ARVUSTUS: "Kadunud" pole tavaline kohtingufilm (1)

Rosamund Pike, kes jõudis suurele ekraanile 2002. aastal Bondi-tüdrukuna "Die Another Day´s", pole siiani veel suurt läbimurret laiema publiku teadvusesse teinud.

Filmiga "Kadunud" ("Gone Girl") see muutub, sest Amy rolliga on Pike loonud ühe võimsama naiskurjami pärast "One Flew Over The Cuckoo´s Nesti" Õde Ratchedi.

Kuna Fincheri enamus filme mängivad Hitchcocki thrillerite ja film noiri mõjude saatel, oleks õigem asetada Amy ühte kampa femme fatale´dega. Kui filmisõbrad mõttes ristaksid Barbara Stanwycki osatäitmise "Double Indeminty´s" Linda Fiorentinoga rolliga "The Last Seductionis" saaksid nad umbes aimu kelle Pike on Amys loonud. Üle ookeani on juba kuulda olnud puritaanidel etteheiteid ja süüdistanud filmi ja Fincherit misogüünias.

Neile võiks soovitada süveneda Amy valikute tagamaadesse. Jah Amy jääb suuremalt jaolt mõistatuseks, me näeme teda pidevalt rollis, teesklemas, kuid seda tüüpilised film noiri saatuslikud naised teevadki. Nad keerutavad mehi ümber oma sõrme ja panevad nad tegema ükskõik mida, selleks, et saada oma tahet. Nendele naistele on seks peale kavaluse suurimaks relvaks. Enamasti nad tahavad olla lihtsalt sõltumatud ja vabad patriarhaalse ühiskonna kombitsatest ning kasutavad selleks vabalt valitud vahendeid.

Täpselt sama teeb ka Amy, kuid tema  soov vabaks rebida ja oma mehele Nickile (Ben Affleck) kätte maksta, tuleneb suuresti põhjusest, et too petab teda ühe tudengiga. Nõnda lavastab Amy oma mehe enda kadumises süüdi, sest mees valetas talle ja, paradoksaalsel põhjusel seepärast, et Nick ei valetanud liiga hästi.

Fincher koos Flynniga, kes mugandas enda romaani stsenaariumiks, näib vaatajatele ütlevat, et kõik inimesed valetavad suhtes oma partnerile, aga ideaalis nad peaksid seda tegema selleks, et luua partnerile endast võimalikult täiuslik illusioon, et olla parim, kes nad olla võiksid. Ehk mitte mingil juhul ei tasu olla sina ise. Ja neid illusioone, filmi autorite meelest, suhetes ka luuakse, aga pärast aastate möödumist ja pikemalt abielus olemist, enam ei viitsita fassaadi korrastada ning lastakse oma tõelisel minal läbi paista.

See ongi kuritegu, milles Amy oma meest süüdistab, peale armukese pidamise, ja seetõttu otsustabki ta mehe hukutada. Nicki hävitamiseks toetub Amy eelkõige meediale. Siit tuleneb filmi teine suurem teema: meedia kahepalgelisus ja sensatsiooni nälg, mis võib indiviidi päästa või hävitada, juhul kui isik ei oska meediaga manipuleerida paremini, kui viies võim seda rahvaga teeb.

Seda kõike arvesse võttes jääb mulje, et tegu on äärmiselt küünilise filmiga, mille autorid näevad ühiskonna tuuma, abielu kui pettust, mis hävineb siis, kui lõpetatakse teesklemine, enda paremaks mängimine. Kuid tegelikult pole Fincheri maailm siiski nii külm ja kliiniline, vaid "Kadunud" on samuti selle aasta üks vaimukaid filme, vähemalt nende jaoks, kes hindavad musta huumorit.

Siit tulenevad ka eelnevalt mainitud paralleelid Fincheri ja Hitchcocki vahel, kelle paremates filmides oli samuti põnevus maitsekalt tasakaalustatud huumoriga, seda tihtipeale ühe stseeni jooksul.

Iga mäng peaks eelkõige lõbus olema, muidu muutuks see rutiinseks tööks. "Kadunud" vaatamine on kõige muud kui rutiinne kinoskäik. Kui mäng suurel ekraanil lõppeb ja tiitrid jooksma hakkavad jääb kõikidele vaatavatele paaridele kõlama suhte pikaealisuse retsept: kuni te teineteisele ei lõpeta valetamast, elate õnnelikult elu lõpuni.