Olav Ehala: hotelliteenindajatel hakkasid Joalat nähes käed värisema (6)

„Algul oli see kitarribänd, aga siis kutsuti mind sinna klaverit mängima. Leidsime, et seal võiks olla ka puhkpillid, ja kutsusin ansamblisse oma saksofonimängijast sõbra Mait Tibari, kes oli kursus tagapool.

Tema kutsus omakorda enda kursusekaaslase Jaak Joala, kes pidi algselt mängima vaid flööti, sest seda ta muusikakoolis õppis. Aga õige pea, esimestes proovides sõrmitses ta basskitarri ja varasem bassimängija oli sunnitud lahkuma, sest Jaak oli sedavõrd parem. Muidugi oli ka selge, et ta oli meie seas vaieldamatult kõige parem laulja," meenutab Ehala.

Bänd täiendas oma repertuaari peamiselt raadios kõlanud välismaiste lugudega, mille kuulmise järgi maha kirjutamine oli Ehala ülesandeks.

„Kui oli mõni koht, millest mina aru ei saanud, siis tuli Jaak, kuulas teraselt ja vilistas mulle aeglasemas tempos ette, sest tal oli tohutult hea muusikaline kuulmine," räägib helilooja.
1967. aastal võitis ansambel telekonkursi ja neil avanes võimalus teha pooletunnine telesaade, mis aitas Joalal tuntust võita.

Koosseis tegutses neli aastat, sest Joala kinnitas kanda Virmalistes ja Ehala läks konservatooriumisse õppima. Viimasel oli aga ENSV riikliku filharmoonia juures oma instrumentaalansambel, millega koos Joala estraadikontserte andis. Samuti laulis Joala lauluvõistlustel Ehala laule, looga „Keegi on hea" võitis tandem „Tippmeloodia" võistlusel auhinnagi.

„Hilisemal ajal, kui mu abikaasa ja Jaagu teine abikaasa laulsid koos filharmoonia kammerkooris ja koor oli Moskva kontserdireisil pandud elama jube kehvadesse võõrastemajadesse, siis ajas Jaak, kes elas Moskvas turistide hotellis Kosmos, asja joonde nii, et kogu koor kolis Kosmose hotelli, kuhu nõukogude inimesel enamasti asja ei olnud. Kuna mina juhtusin ka samal ajal Moskvas olema, kutsus abikaasa mind samuti sinna," pajatab Ehala.

„Teenindaval personalil hakkasid muidugi Joalat nähes käed värisema ja kõik teenused olid meile olemas. Nende jaoks ta oli nagu jumal taevas, meile oli ta lihtsalt kolleeg ja vana semu," muigab Ehala.

„Kui Joala pani maha oma ameti Otsa koolis õpetajana, lõpetas igasuguse esinemise ja erakuks muutus, siis kontaktid katkesid. Jäid ainult üksikud juhuslikud kohtumised," nendib ta.

„Viimati saime kaks aastat tagasi kokku Tondi Selveris, ajasime kenasti ja sõbralikult juttu. Ma olin kuulnud, et tal oli juba olnud südamega probleeme. Eks tal oli üks kuri harjumus. Ta ikka suitsetas päris kõvasti," märgib Ehala.

„Ma iseloomustaks teda äärmiselt andeka muusikuna ning imehea kuulmisega ja intoneerimisega lauljana, kelle rütmitunne oli laitmatu. Aja jooksul tegi ta vokaalselt läbi tohutu arengu," kiidab komponist endist ansamblikaaslast, kes mängis tema sõnul flöödi ja basskitarri kõrval ka soolo- ja rütmikitarri ning klaverit.

„Ma ei oskagi arvata, mis võisid need põhjused olla, miks ta niimoodi äkitselt tagasi tõmbus. Ta oleks võinud veel edasi areenil olla, aga võimalik, et teda hakkasid juba kuidagi tervisehädad vaevama," arutleb Ehala.