Valter Ojakäär: Jaak endale varba peale astuda ei lasknud (7)

Oh, panen just viimaseid tähti raamatule Arne Oidist. Ainuke, mis tegemata jäi, oligi helistamine Jaak Joalale, kes ometi Arne laulude tavaliselt kõige esimene ja ka parem esitaja oli. Jaak ei vastanud iial mu helistamisele. Selles mõttes ei teinud ta erandit kellelegi. Olin palju kordi ühendust otsinud ka Jaagu poja kaudu. Tulemus ikka sama. Nii need helistamised helistamata jäidki. Tundus, nagu olnuks Jaagu telefon ainult ühesuunaline – sissehelistamiseks."

Mis Jaaku veel iseloomustab peale selle, et ta endale iial varba peale astuda ei lasknud, oli tema sõnapidavus.

"Ütleks isegi, et vana kool. Siit pea­tükist meenub mulle üks sündmus Saaremaalt Sõmera külast. Sügaval nõukogude ajal oli heliloojate liidul ilusaks kombeks korraldada vabariigi juhtivate helimeistrite autorikontserte.

Kusagil 70ndates anti sama au ka mulle. Nii me Saaremaale suundusimegi – Raivo Tammik koos oma ansambliga. Marju Kuut. Siis veel üks neiu, kelle nime ma ei mäletagi.

Ning muidugi Jaak. Igal juhul sai meid paras lennukitäis – siis lendasid ju niisuguseid otsi "metsavahid", kus umbes kümmekond kohta oligi. Ainus, keda lennukis polnud, oli Jaak. Ja temast ei teadnud keegi midagi – tollal ju mobiiltelefone polnud."

Saaremaa lennuväljalt oli Sõmerale paras jupp maad. "Mikrobussil andis vändata. Kui väikekülla kohale jõudsime ja riided siledaks rapsisime, nägime kaugusest lähenemas lahjarohekat uut Volgat. Masina mark reetis, et tegu oli taksoga. Jaak oligi kohale jõudnud!"

Et organiseeritud transport alt vedas, oli Jaak asunud korraldama oma varianti. "Midagi muud ei jäänudki üle, kui Tallinnast taksoga Saaremaale veereda ja see ise kinni maksta. Tüüpiline näide sellest, kuivõrd sõnapidaja Jaak oli.