Inimesed

Mart Juur kasvas üles koolimajas: "Läksin ühest toast teise ja olingi kodust koolis!" (12)

Kais Allkivi, 29. september 2014, 07:00
IGAL SAMMUL EI NOKI: «Ma arvan, et kodus olen ma pigem igav. Kui naljakoht on, siis nali tehakse ära. Aga pidevalt padrata – seda ei viitsi ise teha ja seda ei viitsi vist ka keegi kuulata. Ma läheks närvi, kui kodused mulle kogu aeg nalja teeks,» tunnistab humorist, ajakirjanik, muusikakriitik ja DJ Mart Juur, et tema elus esineb ka tõsiseid ja vaikseid hetki.Foto: Arno Saar
"Emal oli tüüpiline lõunaeestlase huumor – natuke salalik ja väga irooniline," reedab täna 50. saav Juur oma naljasoone päritolu.

"See aeg oli õnnelik põrsapõli," meenutab Mart Juur esimest üheksat eluaastat, kui ta elas Vastse-Otepää koolimajas, kus tema ema Ilme algklassijütse õpetas.

Kolm klassi õppiski viieaastasena koolipinki istunud Mart ema käe all. "Ta teadis, kui ma olin seanahka vedanud, küsis mind ja pani halva hinde ära. Pärast seda ma enam viilida ei üritanud, õppisin alati ära," muheleb Mart.

Samal teemal

"Elasime suures koolitalus, mille ühes otsas olid õpetaja eluruumid ja teises otsas klassiruumid. Läksin lihtsalt teise tuppa," kirjeldab Mart Juur oma kooliteed, mis ei esitanud üleriietele väljakutset.

Juur ei mäleta, kas koolikaaslased teda ja tema vanemat õde nende imelühikese koolitee pärast kadestasid. Pigem ihkas Juure sõsar olla teiste koolilaste moodi: "Ta pani ennast ikka riidesse ja kõndis ümber maja, et omale ka koolitee tekitada."

Humorist ja ajakirjanik läks Vastse-Otepää kolmeklassilises algkoolis esimesse klassi enne, kui jõudis kuuesekski saada. "Mul oli komme emaga tundi kaasa minna. Ta ütles, et ma võin tunnis olla, kui ma teisi ei sega. Ühel hetkel olid mul lugemine ja kirjutamine selged. Aga ema ei saanud mind niisama lihtsalt kooli kirja panna. Läbida tuli kooliküpsuse katse. Mingi haridusosakonna asjapulk istus tagumises koolitoas, kuhu lapsed pidid järjest sisse astuma. Lauale oli pandud labakinnas, ja küsiti, mis asi see on," jutustab Juur oma esimesest eksamist.

Koolis oli kaks õpetajat, enamikku tundidest andis talle ema Ilme, kes oli ühtlasi kooli direktor. Juur kinnitab, et ema tegi talle hästi selgeks, mis vahe on kodusel olukorral ja klassiolukorral, ega hellitanud teda tundides. Pigem oli tal õpetaja lapsena raskem: "Kuna ema teadis muidugi suurepäraselt, millal ma olin õppinud ja millal mitte, siis pani ta mind pedagoogilistel kaalutlustel paar korda targalt paika."

Õpilasi oli paarkümmend, kuid nad suutsid siiski korralikku vahetunnikära tekitada. "Kooli ümber oli suur koolipark. Palliväljakul mängiti rahvastepalli. Seal oli ka oja, mis kevaditi üle kallaste ajas. Jõmpsikad tegid parvesid ja sõitsid nendega üleujutatud niitudel. Kui kooliaasta lõppes, oli ühtäkki väga vaikne. Lähim talu, kus ma õunavargil käisin, oli ju poolteise või kahe kilomeetri kaugusel," pajatab Juur.

Suviti oli kogu kooliümbrus tema päralt: "Sain teha onne ja puude otsa ronida. Lakas oli mingi urgas, kus pesitseda. Heinaküüni sai ka pesa tehtud."

Ehkki klassid olid sealsamas, lubas ema tal tõbisena alati voodis lebada. "Küll aga mäletan ma üht kooli nääripidu, mille ajal ema oli maruhaige, aga kuna lapsed pidid näidendis laulma, siis tehti tagatoa uks suurde saali lahti ja ema mängis laulu saateks akordionit, ise voodis pikali. Püsti seista ta ei jaksanud, aga akordionipartii tegi ära. Mina mängisin selles näidendis rebast – rebasemask oli ees ja saba taga," mäletab Juur.

"Olin linnakooli minnes aeglane."

"Mul oli väga kahju ära kolida, sest see oli minu jaoks õnnelik lapsepõlvemaa. Kõik need maastikud ja metsad tundusid nii mõnusad. Praegu saan ma aru, et oli suur kergendus kolida Otepääle, kus oli soe vesi, kus tegutsesid kauplused ja raamatukogu," tunnistab Juur.

Lapsena oli tal aga raske Otepää elutempoga kohaneda. "Vahepeal käisin aasta Kanepi keskkoolis, aga sellest ei mäleta ma peaaegu midagi. Viiendast klassist läksin Otepää gümnaasiumi. Esimene aasta oli mulle hingelises mõttes väga raske. See kool oli minu jaoks hiigelsuur – seal oli üle 500 õpilase, klassis oli meid üle 30. Teiseks oli murdeeas kaks aastat suur vanusevahe. Kolmandaks olin ma maakas," loetleb ta põhjusi.

