Inimesed

Jaak Joala – õrna hingega laulja, kes puudutas südameid (46)

Jaanus Kulli, 1. oktoober 2014 07:00
MAIRE JA JAAK: «Maire on minu elu kõige suurem kingitus jumala poolt,» on Jaak Joala öelnud oma abielu kohta Maire Joalaga. Fotol Maire ja Jaak 1995. aastal.Foto: Jaaknilson.ee
"Mis juhtus ja miks Jaak nii äkki laulmise lõpetas, seda tegelikku põhjust ei tea minagi. Otseselt pole ta seda mulle kunagi öelnud," tunnistab Jaak Joala lähisugulane Tiiu. "Kord ma püüdsin natuke uurida, mille peale ta torises, et ära küsi, ma niikuinii ei räägi midagi."

"Ma võin ju aimata, mis juhtus. Selle taga on ennekõike see, et talle niipalju haiget tehti. Kremli ööbiku sildistamisega, pluss sellega, kuidas temaga käitusid kohaliku filharmoonia bossid, kui talle disklahvi korraldasid," räägib Tiiu, kes oli Joalale üks lähedasemaid inimesi ja üks vähestest, kellega laulja viimase ajani suhtles.

Samal teemal

Tiiu veetis lapsepõlves Viljandimaal koos mõned aastad noorema täditütrepoja Jaaguga kõik oma suved. Ta meenutab lõbusat seika Jaagu muusikutee algusajast.

"Pärast TPI lõpetamist sain suunamise tehasesse Silikaat. Kui avati tehase kultuurikeskus, juhatas piduliku sündmuse puhul Jaagu ema meesansamblit, kus laulis Jaagu isa, Jaak aga astus üles koos ansambliga Kristallid, millest tegelikult saigi alguse tema muusikukarjäär. Nii et kogu Jaagu pere sisustas meie kultuurikeskuse piduliku õhtu," muigab Tiiu.

Aastaid hiljem, kui Joala oli laulmisega juba lõpparve teinud, palus Tiiu taas sugulasel ühel tehase peol paari lauluga üles astuda. Ent selle kõneluse lõpetas Jaak juba kiirelt: "Olen sulle juba öelnud, et ma ei laula enam mitte kunagi."

Seda endale antud lubadust ei murdnud Joala isegi oma vanaema matusel.

"Vanaema jättis mulle enne kirja, mismoodi ta matused tuleb korraldada ja et Jaak võiks seal laulda, millest Jaak samuti keeldus. Tõsi, see oli veel enne seda, kui ta suure areeniga hüvasti jättis. Sest kodustel üritustel ei teinud ta kunagi suud lahti," ütleb Tiiu, kellele Jaaguga kohtumine jäi viimaseks nädal enne laulja lahkumist.

"Käisin teda haiglas vaatamas ja ta oli väga kõbus. See kõik tuli väga ootamatult. Aga mis sa teed, elu on selline," ohkab Tiiu.

Jaak oli poisina nagu tulesäde

Jaagu kasvamist, arenemist ja hiljem tema karjääri kõrvalt jälginud Tiiu ütleb, et tegelikult oli Jaak kogu aeg pigem kinnine.

Mida aasta edasi, seda harvemaks jäid ka nende helistamised. Kaks aastat tagasi oli Tõrvas nende suguseltsi kokkutulek, millest kuuldes ka Jaagu silmad põlema läinud. "Sinna tulen ma kindlasti," lubas ta Tiiule. Ent paar päeva hiljem tuli uus kõne.

Mittetulemise põhjuseks tõi Joala probleemid südamega ja vererõhu: "Ma ei julge nii pikka teed ette võtta," öelnud Joala, kelle elutee eelmisel neljapäeval lõplikult otsa sai.

Selle tee algust nägi Tiiu aga lapsepõlvest peale.

"Kõik suved elas Jaak oma vanaemaga meil Viljandimaal Uue-Karistes. Meil oli seal üks taimeaed, kus käisime Jaaguga kooli tarvis ühiskondliku kasuliku töö tunde tegemas, nagu tollal koolis nõuti," meenutab Tiiu.

Kui talt küsida, milline poiss Jaak noorena oli, tuleb Tiiult naerdes kiire ja lühike vastus: "Marakratt."

"Neid oli siin kolm poissi, veel üks meie sugulane, minu vend ja Jaak. Toimetasid nagu poisid ikka, ehitasid metsas puu otsa onne, mängisid muid oma poiste mänge."

Tiiu ja Jaagu suhtlemine sai uue hoo sisse siis, kui Tiiu tuli pärast kaheksandat klassi Tallinna majandustehnikumi õppima.

"Elamise sain ma Jaagu pere juures. See korter polnud üldse väga suur, aga inimesed olid tollal minu meelest ka leplikumad ja vähenõudlikumad. Nii et mind võeti nende juurde rõõmuga elama. Jaak oli ikka veel paras marakratt. Sellest perioodist mäletan millegipärast eredana just päeva, kui Jaak koos sõbraga tulid tuppa, kaikad käes ja ütles, et nüüd läheb venelastega kakeluseks," muigab Tiiu.

"Mille peale vanaema ära kohkus ja ütles, et poisid, nii ikka teha ei tohi."

Veel teinegi ere mälestus on Tiiul kooli ajast seoses Jaaguga meeles.

"Käisin juba TPIs ning mul oli isegi ühiselamus koht, aga põhiliselt elasin ikka Jaagu pere juures. Tulin ühel õhtul hilja või lausa öösel koju ja magasin hommikul õnnist und. Aga eks Jaagul oli uni läinud ja siis igavusest või lihtsalt koerustükist oli ta võtnud sinepituubi, mille mulle otse kurku lasi. Pärast mida hakkas meil hirmus veesõda, mis lõppes sellega, et Jaagu vanaema jõudis turult tagasi ning tegi omakorda meile korraliku peapesu," naerab Tiiu.

Kus Viljandimaal sündinud poiss tõusis Venemaal korraga kõrgemale, kui silm ulatus nägema ja mõistus tunnistama.

Raha ja kuulsus ei omanud tähtsust

Absurdsusest ja paradoksidest tollases Nõukogude muusikaelus ja elus üldse meenutab Jaak Ahelik, kes samuti koos Joalaga Venemaa avarustes tiirutanud:

"Tollal olid ju kõik teatud mõttes võrdsed ning et midagi polnud saada ja rahaga suurt midagi teha, maksid ainult tutvused ja positsioon. Olen ise näinud Alla Pugatšova prooviruumis fotot, mille oli talle kinkinud Raissa Gorbatšova ning selle taha oli kirjutatud: esimesele leedile teiselt leedilt. Mis näitab Pugatšova positsiooni. Joalal oli umbes sama positsioon. Kui oli vaja, tegid lennukid Joala sõrmenipsu peale vahemaandumise."

See ei ole Aheliku emotsionaalne hinnang Joala suurusele või Aheliku unenägu. See oli reaalsus, millest on rääkinud teised muusikudki.

Joala alustas oma muusikukarjääri 17. aastaselt Olav Ehala ansamblis Kristallid. Tosin aastat hiljem on ta Venemaal tõusnud superstaari staatusse.

Selline sööst kõrgusse ja kuulsusse ei võta enamikel artistidel mitte ainult jalad nõrgaks. Inimene on nii loodud, et küllap toimub midagi ka hinges, südames ja peas.

"Võib ehk mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn, kuid keegi vaevalt õnne leidnud sealt on," laulis nooruke Joala 1969. aastal. Kuivõrd oskas ta tollal aimata, kui prohvetlikuks see stroof tema puhul võib osutuda.

Kui 80ndatel andis Joala Venemaal enam kui paarkümmend kontserti nädalas, siis viisteist aastat hiljem viskas ta piltlikult pilli nurka. Kõik. Ta oli sõna otseses mõttes kui tühjakspigistatud sidrun, keda lavale tagasi ei saanud enam ükskõik millise raha eest. Sellist summat lihtsalt polnud olemas.

Õigupoolest, raha, nagu ka kuulsus, ei omanud tema elus enam mingit tähendust. Tallinna lauluväljaku juhataja Riho Rõõmus on öelnud, et on teemasid, mille puhul on Joala suu vett täis.

"Üks neist on see, miks ta estraadilt maha astus ja miks ta ei ole nõus laulma. Isegi miljonite eest. Ta vastab sellele väga üheselt: milleks mulle seda vaja on?"

"Mul on meeles, kui tundsin, et nüüd on juba liig. Ma tegin kontserte juba nagu mingi üleskeeratud mängujänes. Niisugune valvenägu on ees ja kõik töötab automaatselt. Sa ise ei mõtle üldse selle peale, mis sa teed," on laulja meenutanud oma esinemisi kui õudusunenägu intervjuus Urmas Otile saates "Carte blanche"13. novembril 1992. aastal.

Lubadust laulmisele joon alla tõmmata Joala korra siiski murdis. Jutt on kolme tenori kontserdisarjast 1996. aasta kuumal suvel, kui muusikas valitses totaalne tümps. Ent pärast kolme tenori – Ivo Linna, Tõnis Mägi ja Jaak Joala – kontserditurneed läks viimase suu korraga lukku. Nii laulja kui inimesena.

Ta astus lavalt maha ning lõpetas avalikkusega suhtlemise. Aga mitte ainult meediaga. Vaid ka sõpradega, kolleegidest muusikutega. Kelledest paljud, vaatamata kuudepikkustele tuuritamistele Venemaal, Joalat ometi lõpuni tundma ei õppinud. Ennekõike tema kinnise loomu pärast. Aga ega talle seda üldjuhul pahaks pandud. See oli üks osa Joala iseloomust.

"Ega ta lase sind heal meelel oma privaatsesse ruumi. Ja tal on see õigus. Tema privaatsus on tema asi. Kui ta soovib kellegagi suhelda, siis palun," on öelnud kunagi Õhtulehele Joalat ja tema ansamblit Radar aastatel 1983–1984 Liidus konfereerinud Ada Lundver, kes nüüd loodetavasti Joalaga taas koos on ja kelle sõnul tal paaril korral õnnestus Joala hinge ligidale pääseda.

"Tegelikult on ta väga õrna hingega ja kergesti haavatav. Kuigi jätab mulje, et ah, ma olen kõigest üle. Tegelikult on ta väga haavatav," kordas tookord Lundver.

Laulmisest loobus pärast "Kolme tenori tuuri"

Jaak Joala (26. juuni 1950 Viljandi– 25. september 2014) sündis ja kasvas muusikute perekonnas.

Ema Helgi Ridamäe töötas muusikaõpetajana Tallinna koolides, hiljem Eesti riiklikus filharmoonias kontsertloengute lektorina. Jaagu muusikust isa Avo Joala oli hilisemas eas tuntud tervendajana.

Alates seitsmendast eluaastast õppis Jaak klaverimängu ning pärast 8. klassi lõpetamist flööti. Muusikukarjääri alustas ta Olav Ehala popansamblis Kristallid 1967. aastal. Sügisel 1968 lõi ta bassimängija ja lauljana kaasa Toivo Kurmeti ansamblis Virmalised. Sellesse aega jäävad ühtlasi tema esinemised ETV populaarses laulusaates "Horoskoop".

1970. aastatel võitis ta auhindu mitmel lauluvõistlusel ja festivalil nii Eestis kui välismaal.

1980. aastatel esines ta koos oma ansambliga Radar põhiliselt tollases NSVLis. 1980. aastate lõpus naasis Joala lauljana Eesti publiku juurde. 1990. aastatel esines ta aeg-ajalt ka suuremate rokikontsertide ja -festivalide konferansjeena.

Tema tuntumad projektid lauljana sel ajal olid 1960. aastate muusikat esitanud Kollane Allveelaev G ning kümnendi keskel ühiskontserdid Ivo Linna ja Tõnis Mägiga, niinimetatud "Kolme tenori tuur". Seejärel loobus Joala laulmisest, pühendudes pedagoogi-, produtsendi- ja saatejuhitööle.

Joala tunnistas kunagi, et ilmselt oli ta paljude jaoks vägagi vastuvõetamatu natuur. "Kui ma muutun selliseks ründavaks, mõne jaoks isegi vastikuks, siis on see minu jaoks kaitserefleks," seletas Joala.

Tal on esimesest abielust Doris Joalaga poeg Janar, kes nüüd on juba ise tütar Karmeni isa. Oma teise abielu kohta Maire Joalaga on ta öelnud: "Maire on minu elu kõige suurem kingitus jumala poolt."

Samal teemal

11.09.2017
„Joala ütles mulle otse näkku, et Eesti parim helilooja on Toivo Kurmet. Ja mina ei teadnud üldse, kes see on!“
18.11.2015
Jaak Joala, Ivo Linna ja Tõnis Mägi hääl tuli kolme tenori tuuril hoopis lindilt!
28.05.2015
Vahur Kersna: "Isegi Joalal ei õnnestunud oma lapselast laulmas kuulda!"
17.12.2014
Vahur Kersna intervjueerib jõululaupäeval Maire Joalat