Kärt Hellerma: "Jaak väljendas oma lauludes igatsuse müsteeriumit – igatsuse seletamatut olemust." (10)

Edasi tuli tohutu lein. Ma ei uskunud, et lein võib olla nõnda suur, nii mõõtmatu, et see justkui polegi enam lein. Mis see siis on? Üks otsatult valus tunne, nagu keegi oleks kätte võtnud ja mu südamest minema kõndinud.

Ta ju puudutas inimeste südameid. Ta sulas oma lauludega ühte. Üks asi on lihtsalt laulda, teine asi puudutada südameid. Selle maailma tulekud ja minekud, ilu ja valu – see oli äkki nii peo peal!

Mis sest, et ta avalikkusest kõrvale tõmbus – tema laulud, tema kirkus, tema süda olid ju alati käeulatuses. Youtube`ist olen tema esinemisi rasketel hetkedel tihti vaadanud. Tema laulude nõiduslikku veetlust ei oska ma siiani seletada.

Tõsi, me olime isiklikult tuttavad. Ja meie vahel oli sümpaatia. Aga meie lähim suhtlus jääb väga ammustesse aegadesse, seitsmekümnendate lõppu.

Ma kartsin ta kuulsust, tunnistan. Kartsin pilkudekoormat, mis temaga koos olles meid saatis. Aga ta ka ise vankus selle all – uje, tundeline ja tagasihoidlik, nagu ta oli.

Mäletan üht jalutuskäiku Tallinnas. Jaak oli tulnud just Venemaalt tuuritamast. Kõndisime mööda Viru hotellist. Ta vaatas pika pilguga seda tollase Tallinna üht uhkemat hoonet ja ütles muiates: ei tea, kas peaks selle ära ostma?

Paistis, et rubladehulk, mida ta Venemaalt teenis, ei rõõmustanud teda eriti. Maine mammona ei huvitanud teda kohe üldse.

Kord võtsime tema juures uut aastat vastu. Olin läinud koos oma tulevase abikaasaga Lillepaviljoni aastavahetuse peole. Pidu toimus mitmes ruumis ja ühes neist esines Jaak Joala. Jäin teda kuulama – olin sattunud üksinda mööda peoehtes maja kõndima – ja kui laul lõppes, tuli ta pikemata minu juurde ja ütles, et tule, lähme siit ära, see on liiga rahvarohke koht. See on hea mõte, vastasin, aga ma ei ole üksi, vaid koos peigmehega. Võta peigmees kaasa ja lähme, kostis tema vastu.

Nii tegimegi. Sõitsime Pirita teel taksos, kui kell lõi kaksteist. Tulime kolmekesi taksost välja, võtsime uue aasta rõõmsalt vastu ja sõitsime edasi, Jaagu juurde. Jaak istus kodus pilli taha ja mängis meile hommikuni. Oli väga hubane ja õdus olemine.

Tema sära ja soojus, häbelik naeratus ja muusikast läbiimbunud mahe olek – muidugi see võlus, aga meie vahel oli pigem hingeline lähedus. Ja see muudab kaotusetunde veelgi suuremaks.

Ta vist ei kohanenud eriti siin maises elus, kuigi oli samuti luust ja lihast inimene – oma tunnete, valude ja suure, halastamatu üksindusega, mis andekatele inimestele tihti osaks saab.

Mõnevõrra on Jaak Joalast inspireeritud mu novell "Michael Jacksoni lahkumine," mis ilmus mõni aasta tagasi kogumikus "Tartu rahutused". Jaak Joala külaskäik Tartusse Pälsoni ühiselamusse on seik, mis lõbustab mind siiani.

Paar päeva tagasi istusin nukralt arvuti taga ja leidsin end kirjutavat Jaagule mälestusluuletust. Kui selle lõpetasin, kajasid väljas sookurgede hääled. Avasin akna ja nägin, et meie maja kohal tiirutas sookurgede parv. Tõsi, neil on praegu rändeaeg. Aga ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem näinud sookurgi siinsamas, kesk kivilinna, otse oma akna taga.

Sookure hääl on igatsuse hääl. Kas tulid taeva all tiirutavad hingelinnud mulle meenutama, et Jaak väljendas oma lauludes nimelt igatsuse müsteeriumit – igatsuse seletamatut, nähtamatut olemust? Või tulid nad lihtsalt mu kaotusvalu ravima?

Tänases kultuuris on moes diagnoosida igasuguseid elulisi hädasid. Aga ravijaid, tervendajaid, lohutajaid, südamest südamesse ulatujaid on vähe. Jaak Joala oli üks neist.