56 aastat koolis õpetanud Linda Kender: olgu võim milline tahes, matemaatika ei valeta kunagi (15)

9. klassi matemaatikatund Krabi koolis algab pisikese võimlemisega.

"Sirutage ka, uni pealt ära, nüüd on teil kõht täis, olete uimased," juhendab õpetaja Kender.

Õpilased katsuvad, kas ulatavad sõrmeotstega laeni. Pisut jääb ikka puudu.

Krabi põhikool on õpilaskoduga kool. "Õpilaskodu sihtgrupiks on normintellektiga ja tavakäitumisnorme järgivad õppurid, kellel on probleeme koolikohustuse täitmisega," seisab valla kodulehel. Siin on lapsi kõikjalt Eestist.

"Istuge, palun," jääb õpetaja Kender gümnastikaga rahule.

Uks käib. "Palun vabandust, et tundi hilinesin," seisatab neiu uksepakul nagu eeskujuliku käitumise etalon.

"Õigel ajal peab õiges kohas olema," toonitab õpetaja Kender ja lubab õpilase laua taha.

Tahvlile on juba kirjutatud tunni teema: ruutvõrrandid.

Nüüd läheb lahti.

"Õpetaja, mis lehekülje me võtame?"

"Õpetaja, kas saaksid korraks tulla!"

"Mul on kah vaja!"

"Kas selle peale tuleb meil homme kontrolltöö? Oi, jummal!"

"Õpetaja, kas sa jätad need valemid kontrolltööks kah tahvli peale!"

"Te võite mulle kohe kahe ära panna!"

"Kas homme on meil kaks matemaatikat?"

"Ja ühe tunni ajal on kontrolltöö?"

Nii 45 minutit järjest.

Õpetaja Kender õpetab ja kontrollib: "X-id jäävad vasakule, tuntud liikmed paremale. Palju on ruutjuur üheksast? Mis sulle meelde jäi – mis see diskriminant oli? Nüüd lahendame kontrolltööks kõik ruutvõrrandi tüübid läbi."

Siis on tund ka läbi.

Kuidas klassil homme kontrolltöö läheb?

"Üks võib isegi viie peale teha, siis on üks neli ja kolm kolme," ütleb õpetaja Kender. Klassist lahkus just kümme õppurit, kokku on üheksandikke aga tervelt 13.

"Elus on esimene asi protsent."

Täna on Krabis tavalisest pisut teistsugune päev – kooli külastab haridusminister Jevgeni Ossinovski. Kui õpetaja Kender 27. juulil 1939 sündis, pidas Kaarel Eenpalu teises valitsuses viimaseid kuid haridusministri ametit kindralmajor Aleksander Jaakson.

1958, kui õpetaja Kender lõpetas Varstu keskkooli ja sügisest kohe Lepistusse asendusõpetajaks läks, oli haridusministriks Arnold Green.

1980, kui õpetaja Kender viimaks kutsetunnistuse kätte sai – vahepeal pidi aina õpetama ja oma lapsi kasvatama – istus haridusministri toolil Elsa Gretškina.

Olgu võim milline tahes, matemaatika ei valeta kunagi, teab õpetaja Kender, kes on klassi ees seisnud 56 aastat. Krabi koolis saab tal 15. veebruaril täis 53 aastat õpetajastaaži.

Jah, numbrid on õiged. Kevadel lõpetas Linda Kender ise kooli – see oli Varstu keskkooli esimene lend – ja sügisest asendas juba Lepistus dekreeti läinud matemaatikaõpetajat.

"Mulle mu esimene klassijuhataja nii meeldis! Sealt ilmselt ka see õpetajapisik," pakub õpetaja Kender.

Pisikust üksi oleks muidugi jäänud väheks, kui legendaarne maletaja Elmar Kask poleks suutnud keskkoolitundides matemaatika nii klaariks rääkida, et nendest teadmistest piisas kohe õpetajana töölehakkamiseks.

Õpetaja Kender teab, et saab ka teisti. "Kui sul ikka pead ei ole – ega siis sellepärast elu elamata jää!" möönab ta nende kohta, kelle nupp pole sätitud mõistatustega maadlema. Kuigi ülesande arusaadavaks seletamine on üks pedagoogitöö suurimaid rõõme.

"Eile õhtul tuli kolleegi poeg minu juurde õppima. Teate, kui hea on, kui sa saad last julgustada, teha talle mõne asja selgeks – ja tunned, et laps tahab teadmist vastu võtta! Tahtmine olla õpetaja peab olema muidugi kaasa sündinud."

Kolm asja ajab õpetaja Kender pähe ka suurimale matemaatikavihkajale: protsendi, pinnakujundid ja mõõdustikud.

"No kus mul läheb elus vaja algebrat!" kinnitab õpetaja Kender kahtlust, mis on aegade algusest piinanud tuhandeid õpilasi.

