Imre Rammul: soovahetuskirurgid on paremini peidetud kui vabamüürlased (4)

Seksuoloog Imre Rammul juhib arstlikku erikomisjoni, mis hindab inimeste vaimset tervist ja väljastab soovahetuseks loa ja nõustab transseksuaale.

"Kes peaks neid arste teadma, kui mitte mina, kes ma tegelen taoliste patsientide probleemidega, kuid ma ei saa neid nimesid välja öelda. Ei hakka ju kellelegi vägisi kirurginuga kätte panema," jääb ta arstidest rääkides siiski diskreetseks.

Esimene inimene, kes lasi oma sugu Eestis vahetada ja oli nõus sellest avalikult rääkima, oli Kristel Regina Sitz, kes sündis poisina, kuid soovis naiseks saada. Operatsioon tehti Tartu Ülikooli kliinikumis 1993. aastal.

"Ma ei välista, et tegelikult tehti selliseid operatsioone Tartus ka varem," arvab Rammul.

"Tartu Ülikooli kliinikumis käisid salajased sahkerdused. Lastekirurgid, näiteks Uudo Reino (arstiteadlane, lastekirurg ja uroloog – toim), tegelesid interseksuaalsete seisunditega ja aeg-ajalt kohendasid neid. Minu teada käis vahepeal ka üks professor Riiast siin lõikamas," selgitab Rammul.

Miks soovahetusoperatsioone tegevad kirurgid ei soovi oma tööst avalikult rääkida, kas meditsiiniringkonnad vaatasid näiteks Reino tegevusele kuidagi viltu?

"Ei, seda ei usu, et teised arstid paneks selliseid operatsioone pahaks," usub Rammul.

Kuidas soovahetaja asjaajamine käib?

"Kui inimene soovib sugu vahetada, vestleb ta kõigepealt minuga. Kui minul ei teki inimese soovides ja vajadustes kahtlusi, jõuab ta komisjoni ette, kes langetab edaspidi otsuse, kas võib alustada hormoonraviga või mitte. Kui inimene on ka selle läbinud ja tahab endiselt oma sugu vahetada, siis tegeleb komisjon temaga ka teist korda, alles siis saab kirurgiliselt sekkuda," räägib Rammul lühidalt soovahetusprotseduuri eri etappidest.

Rammuli sõnul on nende komisjoni ette jõudnud aastas kõige rohkem kuus-seitse inimest ja neli olnud järjekorras. Eestis on Rammuli hinnangul mehi, kes soovivad saada naiseks ja naisi, kes tahavad saada meheks, enam-vähem võrdselt, kuid meheks saamine on kirurgiliselt palju keerukam ja kulukam protseduur.

"Tihti tehakse nii, et kui naisest saab mees, siis läbitakse esimesed etapid, nagu rindade eemaldamine ja kastreerimine, Eestis, edasi sõidetakse välismaale," rõhutab arst, et soovahetamine on pikk ja keeruline protsess, mis koosneb eri lõikustest.

"Kui palju soovahetus maksab, ei saa üheselt ütelda, oleneb sekkumise ulatusest. Aga kui rääkida mingitest summadest ligikaudu, siis ainuüksi intiimkehaosade lõikus võib maksta kümneid tuhandeid dollareid."

Soovahetus kirurgilisel teel on kallis lõbu.

Seksuoloogi sõnul tunnevad transseksuaalid, et sooviksid olla teist sugu, üldjuhul juba lapsepõlves.

"Pärast kahekümnendat eluaastat selliseid asju enam ei avasta, ikka varem. Põhjusi on väga erinevaid, sellest võib rääkida tundide viisi," ei ole Rammuli sõnul võimalik inimese psühholoogilisi muresid kahe sõnaga kokku võtta.

"Samas — minu praktikas ei ole olnud inimesi, kes oleks oma soovahetust hiljem kahetsenud. Eestis pole küll selliseid trehvanud," väidab doktor.

Soovahetaja okkaline tee

• Seksuoloog Imre Rammul soovitab kõigepealt pöörduda Arstlikusse Perenõuandlasse ja tema juurde.
• Edasi tuleb teha avaldus sotsiaalministeeriumile.
• Sotsiaalministri loodud arstlik ekspertiisikomisjon, keda juhib doktor Imre Rammul, langetab otsuse soovahetuse võimalikkuse kohta. Komisjon lähtub oma otsuses alljärgnevatest tingimustest: soovahetaja peab oma otsuses olema kindel vähemalt kaks aastat, psühhiaatri otsus peab välistama psüühikahäire, ja olema tehtud geneetiline uuring. Arstliku ekspertiisikomisjoni otsus transseksuaalsuse kohta on aluseks sotsiaalministri käskkirjale, mis annab loa isiku soo vahetamise arstlikeks toiminguteks.
• Transseksuaalsuse diagnoosimise järgselt võib alustada hormoonravi.
• Soovahetuse taotleja võib kirurgiliselt sugu vahetada ühe aasta möödudes tema kohta käskkirja väljaandmisest. Soo kirurgiline muutmine ei ole kohustuslik.
• Soovahetuse taotlejale antakse komisjoni otsus soo muutmise kohta vähemalt kahe aasta möödumisel arstlike toimingute ja ravi alustamisest.
• Sotsiaalse mittekohanemise korral võib soovahetuse taotleja kirjaliku avalduse ja arstliku komisjoni otsuse alusel taotleda sünnisoo ennistamist.
• Inimene saab muuta oma nime ja dokumente juba pärast komisjoni esimest luba.
• Sugu vahetanud inimestel on õigus abielluda ja adopteerida.

Allikas: Seksuoloog Imre Rammul ja Riigi Teataja — Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded.

Ministeeriumil andmeid pole
Sotsiaalministeerium, kellele tuleb teha esimene soovahetussoovi avaldus, väidab, et neil pole informatsiooni, kui palju soovahetusoperatsioone Eestis tehakse ja on üldse tehtud.

Ministeeriumi pressiesindaja Armo Vase sõnul pole neil ka statistikat, kui palju Eestis neid inimesi on, kes pole oma sooga rahul ega ka muud sarnast statistikat.

«Andmed kahjuks puuduvad,» on ministeeriumi lühike vastus.

Haigekassa avalike suhete juht Katrin Romanenkov teatas sarnaste päringute peale, et haigekassal pole paraku siinkohal palju kommenteerida.

Ida-Tallinna keskhaigla kommunikatsioonispetsialist Kadri Penjam teatas, et nende haiglas on varem taolisi operatsioone tehtud, kuid rohkem polnud öelda temalgi.