Külm sõda köhib jälle kuklasse, endal selg higine (24)

Alles paarkümmend aastat tagasi tundus, et globaalse sõja oht on läbi ja nii kuumad kui külmad sõjad väljakannatanud maailm ohkas kergendatult – jätkus küll pisikesi sõjakoldeid, aga need ei saanud enam rikkuda maailma ja selle asukate tervikliku heaolu.

Nüüd näib, et kätte on taas jõudnud aeg, kus maailma saatus määratakse laudade taga, kus istuvad sõjardid. Sõda on jõudnud Eestilegi uskumatult lähedale. Nii lähedal pole ta juba 70 aastat olnud. Praegu elame veel hetkes, kus närvikesed liiguvad vähestel ja oleme kui vanajumala seljataga. Mis aga juhtub, kui ühel päeval see ongi siin? Tükkis oma püsside, tankide ja rakettidega.

Kui tahad rahu, valmistu sõjaks!

See vanast Roomast pärit tarkus on üle elanud rohkem kui kaks aastatuhandet, ent pole grammigi oma kaalust kaotanud.

Vaevalt sai viimane suur sõda tuumapauguga läbi, kui kõik usinasti roomlaste kombel uueks sõjaks valmistuma hakkasid. Maailm jagunes kahte lehte, millest kummagi ühiskonnanägemust tuli võimalikult võimsa relvaga kaitsta. Ja relvi ei valmistatud mitte ainult sõjatehastes. Nii oli tõele üsna lähedal anekdoot, et nõukogude traktoritehastes on tankide kõrval tõepoolest võimalik toota ka traktoreid. Maksis kindel seadus, et pea iga tehase pidi saama võimalikult väikese vaevaga ja kiiresti panna tootma mingeid sõjaks vajalikke vidinaid. Inimesi treeniti aga korrapäraselt varjendisse ronima ja gaasimaski pähe tõmbama.

Elu kaevikutes ja varjendites

Kalev Timberg, 65aastane mees, kes on 44 aastat veetnud eri riikide paguneid kandes, ja kellest on saanud üks suuremaid keemiarelvaspetse Baltikumis, räägib, et Eestis alustati elanikkonna kaitsega esimese vabariigi lõpuaastatel. Nõukogude võim saatis kodanliku tsiviilkaitse mõistagi laiali. Isegi väikese aplombiga. Represseeriti tuletõrjujaid, kes uute võimude arvates kandsid oma vormidel liialt laiu lampasse ja sarnanesid see-pärast nõukogude kindralitega.

Massihävitusrelvade saabumisega oli vaja ühtset süsteemi ja see loodi. 1960. aastate algul moodustati NSVLi üleriigiline tsiviilkaitse, mis oli allutatud otseselt kaitseministeeriumile. Eesti tsiviilkaitse staapi saadeti kõige erinevamate erialaspetsialistide esindajad.

"Näiteks keemikud, nagu olin seal mina, kiirgus- ja sidespetsialistid ning kes kõik veel," räägib Timberg. "Esinduslik seltskond, reeglina sõjaakadeemia lõpetanud mehed, kes tervislikel või ealistel põhjustel ei saanud enam riviväeosas teenida."

Igas liiduvabariigis oli linnu, mis olid n-ö eriarvel ja mille eest hoolitseti ka eripügalate alusel. Eestis olid need Tallinn, Tartu, suurKohtla-Järve ja Narva.

"Tsiviilkaitset pakuti söögi alla ja peale," mäletab Eesti Mälu Instituudi teadur, doktor Peeter Kaasik.

"Kui minult küsida, mida ma lapsepõlvest mäletan, siis on märksõnaks sõda. Juba lasteaias õpetati organiseeritult varjendisse minema ja respiraatorit kasutama. Sõda oli pugenud kõikjale, laste-aedadest vanadekodudeni välja."