"Elus on esimene asi protsent – seda peab oskama väga hästi arvutada. Minult kah õpilased küsivad, et miks me peame protsenti õppima, me ei taha! Mina vastan, et mine tööle, tööandja ütleb: ma alandan su palka 10 protsenti! Noh, palju see on? Laps mõtleb ja vastab: ahah, no 10 eurot, las ta läheb! See see on, kui sa ei tea, mida protsent tähendab."

Teine tera on muidugi lastega, kellele arvude raudne loogika istub.

"Ma näen, kuidas matemaatikat armastavad õpilased lähevad ülesande lahenedes särama. Ma olin ise koolis samasugune – kui mõni keeruline ülesanne välja tuli, siis, jumal – nii hea meel oli!"

"Tüdrukutelt nõuan ma käitumises rohkem."

Matemaatika on punktuaalne distsipliin, mille õpetamine nõuab raudset distsipliini. Mõtete koondamiseks ja keskendumiseks alustabki õpetaja Kender tundi väikese tootmisvõimlemisega.

"Vahel tunned ka keset tundi, et nad lihtsalt ei tule sinuga kaasa. Ma olen ikka soovitanud, et võtke juustest kinni ja tõstke end pisut ülespoole, siis läheb aju tööle. Teine võte on, et paned ühe käe kuklale ja teise otsaette – jällegi lööb silmad selgeks. Anda saab tundi ainult nendega, kes kaasa teevad.

Mul tuli siin üks uus tüdruk – esimesel tunnil pani jalad laua peale. Lõpuks tegin lõvihäält: "Mina sul niimoodi tunnis olla ei lase!" Lapsed katsetavad ju tihti, mida tohib ja mida mitte."

Õpetaja Kender vaikib korraks ja tunnistab siis: "Ma olen kogu aeg poistega paremini läbi saanud. Tüdrukutelt nõuan ma käitumises palju rohkem kui poistelt! Poisid on poisid – noh, teevad vahel nalja või ütlevad teinekord rumala sõna. Aga kui tüdruk ropendab nagu voorimees – vaat see on mulle nii vastu, et ma ei talu seda! Või – tüdruk kisub suitsu – no mis naine tast kasvab? On ju nii?"

"Käsud-keelud peavad lapsel paigas olema!"

Õpetaja Kender teab, et vigurit on alati tehtud ja koguni täiskasvanunagi. Kord kallasid pedagoogid direktori portfelli põhja kilo naelu. Koolijuht murdis mitu päeva pead, kuidas need raamatud nüüd üleöö nii raskeks läksid.

"Siis oli meil kehalise kasvatuse õpetaja jälle kuraasikas ja vihastas kogu aeg hirmsasti. Ükskord tõmbasime mõne pistega tema dressipluusi varrukad kinni. Issand, kuis ta röökis ja trampis jalgu – meil nalja kuipalju!"

Õpetaja Kender lubab endale delikaatse muige, aga asub see­järel kohe taas tööle: "Igal ajal on nalja tehtud. Aga nüüd – lastel ei ole kodutuge: viisakust pole õpetatudki! Nõudmine on kah ju töö, mis tuleb vanemal ära teha: sa pead teinekord kümme päeva järjest rääkima, et palun, pane pärast mängimist oma asjad kokku. Lõpuks hakkabki panema.

Aga nüüd tuleb laps esimesse klassi ja ütleb: pea suu, ma ei tee kaasa, ma ei taha!

Me olime ülemöödunud aastal meeskonnakoolitusel, kus üks õppejõud rääkis, et näed, koolis ei ole õpetatud lapsi teretama. Ma nii vihastasin, et lõin rusikaga lauale: see peab olema enne kooli kodus selgeks tehtud. Käsud-keelud peavad lapsel paigas olema.

Kuis ma ütlen… vanemad vaatavad teinekord, kuidas sellest tujukast lapsest lihtsalt kaugemale saada."

Ühe asja on õpetaja Kender endale ammu selgeks teinud: olgu mis on, lapse peale ei saa ega tohi vihastada. "Ma võin küll käratada ja rusikaga vastu lauda lüüa, aga sellist asja ei ole, et ma endale peavalu vihastaks."

Jõudu ja jaksu õpetajate päeva puhul!

Ahjaa, üks küsimus veel: kumb on matemaatikule inspireerivam – kuup või kera?

"Mulle meeldib kera rohkem – annab veeretada!" muigab õpetaja Kender.

Õpetaja Linda Kender hoiab ennast vormis lehmaga

"Mul on ju eluaeg olnud kodus teine töö!" paljastab õpetaja Linda Kender oma suurepärase vormi saladuse: õhtul ja hommikul peab ta tegema lüpsjatööd.

Jah, Linda Kender on eilse seisuga üks 906 viimasest ühe­lehmapidajast Eestis.

"Abikaasa ostis ja järgmisel aastal ta suri. Nüüd ma pean seda lehma hoidma – nii ma hoian oma mehe mälestust," tunnistab ­Linda Kender. "Mul vanem poeg kah ütles, et ema, seda lehma sa ei tohi ära hävitada – muidu sa lähed laisaks!"

Linda Kenderil on kolm poega, seitse lapselast ja veebruaris sünnib juba teine lapselapselaps.