"Olen tavaline keskealine naine." (7)

"Transsoolised inimesed teevad soovahetuse läbi ja soovivad kogu selle jama unustada. Elan täiesti tavalise keskealise naisterahva elu ja ei ole huvitatud mingist kõmust ja tähelepanust," põhjendab ta, miks ta ei soovi oma nime avaldada.

"Me ei häbene oma transsoolisust, kuid me ka ei uhkusta sellega," selgitab ta.

Naine arvab, et suhtumine transsoolistesse on Eestis aastatega vaid kehvemaks läinud. "Seda teemat on minu arvates liiga palju eksponeeritud ja inimesed on allergiliseks muutunud. Kakskümmend aastat tagasi midagi sellist ei olnud," leiab ta, et Eesti ühiskond pole viimaste aastakümnetega liberaalsemaks muutunud, pigem vastupidi. "Eks seda kõmuotsimist on ka välismaises pressis, aga tavakodanik seal selle peale eriti kulmu ei kergita enam. Öeldakse "ahah" ja ongi kõik," teab ka välismaal elanud naine.

"Eks transsude puhul – nagu kõigi teistegi inimeste puhul – sõltub kõik ikka inimesest endast. Kui ta on cool ja käitub normaalselt, ega siis temasse kuidagi teistmoodi ei suhtuta kui teistesse inimestesse. Tegelikult on Eestis ka nii," usub ta, et head ja mõistlikku inimest ei hakka keegi põlgama.

"Aga kui ta marsib ringi ja karjub: "Vaadake mind, ma olen tranny ja ma tahan, et kõik mind armastaksid!" siis vaadatakse teda igal pool veidi imelikult," leiab naine.

Ta selgitab, et transsoolisusel ei ole homoseksuaalsusega mingit erilist ja otsest sidet. Transsoolised inimesed võivad olla nii homo- kui ka heteroseksuaalsed, nende sooidentiteet ei puutu asjasse.

Nõukogude aega tagasi vaadates teab ta rääkida, et isegi siis ei olnud transsoolisus erinevalt homoseksuaalsusest seadusega kuidagi karistatav. "Sookorrigeerimisoperatsioone tehti alates 1960ndate lõpust nii Moskvas kui Rostovis," toob ta näite.

"Mul endal sooidentiteediga enam mingit probleemi pole, ju ma end ikka kõige tavalisemaks keskealiseks tädikeseks pean. Niivõrd kuivõrd see võimalik on," viskab ta nalja.

"Mu mees, kellega olen koos elanud kakskümmend aastat, ärritub tegelikult väga, kui keegi hakkab minuga transsoolisuse juttu rääkima," selgitab ta.

"Mu mees on täitsa tavaline heteromees, tal on kaks täiskasvanud last, me saame nendega suurepäraselt läbi. Mingeid probleeme ei ole," on ta õnnelikus kooselus.

Teravaid muresid pole

Naise arvates ei ole transsoolistel ka erilisi raskusi töö leidmisel. Tema ise on näiteks riigitööl.

"Minu teada pole transsooliste jaoks töö leidmine raskem kui nii-öelda tavainimestel. Transsoolisuse pärast küll vähemalt minu teada keegi pikaajaliseks töötuks ei ole jäänud. Neil kõigil, keda mina tunnen, on töö," kinnitab ta.

Kui palju võib üksnes Tallinnas olla transsoolisi inimesi?

"Kui rahvaarvu järgi võtta, siis võib neid olla ligi 150. See number tähendab küll nii neid, kes pole üldse veel oma murega arstide juurde pöördunud, kui ka neid, kes on juba kogu soo muutmise protsessi läbinud," teab rääkida aastakümneid transsooliste inimestega suhelnud ja nende huve esindanud naine.

Enamik transsoolistest inimestest on tema sõnul oma "teistmoodi" soo­identiteedist teadlikud juba lapsest saati.

"On muidugi ka inimesi, kellel mingil hetkel suvaliselt mingi "kägu" pähe tuleb ja ta siis rumala peaga oppe tegema tormab – nemad muidugi hakkavad hiljem kahetsema. Aga nad ei ole ka transsoolised. Mulle ei ole küll keegi rääkinud, et ta on kahetsenud. Mina ei ole sekunditki kahetsema pidanud," on operatsioon teda vaid õnnelikuks teinud.

Ühtlasi saavad sugu vahetanud inimesed Eestis lapsi adopteerida.

"Eks see sõltub paljudest asjadest – eelkõige inimesest endast, aga seadus ei tee mingit takistust. Eesti seaduse järgi on ainult kaks sugu – mees ja naine. Kui keegi on sugu vahetanud, siis on ta edaspidi kas mees või naine ja mingeid eraldi seadusi transsooliste kohta ei ole," selgitab ta.

"Minu teada on Eestis selliseidki peresid, kus isa on sündinud tüdrukuna," toob ta näite.

Naisterahvas leiab, et üldiselt ei ole transsoolistel väga teravaid muresid, kuid mis on kindel, on see, et Eestis võiks tugiteenused olla kättesaadavamad.

"Transsooliste lastega ei tegelda meil professionaalsel tasemel, meditsiiniringkondades ei peeta seda eriti tähtsaks probleemiks ja teemaks. Eks ma saan aru, et selleks kõigeks pole raha," ei pea ta transsooliste muresid tähtsamaks kui nii-öelda tavainimeste terviseprobleeme.

"Ja Eestis pole ka piisavalt selle alaga tuttavaid spetsialiste. Neid, kes on, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda," sooviks ta, et Eestis pöörataks rohkem tähelepanu transsoolistele lastele ja neid õigel ajal aidataks.