Foto: Arhiiv
Inimesed
27. september 2014, 10:00

"Ma ei ole olnud omand. Ma olin täielik iseenda peremees." (4)

Jaak Joala jättis Eesti muusikalukku kustumatu jälje, ometi oli edul ka varjukülg. Joalat häiris, et teda "Kremli ööbikuks" nimetati ning 1990ndate keskel keeras ta muusikale sootuks selja. Tähelepanu keskmes olemine muutus mehele kurnavaks. "No lihtsalt ogaraks võib minna," pihtis ta intervjuus telelegend Urmas Otile.

Käisin hiljuti Tallinnas Telliskivi kirbuturul. Eakas mees müüs kassette. Astusin ligi ja uurisin huviga. Bee Gees, Apelsin, Mati Nuude ja ohoo, Ivo Linna, Tõnis Mägi ja Jaak Joala koostöös valminud "Las jääda kõik, mis hea".

Juba 16aastasena laulis televisioonis

Müüja, märgates mu huvi, kukkus meenutama:

"Käisin ise ka nende kontserdil. Tead, see oli üldse Jaagu viimane esinemine." Kergitasin kulme: viimane, kindel või? Hakkasin mõttesopis pilti kokku viima ja tõesti, pärast 1996. aastat pole Jaak Joala enam avalikult esinenud.

Ajakirjanikelegi jäi laulja viimastel aastatel pea kättesaamatuks. Miks, tema enda käest enam küsida ei saa, aga osaliselt ehk annab vastuseid muusiku elukäik ja tema mõtted varasemates usutlustes.

Nii mõnegi muusiku puhul räägitakse, et ta sündiski mikrofon käes. Joala aga tundis lapsepõlves huvi pigem automootorite vastu. Vanemate soovil läks ta küll muusikakooli flööti õppima, kuid varsti pidi klassikaline muusika elektrikitarrile alla vanduma.

17aastaselt liitus muusik Olav Ehala ansambliga Kristallid, juba aasta varem oli ta sama bändiga esimest korda ka teleekraanile jõudnud. Mitmekülgse muusikuna oli noormees tegev ühtlasi ansamblis Eterna ning lõi bassimängija ja lauljana kaasa Virmalistes.

Viimasega laulis ta sisse mitu Toivo Kurmeti laulu, nende hulgas ka "Naeru", mida teab hästi nooremgi põlvkond tänu Veiko Õunpuu filmile "Sügisball". 1980ndate algul pani Jaak Joala neidude südamed kiiremini põksuma kaksikrolliga telefilmis "Teisikud", kus ta mängis nii lauljat kui rallisõitjat.

1970ndatel esines ta võidukalt laulukonkurssidel Rostockis, Vilniuses ja kahel aastal Sopotis. Aastatel 1978–1987 esines Joala ansambliga Radar peamiselt Venemaal. Bändi kitarrist Nevil Blumberg on hiljuti Õhtulehes meenutanud: "Jaak Joala oli ikka hea. Kuradima hea. Mitte sentigi viletsam kui Radar muusikaliselt. Praegu vist öeldakse, et täiendasime teineteist. Ja heliloojad olid ülihead. Meie jaoks valiti alati parimad." Kui palju dikteeris Moskva Radari muusikalist sisu?

Blumberg: "Nõukogude Liidu kogu ideoloogia pani loomulikult paika mingid vähem konkreetsed, pigem umbmäärased piirid – mida võiks rohkem, mida vähem mängida."

Pilkavas tiitlist enam lahti ei saanudki

Esinedes palju Venemaal ja tollases NSVLis, oli ka suur osa tema repertuaarist venekeelne. Kodumaal hakati kadunud poega kutsuma salvavalt "Kremli ööbikuks", sellest nimest ta lõplikult lahti ei saanudki. Kaasmaalaste pilked läksid Joalale hinge. "Ma ei ole olnud omand. Ma olin täielik iseenda peremees," rõhutas ta Venemaa-aastatest rääkides telesaates "Tundmatu Jaska".

1980ndate lõpust esines Joala taas kodupublikule. Tuntumatest projektidest võib nimetada 1960ndate muusikat esitanud Kollane Allveelaev G (Ivo Linna, Karl Madise, Meelis Punderi jt) ning 1990ndate keskel ühiskontserdid ning helikandjad koos Ivo Linna ja Tõnis Mägiga.

Rahvasuu ristis mehed kolmeks tenoriks. Joala jaoks jäi see ühtlasi viimaseks ettevõtmiseks muusikuna, pärast seda hakkas ta avalikust elust tagasi tõmbuma. Küll leidis ta veel aega ja tahtmist G. Otsa nim Tallinna muusikakoolis noori muusikuid õpetada. Tema õpilaste hulka kuulusid nt Evelin Samuel, Janika Sillamaa ning Koit Toome.

Ühel hetkel loobus Joala sellestki, oma sõnul hakkas tal lauljaist kahju, kuna Eesti suuruses riigis pole sellel ametil tulevikku.

Ühes oma viimastest, 2007. aasta sügisel Õhtulehes ilmunud intervjuus, lubas muusik kolida maale. "Eluaeg on mu hing olnud kinni rohkem maa küljes. Mul pole siin linnas tõesti mitte midagi teha. Ma ei saa üldse aru, miks ma siin linnas nii kaua olen passinud?"

Joala pärast infarkti: loodan, et kõik laabub

2011. aasta mais sai Joala infarkti.

"Minu olukord pole mõnus, kuid mitte ka lootusetu. Hetkel sooviksin siiski puhata. Loodan, et kõik laabub. Aitäh," ütles ta järgmisel päeval portaalile Elu24. Esimene infarkt oli estraaditähte tabanud 2005. aasta mais.Oma tervisest rääkis laulja üksikasjalikumalt viimati 1992. aasta novembris saates "Carte blanche" intervjuus Urmas Otile.

"Ma ei kujuta ette, kui palju aastaid peab minema, et see kõik lõplikult organismist välja läheks – see mürk, mis on sisse aetud. Kas või seesama suitski siin," pihtis muusik toona oma läbisaamisest alkoholi ja tubakaga. Samuti rääkis ta kuulsuse varjuküljest.

"Loomulikult on see alguses meeldiv, aga kui see kestab kümme aastat, kakskümmend aastat – no lihtsalt ogaraks võib minna… Ei taha. Vaat see on ka põhjus, miks ma istun rahumeeli kodus ja mul on seal nii hea olla."