KITARR JA NAISED: Muusik Jaan Söödi elus on mänginud kõige suuremat osa naised ja tema kitarrid. Mõlemaid on ta elus olnud palju, aga olulisem on see, et just nendelt on ta ammutanud loominguks inspiratsiooni. Foto: TIINA KÕRTSINI
Jaanus Kulli 26. september 2014 07:00
"Ükskord olen lasknud ennustada endale ühel mustlasel, kes ütles, et lennukiga tohin ma sõita, aga armutülid võivad õnnetust tuua. Eks neid armutülisid ole mul ka olnud, õnneks veretööks pole läinud," muigab talle omasel malbel moel muusik ja kitarrist Jaan Sööt, kes täna tähistab esimest juubelit.

Jaan armastab muusikat ja naised armastavad Jaani. Ta on olnud kolm korda abielus ja veel rohkem vabaabielus. Jaanil on viis last ja ta on mänginud enam kui viies ansamblis. Muusika poole pealt on tema lemmiklaps aga Jäääär, kellega ta on seotud aastast 1991.

Kes või mis sind üleüldse muusika juurde tõi?

Üheselt on seda väga keeruline öelda. Esiteks oli mu ema muusikaõpetaja. Mäletan, et isapoolse vanaemaga, kes minuga hästi palju tegeles, käisin ma vähemalt 15 korda vaatamas "Viimset reliikviat". Just laulude pärast, mida ma esiotsa veel valede sõnadega laulsin. Ent pikapeale said need selgeks. Nii et neid laule laulsin ma hästi palju. Hiljem juba õpetas tädimees igasuguseid eestiaegseid laule. Nii see läks. Eks oma osa mängivad siin võib-olla ka geenid, sest juba mu vanaisa oli muusik, viiuldaja, mängis koos Raimond Valgrega Eesti Laskurkorpuse orkestris.

Mis on sinu nii-öelda inspiratsiooniallikad, mille ajendil sa laule kirjutad?

Tihtipeale on see ikka mingi seisund või meeleolu, mida sa elustada tahad. Ma arvan, et iga inimese sees on asju, mis temas pakitsevad ja mõnikord välja tahavad tulla. Mõnedele on antud oskus seda väljendada. Kas siis luuletades, maalides või muusikat tehes. Samas on see loominguga tegelemine väga isiklik asi ja ühest valemit siin kindlasti pole.

Seda seisundit või meeleolu on vist selgelt tunda minu jaoks ühes sinu paremas loos "Viimane tramm"?

Selles on meeleolu, mida väga paljud inimesed on kindlasti üle elanud. Mingisugust lahkuminekusõnumit ta kannab, mida võimendab veel pisut slaavilik helikeel. Selle laulu sünd on üldse natuke eriskummaline. Ühel varahommikul istusime Üllar Saarmäe ja liivi rahvamuusiku Julgī Staltega Rakvere teatri pansionaadi köögis ja eks me siis ka laulsime. Kusjuures selle loo paar esimest salmi sündisid meil vene keeles.

Järgmisel päeval Tallinnas laulsin ma selle ette InBoilile, kes mõne aja pärast kirjutas loole eestikeelsed sõnad. Nüüd tõlkis Stanislav Bulganin, kes teadupärast on hispaania, vene ja inglise keelde pannud ümber ka näiteks Ott Leplandi loo "Kuula", ka "Viimase trammi" taas vene keelde.

Pidades silmas "Viimast trammi" ja üldse sinu loomingut, oled sa oma olemuselt vist pigem lüürik?

Jah, matšo tüüpi ma vist ei ole, pigem tõesti selline romantik või lüürik. Ma ei pea silmas isegi sedavõrd muusikat, mida ma olen kirjutanud, kuivõrd oma meele- või mõttelaadi.

Samas on sinus mingit eraklikkust ja sisemist väärikust, millega sa kummalisel kombel sarnaned justkui mõne Tiibeti mungaga?

Kunagi ammu nägin ma unes, et eelmises elus olin ma katoliku vaimulik ja katoliku kirik pakkus mulle mingil eluperioodil sügavat huvi. Nii varasem katoliku muusika kui ka see usund tervikuna. Sõitsin tollal tihti rongiga Riiga ja käisin sealsetes katoliku kirikutes. Samuti käisin ma Vilniuses. Mind väga paelus see õhkkond, mida nendes pühakodades võis aduda.

Keegi pole sulle öelnud, et sa oled natuke sarnane dalai-laamaga?

Kui minust "Tähelaeva" saadet tehti, saabus sinna otse Indiast sõber Üllar Saaremäe ja tõi kaasa kingituse, T-särgi Mahatma Gandhi pildiga. Kui mul see seljas on, siis mitmed on arvanud, et olen lasknud enda foto särgile trükkida.

Samas on sinu kui muusiku elus mänginud teatud rolli mustlasmuusika?

Siin on mitu põhjust. Kui me koolis bändi tegime, mängis selles trumme mustlastaustaga Harri Mitrovski. Samuti tuli minu nooruses nii raadiost kui ka telekast iga päev minoorse helikeelega slaavipärast muusikat. Võib-olla ka see kuidagi mõjutas.

Hiljem viis elu mind kokku laulja Klaudia Ševtšenkoga, kellega oleme teinud õige mitu kava mustlasmuusikast.

Üks väga hea sinu lugu, mida oled mänginud nii Jäääärega kui Jääboileriga, kannab pealkirja "Ennustus". Oled sa lasknud mõnel mustlasel endale kunagi ennustada?

Ühe korra olen lasknud. Käe pealt. Tartu vanas bussijaamas.

On täppi läinud?

On küll. Vähemalt senimaani. Mäletan, mustlaseit ütles, et ma tohin rahumeeli lennata, laevade, rongide ja autodega sõita ning minuga ei juhtu kunagi mitte kui midagi. Ainult armutülis võin ma hukka saad.

Ennekõike seostub Jaan Söödi nimi ansambliga Jäääär, mille eestvedaja sa oled, kuid oled mänginud ka ansamblis Jääboiler koos InBoiliga, kellega teie teed vahepeal küll samuti lahku läksid?

See oli aastal 2008, kui meie teed lahku läksid. Kuigi sel suvel oli Jääääre suvetuuril InBoil meie külaline.

Mis ikkagi juhtus? Kaks kõva kivi jahu ei jahvata?

Eks me ajapikku lahku kasvasime. Pigem oli see loomulik protsess. Lihtsalt mõningad arusaamad erinevad ja mida vanemaks sa saad, seda kangemaks muutud.

Muusikuna elatad ennast ära?

Jaa. Ma olen ju õppinud ka muusikateooriat. Nii et minu jaoks on muusika päris lai spekter, see ei ole kinni vaid ühes pillis. Olen olnud õpetaja, kirjutanud muusikat teatritele.

Lõppenud suvel tõid sa koos Rain Simmuli ja Allan Jakobiga publikuni loo Raimond Valgre elust. Tema looming on samuti sinu elus vist olulist osa mänginud?

Seegi on samuti pärit lapsepõlvest, kui tema muusika mu ümber kogu aeg kõlas. Isa armastas Valgret mängida. Alguses akordionil, aga et emale akordionimuusika väga ei meeldinud, müüs ta selle pilli salaja maha. Kuna isa mängis ka klaverit, siis interpreteeris ta Valgret edasi klaveril. Siin on veel üks side, nagu ma juba ennist mainisin: mu vanaisa mängis koos Valgrega Laskurkorpuse ansamblis.

Peale Valgre on sinu elus vist väga olulist osa mänginud naised?

Ütle mõni mees, kelle elus nad rolli pole mänginud! Jah, see on tõsi. Ametlikult olen olnud abielus kolm korda ja elukaaslasi on olnud vist natuke rohkem. Kahe esimese abielu ajal olin ma veel üsna nooruke. Need ei olnud väga pikaajalised. Kolmas oli pikem ja tõsisem suhe. Eks neid ole olnud jah, elu on kuidagi niimoodi läinud.

Olen aeg-ajalt ka ise endalt küsinud, et miks neid naisi nii palju on olnud. Üks põhjus on võib-olla selles, et kuigi ma olen oma iseloomult pigem leebe, siis samas ka väga trotslik. Kui mulle tundub, et mu vabadust miskitpidi piirama hakatakse ja ohjatakse ning see veel ebaõiglasena tundub, ajan ma kohe sõrad vastu.

Aga see selleks. Minu praegune elukaaslane on Ursula, kellega – ma väga loodan – kokku jäängi. Kuigi ta on hoopis teise eluala inimene, tegutseb finantssektoris, meeldib meile mõlemale näiteks kalal ja seenel käia. Häbi tunnistada, aga sel suvel oli Ursula minust kangem kalamees.

Sul viis last. Kui hea isa sa oled?

Jah, mul on 27aastane Edith, 20aastane Karl, 13aastane Helo, 11aastane Jaan Joakim ning kolme ja poolene Georg. Noorena olin ma kahtlemata üsna kehv isa. Siis oli lihtsalt rohkem iseendaga tegemist. Kahe kõige noorema lapsega tegelen ma üsnagi palju. Georgiga lausa iga päev, aga päris palju ka Jaan Joakimiga, kuigi tema elab Tartu lähedal Luunjas ja mina nüüd Tallinnas.

Täna on kolmapäev, aga reedel kukub üks kuupäev, kui sul seisab ees esimene juubel. Mida see sulle tähendab? Kui üldse tähendab?

Aasta või poolteist tagasi olin ma tõsiselt mures, et see number varsti kätte jõuab. Aga kui ma vaatan enda ümber oma sõpru ja seda kampa, kellega koos bändi teen või oma näitlejatest sõpru, kes on sama vanad kui mina, siis tunduvad nad kõik poisikesed. Võib-olla see mõne aasta tagune murelik olek oli miski keskeakriisi vorm, aga praeguseks on see üle läinud. Nii et väga ma seda numbrit üle ei tähtsusta.

Pealegi öeldakse mulle mõnes poes siiamaani "noormees". Eriti kui mul soni peas on ja hall ludupea välja ei paista.

Elu põhiväärtused, millest sa kunagi ei tagane?

Ma ei tea, mis on need põhiväärtused, aga ma tean, mis mulle ei meeldi. Need on sellised triviaalsed asjad, aga kui sa nendega elus kokku puutud, on nad väga elulised. Esiteks, kakskeelsus või libekeelsus. Pugemist ma kindlasti ei salli. Ei meeldi harimatus ja ülbus, mis tihtipeale koos käivad ning mille eest ma oleksin otsekohe valmis kellelegi pasunasse sõitma. Mingit sorti arrogants mulle jällegi meeldib, aga see peab siis olema natuke elegantne, mitte matslik. