Foto: Arno Saar
Inimesed
1. oktoober 2014, 16:52

Ele Kõlar: väliselt ei lasknud Jaak end kogu sellest särast kõigutada (2)

"Kurvastan teate üle koos kogu Eesti rahvaga," lausub Ele Kõlar, kes laulis Jaak Joalaga koos ansamblis Radar ja sai endise kolleegi meenutamiseks alles nüüd mahti, sest jõudis äsja pikalt reisilt tagasi.

Ta möönab, et tema tutvus Jaaguga oli puhtalt muusikaalane. "Eravestlusi me temaga ei pidanud. Ta oli nii laval kui ka lava taga samasugune. Mitte kuigi jutukas, suhteliselt introvertse olekuga," meenutab Kõlar.

"Peale oma laulude lindistamise laulsime õe Kajaga stuudiotes paljudele erinevatele populaarsetele solistidele taustahääli ja Jaak kutsus meid laulma Billy Joeli repertuaari laule. Need laulud meeldisid mulle väga," räägib ta esimesest kokkupuutest Joalaga.

"Jaak oli stuudios alati professionaalne ja teadis, mida soovida. Koostöö oli igati meeldiv. Küllap tekkis ka temal usaldus meie suhtes ja nii sai ühistegevus jätkuda. Meie Kajaga eristusime tol ajal ülejäänud Eesti poplauljatest oma esinemislaadi ja liikuvuse poolest ning suutsime lisada head vaheldust Jaagu soliidsele ja suhteliselt staatilisele esinemismaneerile," jutustab Kõlar, kuidas nad õega Radari ridadesse sattusid.

See oli põnev aeg. "1982. aastal käisime koos nii Sotšis, Almatõs, Bulgaarias, Tšehhis kui ka pikal Aafrika tuuril Nõukogude Liitu esindamas. Tänu Jaagu tuntusele ja populaarsusele võeti ansambel NSVL-is alati ülikuumalt vastu ka kohalike võimukandjate poolt ja ümmardati lõpmatuseni, eriti Kasahhis ENSV kultuuripäevadel. See tähendas lavavälist vastuvõttu, lookas lauda ja seda, et alkohol vene kombe kohaselt lauale jääda ei tohtinud," seletab Kõlar.

"Jaak pidas end üleval nagu väärikas staar – väliselt ei lasknud ta end sellest särast kuigivõrd kõigutada. Staadionid olid alati juubeldavat rahvast täis, vahel mitu korda päevas," mäletab Kõlar. Väsimuse üle keegi aga ei kurtnud. "Kõik oli lõbus," kinnitab Kõlar.