Viiekümnendad: Stalin, televiisor ja Hruštšovi sula (6)

Märksõnad on kindlasti ka Hruštšovi sula, kuigi jätkuvalt on sel kümnendil ainsaks sidemeks välismaailma ja Eesti vahel Ameerika Hääle eestikeelsed saated.

Kolhoosnikele hakatakse maksma rahapalka, samas kui nõukogude võimu auahned tööstuse arendamise plaanid põhjustavad Eestisse tööjõu ulatusliku sisserände.

1959. aastaks pöördus ENSVsse tagasi üle 30 000 küüditatu ja arreteeritu, kes küll kohe ei saanud tagasi kõiki õigusi ega vara ning neil oli keelatud naasta oma kodukohta.

Metsavendade relvastatud võitlus asendub umbes 30 põrandaaluse noorsoo-organisatsiooni tegevusega.

Suur ime – pilti näitav kast!

Ütlemist, et eelmisel sajandil sündinud (ime)kast teeb ühe nägijaks ning lööb teist pimedusega, on saanud praeguses propagandasõjas lausa prohvetliku tähenduse. See on võimas propagandamasin, altar ja meelelahutus.

Kui 60 aastat tagasi väikse ekraaniga pildikast siinse elaniku koju ilmus, ei pööratud vähemalt esialgu eriti tähelepanu, mida kast näitas – peaasi, et näitas!

Algul piisas paaritunnisest annusest. Ja kõik läks kaubaks. Olgugi et pilt oli nii sisult kui ka vormilt igav ja hall, tundus ometi kõik uus ja huvitav.

Tilluke kineskoop, mille ekraan nägi välja nagu kasutamisest kollakas-hallikaks kulunud tilluke taskurätt, tõmbas kui liimipaber kärbseid ligi. Ent silmadele ei mõelnud keegi – arstiabi oli tasuta ja virvendav udune pilt Kremli kelladest peibutas justkui Homerose sireenide hõik.

Kui pilt päris ära kustuma kippus, valas pereisa teleri ette lükatavasse hiidsuurendusklaasi liitri või paar destilleeritud vett.

1955. aasta tähistab eestlase elus uue ajastu algust. 19. juunil toimus esimene ametlik proovisaade. Aasta lõpuks oli Eestis müüdud 1300 televiisorit. Aastavahetuse 1955/56 nääriõhtu programm algas kell 22 ja lõppes 01.12.

Eesti Televisiooni ehk tänase rahvusringhäälingu vanim eetris püsinud saade on "Aktuaalne kaamera" (pildil esimene saategraafika), mis läks esimest korda eetrisse 1956 ja on seal püsinud tänini. Populaarsemad saated olid "Vastused vaatajate küsimustele /Teie küsite, meie vastame" (1958–1965) ja "Õpi ujuma" (1959).

Sputnik

4. oktoobril 1957 saadetakse NSV Liidus Bajkongõri kosmodroomilt üles esimene Maa tehiskaaslane Sputnik 1. Teine tehiskaaslane, Sputnik 2, mille pardal on koer Laika, saadetakse orbiidile 3. novembril ja see püsib seal ligi 200 päeva, mille kohta levis rahvasuus järgmine lorivärss: "Maakera kunstlik satelliit, ta paistab säält, kord paistab siit. Tal peenike ja piiksuv hääl ja koeraraibe haiseb pääl."

GITISe Eesti stuudio

GITISe Eesti stuudio oli 1948–1953 Moskvas Lunatšarski Riiklikus Teatrikunsti Instituudis (praeguse nimega Venemaa Teatrikunsti Akadeemia) tegutsenud eestlastest loodud õppestuudio.

Eesti stuudio lõpetavad ja suunatakse V. Kingissepa Tallinna Riiklikku Draamateatrisse näitlejateks Ervin Abel, Lembit Anton, Virve Aruoja, Leili Bluumer, Ben Drui, Tamara Erglis (jäi Moskvasse), Ita Ever, Endla Hermann, Erich Jaansoo, Tõnis Kask, Kalju Karask, Harry Karro, Kaljo Kiisk, Virve Kiple, Olev Kitsas, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Aasa Käsi, Silvia Laidla, Asta Lott, Aksel Orav, Jaanus Orgulas, Ellu Puudist, Vello Rummo ja Karin Sepre.

GITIS asus Sobinovski põiktänaval, Arbati lähedal kesklinnas, enam-vähem Eesti esinduse (saatkonna) vastasmajas.

