Teet Kallas: "Harri Jõgisalu oli liigagi tagasihoidlik inimene, kes hoidis end ka kirjanduses natuke liiga vaka all." (2)

Täna viimsele teekonnale saadetav Harri Jõgisalu (24. VIII 1922 – 18. IX 2014) alustas kutselise kirjaniku tööd siis, kui keemiaõpetaja ja õppealajuhataja ameti maha pani – 1978. aastal; ehkki avaldas looma- ja lastejutte, aga ka kodu-uurimusi juba koolmeistrina.

Kirjandusele oli napilt kuu aja eest 92. sünnipäeva tähistanud Jõgisalu pühendunud elu lõpuni; viimastel kümnenditelt ilmus talt pea iga aastanumbri sees raamat, kas siis mälestustest või mõni looduslooke, mullu näiteks jõudis riiulitele "Liisi, Kaspar ja teised kiisud".

"Tema memuaarid on šedöövrid!"

"Tema viimased teosed, memuaarid, on minu meelest lausa šedöövrid," kiidab Leelo Tungal.

"Teades, kui täpne ja korralik mees ta oli – nii paha on öelda, et oli! – ei pannud ta oma mälestustesse midagi kirja umbropsu, neis võib kõike usaldada. Ja ma sain aru, et ta veel jätkas memuaaride kirjutamist."

Luuletaja Ly Ehin täiendab: "Harri raamatud olid hästi seotud tema kodukülade ja –kohtadega, eestluse ja eestlaste tavadega, sellega, kuidas vanasti elu oli. Ta ise kiirgas elutarkust – seda kõike, mida ajalugu ja tema isiklik elukogemus oli talle kätte näidanud ja õpetanud."

Harri Jõgisalu kiirgust ja sära hoiab meeles ka poetess Kristiina Ehin:

"Ma imetlesin tema soojust ja suurust! On uhke tunne olla temaga koos Raplamaa kirjanike seas."

Muide, just Harri Jõgisalu oli see, kes kutsus Kristiina Ehini kirjanike liitu, nagu on ka Karl Martin Sinijärvel kuskil tallel masinal tipitud ja Jõgisalu allkirja kandev paber samalaadse ettepanekuga – aastast 1991. Toona oli Jõgisalu kirjanike liidu juhatuse sekretär.

"Beekman ei saatnud ise kirju," kirjeldab Sinijärv oma eelkäijat. "Selleks olid tal töölised."

Teet Kallas mäletab: "Jõgisalu tegi kirjanike liidus ikka juba soliidses eas mehena igasugust noorukitööd ja -trikke. Kord magas muude võimaluste puudumisel – oli mingi väliskülaliste vastuvõtt ja kuskil pidi ta ju ööbima – kirjanike liidu ühes kõige kunkumas nurgas."

Võib arvata, et see väike vigur meenutas vanale keemia- ja bioloogiaõpetajale – muu hulgas ka Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliikmele – tudengiaastaid.

Loodusteadlase tarkus ja tormamata mõõdetud samm on omane kogu Jõgisalu loomingule.

"Tema raamatutes on märgatav hea kuulaja, need on kirja pandud niisuguses rahulikus rütmis, samahästi võib kujutada ette, kuidas kasvõi neid koduloolisi palakesi talle endale kunagi jutustati," kiidab Leelo Tungal.

"Ta oli vaikne vaatleja."

Teet Kallas on muidugi tulisem: "Harri oli liigagi tagasihoidlik inimene, kes hoidis end kirjanduses samuti natuke liiga vaka all. Viisakusest ja teatud ujedusest isegi karmide asjade kirjeldamisel, oli näha, et ta hoidis ennast tagasi, et tema jaoks polnud nagu sünnis olla terav."

Leelo Tungal noogutab kaasa: "Üldiselt oli ta vaikne pea-viltu-vaatleja, kes tuli oma väikese naljaga välja siis, kui teised olid suu puhtaks rääkinud.

Veel aasta-paari eest käis ta ikka – kui Märjamaalt Tallinnasse tuli – "Hea Lapse" toimetusest läbi, vahel kaastööd tooma, vahel bussi peale minekuks aega parajaks tegema, vahel lihtsalt jalga puhkama.

Tänapäeva toimetused pole sellised nagu nõukogudeaegsed, kus hommikust õhtuni ainult kohvitatigi, aga Harri tõi alati kaasa toreda meeleolu: pole see elu nii kiire midagi, kaks sõna juttu rääkida saab alati.

Võis end tunda plikakese või poisikesena, kui sul on kõrval kolleeg, kes on üle 90 aasta vana ja kelle mälu on korras, huumorimeel paigas ning kes on väga hea kuulaja."

Mark Soosaar: kuidas Jõgisalu põlevas Tallinnas Kratti nägi

Suvepäevast, kui esimest korda Harriga kohtusime, on pea pool sajandit mööda läinud. Olin esimese kursuse tudeng Moskva filmiinstituudis, tema aga juba kogenud koolimees ning kirjanik. Kohtusime Sangelaiul, mis on tunnise paadisõidu kaugusel Kihnust. Olime mõlemad tollase saarevahi Tumapietri Kolla külalised.

Kihnlased kutsusid Kollat linnukuningaks või Sangevanaks. Istusime pikki õhtuid tema raudahju ees ning kuulasime kalurijutte. Harri korjas neid tähelepanekuid oma looduslugude jaoks ning aastaid hiljem ilmuski Sangevana müütiline kuju tema Kihnu laste eeposesse "Maaleib".

Oleme Harriga hiljem palju ühised loodusradu tallanud. Kevad- ja sügisräime koos suitsutanud. Aga alles mõned aastad tagasi sain teada, et Harri oli tol õhtul Estonias, kui vene lennukid märtsis 1944 Tallinna pommitasid.

Harri pääses teatri keldrist välja siis, kui pealinn oli juba leekides ja nägi, kuidas Tubina "Kratis" peaosatäitja polnud jõudnud kostüümi seljast võtta ja nii jooksis läbi põleva linna sarvede ning sabaga saatan ise...

Päikeselise inimesena võttis igal meie kohtumisel teemaks uudised linnu- ja taimeriigist. Eriti erutasid teda uudised Kihnust ja Manijast, kuhu tema hing alati igatses.

Õpilane Sirje Nootre: kuidas Jõgisalu keemiat õpetas

Harri Jõgisalu oli meie keemiaõpetaja, sellest ka ta hüüdnimi Potas (kaaliumkarbonaat – toim).

Ta metoodika oli lihtne, aga mõjus. Ta tuli klassi, teatas uue teema ja hakkas seda seletama.

Meie aga lappasime salaja keemiaõpikut ning püüdsime meeleheitlikult kõike korrata, sest teadsime, et kümme minutit enne tunni lõppu algab tulevärk: kolm tahvli juurde võrrandeid lahendama, kolm ette pinki kirjalikult ja üks klassi ette suuliselt vastama. Kusjuures küsida võis kõike, mida keemiast oli õpitud.

Võiks arvata, et hakkasime õpetajat kartma ja ainet vihkama. Üldsegi mitte. Mõnd meie seast hakkas keemia niivõrd köitma, et võrrandite lahendamine muutus hobiks; teised, kelle keemiateadmiste põhi oli lootusetult nõrk, meenutavad, et Potas vaatas neid oma leplikul moel ja jättis rahule.

Nagu tema Vennikese-lugude õpetaja teeb vahet riidlemisel ja noomimisel, tegi ta seda isegi – ilmaski ei riielnud, aga noomis küll. Mul oli õnn jõuda Märjamaa gümnaasiumisse õpetajana tagasi siis, kui Harri Jõgisalu oli enne kirjanikutööle pühendumist viimast aastat õppealajuhataja.

Mäletan, kuidas ta mind algaja õpetajana suunas: iialgi ei kritiseerinud ega öelnud, mis oli tunnis valesti, vaid soovitas, mida tema teeks teisiti. Ta julgustas, kiitis ja pani uskuma, et oled õpetajaks sündinud. Õpetajaks õppima läinuid kutsus ta alati oma kooli tagasi.

Meie õpetajal oli oskus meid õpetada ja kasvatada kuidagi kaude, kavalasti, teda iseloomustava väikese muigega suunurgas ja tulukesega silmis.

Vaid mõned aastad tagasi rääkis ta samal moel minu kuuenda klassi rahutule seltskonnale maast ja ilmast. Kõneles tasakesi, vaevukuuldavalt ja lapsed kuulasid hiirvaikselt. Ta oli tark, suure empaatiavõimega inimese- ja puu-usku õpetaja.

Kirjanik Jaanus Vaiksoo: kuidas Jõgisalu lakas kala püüdis

Sain Harrit tundma alles viimasel kümnendil. Olin poisina lugenud tema looduslugusid, eriti jäi meelde "Kärp". Loodus ja maaelu olidki teemad, millest me mõnikord kohtudes ikka omavahel rääkisime.

Minu jaoks oli Harri Jõgisalu äärmiselt tagasihoidlik ja meeldiv inimene, alati kaaslast tähelepanelikult kuulav, osavõtlik ja heas mõttes uudishimulik. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et nii möödus ka tema elu – rahulikult voolates.

Ent ühel suvel lugesin Harri paksu mälestusraamatut "Grand Marinast Kadriorgu" ja ma oli tõesti üllatunud, milline tormiline elu oli tal seljataga: lapsepõlv Lõuna-Läänemaa talus, ema kaotus, elu Tallinnas ja pidev igatsus maaelu järele; sõdurina Saksa sõjaväes ja pärast sõda vangilaagris.

Eriti jäi meelde üks seik: vangid olid kogu aeg näljas, söök armetu ja töö tappev. Kord saadeti Harri kolhoosis talvel lakka loomadele heina hanguma. Hangu otsa jäi heeringas, siis teine, kolmas…! Ta oli sattunud roti panipaigale!

Jõgisalu virutas need omakorda roti tagant ära. Jagas kõik kümmekond heeringat kaasvangidega, millest sai tõeline pidusöök. Nahatükkigi ei jäetud järele ja sõrmed lakuti puhtaks.