Kalev Timberg mäletab, kuidas ülikoolides püüti rahu ja sõda ühildada: "EPA (põllumajandus-akadeemias) metsamehed õppisid nagu muuseas seda, kuidas käituda tugeva radioaktiivse saastatuse puhul ja kuidas sellises olukorras käitub mets. Agronoomide õppeplaanis seisis kaljukindlalt loengusari, milliseid kultuure võib saastatud põldudel kasvatada, milliseid mitte. See oli tõsine ettevalmistus suureks sõjaks ja pärast seda ellujäämiseks."

Sõja korral (milleks korralikult valmistuti) pidi kogu maa hakkama hingama hoopis teises rütmis.

Oli teada, et tankiarmeed ja haiglad kuuluvad kokku, sest tankilahingud toodavad kõige rohkem haavatuid. Et Eestis erilisi tankijõude polnud, polnud siin ka erilisi sõjahospidale. Ent haiglad ehitati siiski sõja vajadusi silmas pidades. Ja mitte ainult haiglaid.

"Kes näiteks kunagi on sattunud Elvasse ja eriti sealsesse koolimajja, võib imestusega märgata, miks on paljudes klassiruumides nii palju kraanikausse, paljude klasside taga aga veel üks ruum, mille saab muust klassist eraldada," räägib Timberg, et kooli projekti kaanele oligi vene keeles kirjutatud "kool-haigla".

Veelgi tõhusamat sõjaks valmistumist nägi Timberg Valgevenes: "Maanteed olid ehitatud hoopis teist marki betoonist, et peaksid vastu ka tankidele. Samuti oli maantee kõrvale ehitatud tankiroomikute vahetamise taskud nagu vormel ühe peatuspaigad tänapäeval."

Ega asjata olnud ka Leningradi trammiteed sama rööpavahega kui raudtee.

Seletamatuid nähtusi oli teisigi. Näiteks siloaugud polnud ainult silo jaoks ja soola oli nende jaoks varutud hulga rohkem, kui värske rohu sissesoolamiseks vaja. Mõte oli selles, et kui loomad sattuvad radioaktiivsesse saastesse, tuleb teha hädatapp. Valmis olid hädatapuplatsid, välja koolitatud spetsiaalsed hädatapumeeskonnad.

Eesti suuremate maanteede pikki sirgeid ja laiu varulennuvälju on märganud ilmselt paljud. Tuntuim asub Jägala ja Aegviidu vahel, aga neid kohti oli teisigi.

Sõja ajaks tuli elu laiali hajutada

Tuumasõja strateegia oli lihtne. Esimesed raketidpommid pidid minema vaenlase tuumajõudude, kütusemahutite ja lennuväljade pihta, teine laine juhtimispunktide, raudteejaamade ja majanduse halvamiseks, kolmas oli psühholoogiline survestaja – et rahvast hirmutada, tuli mõni pomm visata ka linnale. Inimkaotused kutsuvad alati esile rusutuse ja alistumise tunde. Seda võtet on kasutatud kõikides sõdades Puunia omadest peale, kui üle kindluse müüride loobiti ründajate sekka endi keskelt korjatud laipu.

NSVLis oldi tuumasõjaks valmis. Kogu tööstus oli väga teadlikult hajutatud. Ühe pommiga sai tekitada ainult tillukese haava. Läbi oli mõeldud ka muu – näiteks pidi gaasiga töötaval leivatehasel olema võimeline kiiresti tahkekütusele üle minema.

"Usun, et III maailmasõja rünnakuplaanides ei olnud eriti palju Eesti linnu – nüüdisaegsed relvad on selleks liiga kallid," arutleb Timberg.

"Aga neid oli. Lõuna-Eesti metsadesse oli peidetud palju tuumarelvi. Tartu lähistele Luunjasse olid massiivsete rauduste taha hoidlasse ladustatud tuumalõhkepead, mis olid mõeldud kunagi plahvatama kas Londonis või Pariisis."

Kui tugev vastulöök oli ette prognoositav, tuli täie tõsidusega mõelda inimeste peale. Inimesed tuli linnadest (ikka needsamad Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve ja Narva) evakueerida kaugemale kui 25–30 km ja korraldada sealt vahetustega linnas tööl käimine.

Need, kes ei olnud tootmisega vahetult seotud, tuli hajutada tähtlinnadest kaugemale (Tartust näiteks Valga, Võru või Põlva rajooni), kus rakendada neid põllumajandustöödel.

Kus asub Eesti parim varjend?

Varjendid kaitsesid põhimõtteliselt massihävitusrelvade kõikide kahjustavate tegurite eest (lööklaine, killud, kuumus, radiatsioon, radioaktiivne tolm, keemilised ühendid). Varjendite eri tüüpe oli neli kuni viis. Esimese klassi varjendid kaitsesid 5 kg-se löögisurve eest ruutsentimeetri kohta, teise klass 3 kg-se ja nii allapoole.

Timberg tõmbab siinkohal hoogu maha neil, kes vestavad EKP Keskkomitee või muudele Toompea tegelinskitele ehitatud erivarjenditest ja luksusloožidest.

"Ei olnud. Küll aga olid head varjendid nende tehaste all, mis jätkasid linnades tööd, tulgu taevast, mida tahes," kirjeldab Timberg.

Juhtimispunktid, kuhu koondusid tavaliselt mitme ministeeriumi sidekaablid, olid veel kraad kangemast betoonist. Tallinna tähtsamaid kohti oli Madruste pargi all, kuhu koondusid keskkomitee ja mitu ministeeriumi. Aga see oli niivõrd tilluke paigake, et iga seltsimehe jaoks oli broneeritud poole toolipõhja suurune tagumikualune. Toompeal oli varjend 110–120 inimesele. Suhteliselt halvas olukorras ruumid.

"Varjendikohtadega oli Eesti varustatud ülihästi – töötavatest vahetustest oli 85–90% inimestest kuhugi pommi eest peitu minna, mis oli kindlasti kõige suurem arv terves NSVLis," räägib tsiviilkaitsespetsialist.

Ent oli vaid üks kõikidele nõudmistele vastav juhtimispunkt. See oli 1980. aastal valminud Kose kutsekeskkooli alune varjend, mis oli nii uus, et seal ei ole kunagi ainsatki õppust toimunud. See oli korralik varjend, kust ei puudunud eeskujulik köök, terve kompleks ladusid, paar puurkaevu, diiselgeneraatorid ja muu mugavaks eluks vajalik. Ainult üks viga oli – see hakkas praktiliselt esimesest päevast vett läbi laskma.

"Nii hakkaski pakazuhha," muigab Timberg: "Oli teada, et generaatorid peavad tilkumise all vastu 15 minutit. Masinad pandigi tööle, aga vaid 14 minutiks. Siis lülitati nad välja hooletu märkusega, et nii nad töötavadki… Aga minuti pärast oleks varjendis olnud pilkane öö."

Kose kandis oli teinegi vabariiklik juhtpunkt, praegune päästeameti logistikabaas, mis on triiki täis veeõnnetuste vastast varustust.

Eesti valitsus loobus sellest varjendist ühel oma väljasõidustungil. "Ilmselt tegi kindral Einseln seal ühe oma kõige asjatundmatutest avaldustest, et seda varjendit Eesti ladvik küll võtta ei tohi, sest see on venelaste ehitatud. Nagu oleks ta unustanud, et kõik riigid teavad nendele vähegi huvi pakkuvate riikide varjenditest kõike kuni viimase pulgani. Ainult et endale juhtimispunkti valmisehitanud riik kaitseb seda oma parimate relvadega," märgib Timberg, et seepärast on riikide presidendid varjunud tihtipeale oma riiki juhtima kas väga sügavale maa alla või vastupidi – tõusnud lendavate kindlustega taevaavarustesse.

Milleks me õigupoolest valmistuma peaksime?

Kui juunis 1993 tehti Eestis viimane üleriigiline varjendite audit, siis tegelikult oli huvi riigi tsiviilkaitse vastu raugenud juba palju varem – umbes 1987. aastal.

Nii oli see juhtunud tegelikult terves maailmas. Soomlasedki loobusid oma igipõlisest nõudest, et iga vastvalminud uue majaga pidi kaasa käima varjend või vähemalt varje.

Mingil ajal tõusis Eestis jutuks, et olemasolevad varjendid tuleks korda teha ja hakata mõtlema, kuidas uusi ehitada. See ettepanek summutati kiirelt vastuväitega, et kas on õige aeg hakata mõtlema varjendite ehitusele, kui meie pensionärid on täielikult alarahastatud.

Kõneldakse palju laiapõhjalisest riigikaitsest. Selle doktriini tugevdamiseks tehakse sõltuvalt riigikassa seisust iga paari aasta tagant mingeid täiendusi. Hea, et sõjalises mõttes on kellelgi mingi visioon: me teame vähemalt unistustes, milline saab N aasta pärast olema meie relvastus ja millest see koosneb.

Ent rahval puuduvad täiesti käitumisoskused äkki saabuva sõjaolukorra puhuks. Kas oskab keegi asjamees öelda, kuidas peaks Eesti rahvas toimetama siis, kui Pihkva poolt peakski hakkama liikuma mingi tankikolonn. Või rivistataks mingil heal päeval Narva jõe äärde kahurid ja hakataks mittemidagiütleva näoga sinna mürske vedama.

Kuhu hakkaks rahvas nende samade mürskude vilina saatel jooksma? Mida peaksid oma inimestega tegema asutuste juhid?

Jah, paljud meist teavad, missuguse nurga alt peab Eesti rannikule lähenema USA dessantlaev ja kuidas mehed sealt maha pääsevad. Ent sadade tuhandete oma inimeste saatust ei oska me mingil moel suunata.

Ka Kalev Timberg jääb sama mõtte juurde, et sellest hetkest, kui uue Eesti tulekul tsiviilkaitse koos oma võimalustega seisma pandi, pole seda olemas. Nagu paljudes teisteski maailma riikides. Timberg läheb veelgi kaugemale. Tema arvates jaguneb riigikaitse raha ebaõiglaselt: "Praegu läheb kõik armeele ja relvastusele. Tsiviilkaitsele ehk elanikkonna kaitsele ei eraldata praktiliselt midagi. Sellepärast pole ka küsimusele – mis saab edasi? – mingeid vettpidavaid vastuseid. On vaid oletused."

Kas teavad meie kaitsejõud sedagi, kas ees võivad olla lahingud linnas või maal? Kui sõjategevus jääb linna, saab hästi tankidele pihta. Aga õnnetuseks sama hästi ka inimestele.

Rahuajal tegeleb inimestega päästeamet. Aga kes muretseb siis, kui sõda päris uksele koputab? Päris kurb öelda, et mitte keegi.

"Vene ajal oli hea – saime kaks korda aastas NSVLi kindralstaabi luure peavalitsusest analüüsi – kui palju kasutatakse eeldatavalt pomme. Millised linnad sattuvad oletatavasti löögi alla. Meie elu oli Vene ajal luure teinud eriti kergeks. Nüüd enam sellist luksust ei ole – eks need ole iseseisvuse võlud ja valud. Ent eesmärk ei saa olla varjendite arvus või tankide rohkuses – need inimest ei kaitse. Küll aga kaitseb arukalt aetud diplomaatia, mis hoiaks eemal igasugused tegelased, kelle käes on järgmise sõja võti," tõmbab Timberg jutu kokku.

11 aastat tagasi oli Eestis 280 varjendit 72 900 inimesele

22. juuni 1993 on Kalev Timbergi sõnul viimane kuupäev, kui keegi Eesti riigi elanikkonna kaitse vastu mingit huvi tundis. Sel päeval koostati viimane kokkuvõte Eesti varjendite kohta. Eestis oli 280 varjendit

72 900 inimesele, neist Tallinnas 144 varjendit 36 000 inimesele, Tartus 32 varjendit 7000 inimesele, Kohtla-Järvel 34 varjendit 900 inimesele ja Narvas 26 varjendit 9700 inimesele. Nende inimeste hulk oli mõeldud sõja ajal vahetuse suuruseks, mis pidi linnas oma tööd jätkama. Dokumendis kirjeldati nii varjendite olukorda kui ka seda, kelle omandusse nad olid jõudnud. Enamikus on nad praegu ladudena Eesti firmade kasutuses.