nomenklatuur sai ravida end erihaiglates, see oli nn IV valitsuse meditsiinisüsteem, millega olid seotud ka sanatooriumid ja puhkekodud, kuhu teistel inimestel asja ei olnud," ütleb Vseviov.

"Lisaks eraldi varustussüsteem. Kõige kõrgemal tasemel tähendas see korrapäraseid toidupakke, mis sisaldasid defitsiitseid toiduaineid, nomenklatuuril olid oma kinnised puhvetid ja sööklad ning lai varustussüsteem, kuhu kuulusid mitte ainult toidu-, vaid ka tööstuskaubad. Lisaks privileegid, mis puudutasid kas või tänapäeval nii tavalist võimalust sõita välismaale jne. Seda loetelu võiks jätkata päris pikalt," jätkab Vseviov.

"Privileegide hulka kuulus ka see, et esimene sekretär ja võib olla veel keegi ladvikusse kuuluv võis jahti pidada või kala püüda kinnistel aladel, piiritsoonis, kuhu lihtsurelikel ligipääsu ei olnud. Rääkimata võimalusest saada eelisjärjekorras autoostuluba. Samas olid kõrgnomenklatuuri kuuluvatele seltsimeestele riigi antud autod koos juhiga."

Ajaloolane Urmas Sõgel rõhutab, et rääkides ENSV nomenklatuurist 1950. aastatel, tuleks alustada Johannes Käbinist, kellest sai EKP Keskkomitee esimene sekretär pärast kurikuulsat 1950. aasta märtsipleenumit ning jäi sellele postile 28 aastaks. "Aga ega temagi hüved polnud piiritud. Näiteks elas ta pikka aega Kaare tänava residentsis, mille saunas käis ka ümbruskonna rahvas. Mingi valvepost seal aias oli, aga see ei tähendanud totaalset turvamist."

Käbiniga seoses märgib Sõgel, et esimesel sekretäril meeldis käia puhkamas Karlovy Varys. "Viiekümnendate aastate lõpus algas ka Keila-Joa asustamine, aga sinna ei saanud krunte sedavõrd keskkomitee aparaadi töötajad, vaid ministrid. Näiteks Hendrik Alliku ja Olga Lauristini poeg Jaak Alliku lapsepõlv möödus Keila-Joal."

Poed, mille uksed olid tavainimesele alati suletud

"Nomenklatuuril oli võimalus kasutada vaid Ministrite Nõukogu poodi Toompeal, Keskkomitees mingit kinnist poodi 1950. aastatel polnud," teab Urmas Sõgel.

"Aastaid hiljem tekkis sinna vaid puhvet. Ent Toompeal oli pood ja peamiselt oli see toidupood. Samas tuleb öelda, et 1950. aastate toidupoed vähemalt Tallinnas olid olusid arvestades ikka väga hästi varustatud. Inimestel polnud lihtsalt raha. Mäletan selgelt, kuidas Koidula tänava poes müüdi tünni sees kalamarja, mida siis sealt kulbiga ammutati. Kogu häda oli selles, et inimestel polnud raha selle ostmiseks," ütleb Urmas Sõgel.

Keila-Joa, kuurordid ja kuudid

Sõgel mäletab, et Keila-Joa suvilad, mis hakkasid kerkima 1950. aastate lõpus, olid väga väheste privileeg. "Madalam nomenklatuur sai võimaluse üürida Rannamõisas Tallinna Linna Hotellitrustile kuuluvaid suvilaid, mis tegelikult olid kuudid. Kuigi neid üürisid mitmed tollased parteiveteranid, nagu Richard Majak, üks Jaan Anvelti naistest, linnakomitee töötajad, aga olid ka mõned kultuuritegelased. Ent need olid tõepoolest kuudid, vett tuli tuua kaevust ja talvel nendes elada ei kõlvanud. RMK praegused metsakuudid on paremad," naerab Urmas Sõgel.

Kui palju seal elamisi kokku oli, Sõgel ei tea. "Küll aga mäletan, et meie kuut kandis numbrit kolmkümmend kaheksa. Kokku võis neid seal olla viiekümne ringis. Aga samas, kui keegi sai endale suvila- või aianduskrundi kuskile mujale, pidi ta otsekohe Rannamõisa osmiku ­üürimisest loobuma. Selles mõttes hoiti üksteisel väga hoolikalt silma peal. Kui keegi oli ikka kuskil midagi muud saanud, tuli Rannamõisast ära minna."

Sõgeli sõnul oli ainuke luksus see, et Rannamõisa ehitati väike pood. "Aga see polnud mingi eri varustamisega. Muidu käisime poes kasvõi leiba toomas Kallaste mäelt, kolme kilomeeri kauguselt," meenutab Urmas Sõgel.

Neljas haigla: esmaklassiline söök ja viletsad arstid

Üheks oluliseks parteigenossede hüvede sekka kuluvaks osaks oli nn 4. haigla. Urmas Sõgeli sõnul asus kurikuulus haigla viiekümnendatel veel Pärnu maanteel kahekordses tsaariaegses paekivist majas. "Et tollal Pärnu maantee viadukti polnud, sai linnast sinna sõita üle raudtee," mäletab Urmas Sõgel, kelle sõnul oli see tervishoiuministeeriumi neljanda valitsuse haigla, kust pärineb ka haigla rahvapärane nimi.

"Tegelikult selles haiglas polnud midagi erilist ning pigem mindi sinna puhkama. Seal oli väga hea köök. Nii et nomenklatuuri kuuluv ametnik, kui ülemus oli ta põhjalikult läbi sõimanud, läks sinna oma maohaavu ravima," muigab Urmas Sõgel.

"Aga sinna sissesaamine oli väga keeruline. See sõltus tõesti nomenklatuuri astmest. Samas said sinna ka kultuuritegelased, kui neil oli olemas vastav tiitel. Rahvakunstnik sai juba kindlasti. Nagu öeldud, köök oli seal väga hea, aga arstiabi alla igasugust arvestust. Sest arstid ei julgenud neid tegelasi eriti lõigata," toetub Sõgel nii väites oma isiklikule kogemusele: "Olin kahe ja poole aastane, kui mul lõhkes pimesool. Kuna ka mu isa (Endel Sõgel oli tollal Keskkomitee teaduse ja õppeasutuste osakonna juhataja asetäitja – J. K) oli 4. haigla patsient, viidi ka mind sinna, aga pandi vale diagnoos ja tegelikult päästis mind vaid see, et isa kutsus kohale ühe Balti laevastiku kirurgi, kes mind opereeris. Tuli kohale, pani mulle noa sisse ja mäda purskus lakke. Tema mind päästis, muidu oleks mind saadetud nakkushaiglasse ja seal ma oma otsa oleks leidnud," usub Urmas Sõgel.

Kes oli nomenklatuur ehk eliit

Nomenklatuuriks nimetati Nõukogude Liidus ja teistes sotsialismimaades juhtivaid ja strateegilisi ametikohti riigiasutustes ja parteis, millele määratud inimesed pidi kinnitama kommunistlik partei.

Kõnekeeles kutsuti nomenklatuuriks niisugustel ametikohtadel töötanud inimesi, keda võib pidada nõukogude ühiskonna eliidiks. Üldiselt oli nomenklatuursetel ametikohtadel töötavatel inimestel rohkem privileege, mis sarnanesid riiklikus ideoloogias halvustatavate kapitalistliku ülemklassi privileegidega. Üldjuhul pidid nomenklatuursetele kohtadele määratud inimesed kuuluma Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse.

Nomenklatuurseteks ametikohtadeks loeti parteiaparaat ja selle allüksuste töötajad, valitsusasutuste töötajad (üldjuhul kuni osakonnajuhataja tasemeni), asutuste juhid, peainsenerid, juhtide asetäitjad (suuremates asutustes), koolide direktorid jne. Kõneldi ka konkreetsete asutuste või ametkondade nomenklatuurist (nt KGB nomenklatuur).

Sõna on laenatud vene keelest (номенклатура), kus see pärineb ladinakeelsest sõnast nomenclatura – "nimekiri". Mõiste tulenebki sedalaadi ametikohtade nimekirjast. Nomenklatuursetele ametikohtadele esitatud isikuid kinnitasid ja määrasid ametikohale sõltuvalt ameti­koha tähtsuses NLKP Keskkomitee Organisatsiooniline büroo, EKP Keskkomitee või madalamad ametikohad. (Allikas: Vikipeedia)