Kollektiviseerimine

Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast II maailmasõda. Esmane vabatahtlik kollektiviseerimine jäi elanike vastuseisu tõttu loiuks, kuid massiline kollektiviseerimine algas 1949. aasta lõpus, kui vallandus hirm, mille oli põhjustanud kulakuiks tunnistatud isikute Siberisse küüditamine märtsis.

1950. alguseks oli NSVLi põllumajandus täielikult laostunud, see sundis riigi uut juhtkonda korrigeerima senist põllumajanduspoliitikat. 1953 alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme.

1954 hakati ENSV kolhoosnikele maksma töötasu osaliselt rahas. 1958 kaotati masina-traktorijaamad ja müüdi kogu masinapark majanditele, see omakorda aitas kaasa põllumajandustehnika otstarbekamale kasutamisele.

Kõigi nende muutuste mõjul hakkasid ENSV kolhoosid 1950. aastate lõpul otsesest viletsusest välja rabelema.

Uusehitised ehk hruštšovkad

Nõukogude Liidus ehitati Hruštšovkasid massiliselt eelkõige Nikita Hruštšovi võimuloleku ajal, kelle järgi nad said ka oma hüüdnime. ENSVs püstitati sarnaseid maju 1955.–1965. aastani.

Korterid ehitati ühe- kuni kolmetoalised. Suurim hruštšovkade piirkond Tallinnas on Stroomi ranna-ala, kus paikneb umbkaudu 50 maja; väiksemad on Paldiski mnt / Sõle tänav, Pärnu mnt, Tööstuse, Spordi, Sõle tänav ja Uus Maailm. Hruštšovkasid ehitati ka kesklinna, Tallinnas näiteks Maneeži ja Gonsiori tänavale.

Ent ehitati ka väiksemaid ja kvaliteetsemaid uusi elamuid, mille võlusid võisid nautida ennekõike nomenklatuuri kuuluvad inimesed.

Sellest annab tunnistust 1957. aasta ringvaade "Nõukogude Eesti nr 47", kus uut korterit tutvustavat pilti saadab järgmine tekst: "Seda sündmust soovime teile kõigile. Uus korter vastvalminud majas avab külalislahkelt uksed esimestele üürilistele. Selles elamus on 18 2- ja 3toalist korterit.

Siin on killuke ka tulevaste elanike töövaeva, igaüks neist töötas ehitusel kuni sada tundi. Majaemal on siin mõnus. Juba ongi uues kodus tunda tema kätt. Rahandusministeeriumi vaneminspektor Evi Troifeldt (?) on täna mitte ainult õnnelik perenaine, vaid ka sünnipäevalaps. Tore juhus, seda tuleb märkida. Kõigepealt terviseklaas ja siis soolaleib."

Tuglas ja teised satuvad põlu alla

EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumit peetakse 21.–26. märtsini 1950. aastal. See on tuntud peamiselt Eesti kunstnike, kirjanike ja haritlaste massilise kodanlikuks natsionalistiks nimetamise ja selle eest karistamise poolest.

Arreteeritakse ka juhtivaid kommuniste, nagu Nigol Andresen ja Hans Kruus ning isegi vanad kommunistid, nagu Hendrik Allik ja Arnold Veimer. EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm sunnitakse ametist lahkuma ja tema asemele asub Johannes Käbin.

Et kõne all pole ainuüksi EK(b)P taktika sotsialismi ehitamisel, sellest räägivad Tallinna tänavaile toodud tankid. Veel rohkem on neid pealinna lähedal.

Tartu ülikoolis saavad süüdistuse umbes 200 õppejõudu ja eksmatrikuleeritakse ligi 100 üliõpilast.

Hoiuraamatukogu peavarahoidja Kalju Tammaru sõnul oli kodumaine kirjanduspilt 50. aastate algul sedavõrd maa sisse tambitud, et Välis-Eestis ilmus originaaltrükiseid rohkem kui kodumaal.

"Enamik häid autoreid olidki ju ära põgenenud ning need, kes jäid, sattusid pärast VIII pleenumit põlu alla. Asi läks sedavõrd hulluks, et isegi 1947. aasta laulupeo teatmikud ja noodikogud keelustati.

Käbin kirjutas raamatu "Marksistliku partei ideoloogilised alused. Lenini teos "Mis teha?", mis keelati ära, kuigi samal ajal oli Käbin EKP I sekretär. Tollest ajast on siiani liikvel raamatuid, millest on välja lõigatud ebasoosingusse sattunud autori eessõna.

Juhan Liivi keegi ära ei keelanud, aga Tuglase eessõna lõigati välja ning annotatsioonis värviti eessõna autor trükivärviga üle. Tuglast lihtsalt polnud olemas."

Arhitektuur: torniga maja ja lillepaviljon

"Nii nagu ka kõigis muudes valdkondades, nii ka arhitektuuris jagunevad viiekümnendad väga selgelt kaheks," ütleb arhitektuuriajalooline Oliver Orro. "Viiekümnendate algus oli täis meile peale sunnitud võõraid arhitektuuriarusaamu, mida meil nimetataksegi stalinistlikuks arhitektuuriks. Selle aja sümboliks, mis annab edasi ajastu painet, aga ka samas seda suurt joont, mida diktatuur suudab linnaruumi luua, on näiteks torniga maja Liivalaia ja Tartu maantee ristmikul.

See lähtub ideest, et proletariaadi diktatuuri ajastul peavad proletariaadi majad olema sama uhked, kui olid varem kuningapaleed. Ehitatud on see maja ju Dvigateli töölistele! Aga kui ta on läbinisti võlts, siis millised korterid seal on? Sa sisened majja, mis näeb välja nagu palee ja sees on ühiskorterid! See annab edasi selle aja vaimu või selle kulislikkuse, mille taga on tegelikult õudus ja mäda," ütleb Orro.

Viiekümnendate keskpaigas toimub muutus, see on kergendusohke aeg. Sellest ajast on pärit märgilise tähendusega lillepaviljon – Valve Pormeistri kavandatud ja sai valmis 1960. aastal.

Tolles ajas oli see ultramoodne ehitis. Tuleks mainida, et sel kümnendil – eriti viiekümnendate teisel poolel – saab hoogu selline nähtus nagu eramajade ehitus.

Kuna nõukogude võim ei suuda inimestele piisavalt kortereid pakkuda ja et hoida ära suuremat rahulolematust, lubatakse inimestele sellist apoliitilist tegevust nagu oma maja ehitus. Ses mõttes kuulub parem osa nendest eesti arhitektuuri klassikasse.

Veel mainib Oliver Orro tänase Viru väljaku lähedusse plaanitud Nõukogude maja. "Seda võeti kavandama Venemaalt tulnud arhitekt Oleg Ljalin, kes väitis end olevat arhitektuuriteaduste kandidaadi ja kellest tehti siin arhitektuuri professor, aga kellest kohalikud arhitektid räägivad, et ta on ilma mingi diplomita avantürist, kes oskas lihtsalt ilusaid pilte joonistada. Ent niipea, kui olud natuke vabanesid, hakkasid kohalikud arhitektid seda projekti kritiseerima. Projekt tehti mitu korda ümber, kuni Stalini aeg jõudis otsa saada. Niimoodi see maja jäigi ehitamata."

Segadused seltsimees Stalini kujuga

Hämmastav, kui palju on häma Balti jaama vastas asunud haljas­alale 1940. aastate lõpus püstitatud nõukogude rahvaste suure juhi ja isa, seltsimees Stalini kuju ümber! Nii nagu on teadmata selle autor, pole üllatuslikult kuskil kirjas ka kuju mahavõtmise aega. Eesti ajaloomuuseumi koduleht kinnitab, et kuju võeti maha 1953. aastal, nimetatud on ka 1954. aastat.

Põhjalikult Tallinna ajalugu uurinud Jaak Juske ei välista, et kuju võis seista seal kuni aastani 1960, kui Stalini väljak nimetati ümber Keskväljakuks. Kui Eesti ajaloomuuseumi lehekülg kinnitab, et kuju autor on teadmata, siis 1955. aastal ilmunud raamatus "Tallinn" Balti jaama vastas seisva skulptuuri foto all seisab kirjas, et selle autor on keegi N. V. Tomski.

Nikita Hruštšov ja sulaaeg

Sulaaeg algas pärast Jossif Stalini isikukultuse paljastamist 1956. aastal NLKP XX kongressil. Rohkem hakati pöörama tähelepanu vajadusele arendada põllumajandust, elamuehitust, kergetööstust ja tarbimissfääri.

Nõukogude riigi sise- ja välispoliitika liberaliseerimine mõjutas kõiki eluvaldkondi, sealhulgas ka kultuuri. Algasid struktuuri- ja personalimuudatused kultuuriga tegelevates parteiorganites ja asutustes.

Metsavendade jõud raugeb

1950. aastate alguseks olid suuremad metsavendade salgad hävitatud või lagunenud. Enamik vastupanu jätkanud mehi pani 12 aastat kestnud võitlusest kurnatuna relvad maha pärast 1956. aastat, kui Nõukogude armee lämmatas veriselt Ungari rahvaülestõusu. Koos sellega sai selgeks, et sõjalist abi läänest ei ole mõtet loota.