"Otepäält pärit lapsed olid ikkagi linnalikumad – kiiremad ja agressiivsemad. Võib öelda, et ma olin alguses aeglane, uimane ja kodunemata maalaps. Pealegi on esimesed klassid ju selline ninnadi-nunnadi: lauldakse, mängitakse ja voolitakse plastiliinist kujukesi. Viiendas klassis muutub õppetöö hüppeliselt raskemaks, tulevad füüsika ja keemia. Muutusin tõrksaks. Ma ei läinud kooli hea meelega ja hinded läksid alla," tunnistab Juur.

Kui põhikoolis oli ta oma sõnul pigem vaikne nohik kui naljamees, siis keskkooli ajaks muutus ta palju avatumaks ja sõnakamaks. "Õpetajad on meenutanud, et ma võisin olla väga jutukas. Rikkusin tundides korda, sest kaldusin õpetajatega liiga palju arutlema, eriti kirjandusõpetajaga, kes oli tegelikult väga armas ja tore proua," tähendab Juur.

Vanusevahet ta siis enam ei märganud ja õigupoolest sündis sellest kasu, et ta sai juba 16aastaselt ülikooli astuda. "Sünniaasta järgi oleks ma kuulunud sellesse aastakäiku, kes tudengitena nõukogude armeesse võeti. Kuna ma läksin ülikooli koos varasema aastakäiguga, siis pääsesin reservohvitseri koolitusega," tänab Tartu ülikoolis ajakirjandust õppinud humorist õnne.

Kuidas ta endas terase naljasoone avastas? "See tuli kodust kaasa. Palju andis raamatute lugemine, aga veel olulisem on see, et mu emal ja isal oli iseäralik huumorimeel," avaldab Juur.

"Emal oli salalik ja irooniline huumor."

Isa Lembitu huumor paistis rohkem välja. Ta armastas esineda. Noorest peast mängis ta rahvateatris, ta laulis eluaeg ansamblis ja oli meie piirkonnas tavandimeister, kes pani inimesi paari, ristis ja mattis. Kui oli vaja kõnet pidada, siis tegi seda ikka minu isa. Heas tujus armastas ta end suurejooneliselt tituleerida kapten Juureks, sest see oli tema sõjaväe aukraad Vene väes. Kui isa saabus koju vintis peaga ja naispere kippus etteheiteid tegema, siis ütles ta neile ikka elutargalt: "Jah, nüüd on kõik targad! Aga kus te enne olite?"

Vanaema Marial ja vanatädi Annal olnud samuti oma naljakad ütlemised. "Vanaema ütles igal hommikul: "Tere hommikust, tulen tammikust, toon teile sooja sepikut!" See vana tsaariaegne tervitus oli omal ajal rahvasuus laialt levinud. Nüüd ütlen ma seda juba ise ka," sõnab Juur.

Ka lugemisarmastuse võttis tuntud raamatulemb, kes teeb ETVs saadet "Kirjandusministeerium", kaasa kodust. "Mu ema ja isa lugesid lakkamatult. Lapsena mängisin mänguautode ja klotsidega sageli raamaturiiuli servadel. Üles vaadates nägin vaid raamaturiiuleid ja lage. Koolis oli lisaks suur raamatukapp, kust leidis Stalini preemia laureaate ja vanu eestiaegseid raamatud, mida kodus ei olnud," räägib Juur.

Tal on meeles, et ta maadles juba mudilasena "Švejkiga". "Isa ütles, et mis sa sest loed – nagunii aru ei saa, see on nii keeruline raamat. Aga see meeldis mulle ikkagi, sest seal on ka lihtsat nalja."

Kuigi sõja tõttu piirdus tema isa haridustee tööstuskooliga, haris ta ennast ise ja tahtis, et poegki sama innukalt raamatuid loeks. "Kui me Otepääle kolisime, võttis isa ühe esimese asjana mind käekõrvale, viis linnaraamatukokku ja registreeris mind sealses lasteraamatukogus lugejaks. Tassisin sealt kogu aeg raamatuid koju. Mõni aasta hiljem tõdesid raamatukogutöötajad, et ma olen lasteraamatukogust suurema osa läbi lugenud, ja mind suunati edasi täiskasvanute raamatukokku," muigab Juur ja lisab, et on siiamaani sama raamatukogu hingekirjas.

"Alati, kui ma Otepääl suvitan, toon sealt omale kriminulle."

Juur vananemist ei karda

Vananemine on Mart Juure sõnul nagu vihmane ilm või elektriarve – seda ei õnnestu vältida. "Kui inimene on 50aastane, siis faktidele silma vaadates on tema elust heal juhul läbi kaks kolmandikku. Sellest ülejäänud kolmandikust võtavad suure tüki ära vanadushaigused. See on loodusseadus, mille vastu ei saa," möönab ta.

"Ema ütles mulle alati, kui ma väiksena millegi pärast norutasin, et pole mõtet ette muretseda. "Kui sa siin istud ja pead vaevad, ei saa sa mõjutada seda, mis juhtub homme või nädala pärast. Vaata, mis sa teed, kui probleem käes on," õpetas ta.

Ta ütles, et ka tagantjärele pole mõtet muretseda, sest siis on see juba lännü – mis oli, see oli. Minu arust on see hästi praktiline viis asjadega toimetulekuks."

Juur usub, et tema vanemate põlvkonda, kes kasvas üles vabas Eestis, ent sattus siis Vene võimu alla ja pidi taluma sõjakoledusi – Juur nimetab seda pesumasinatrumlist läbikäimiseks –, aitaski edasi vaid selline hoiak. Nii ei muretse ka tema, et pool sajandit turjale saab, peab hoopis pidu. "Võtame sõpradega napsi ja teeme nalja."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee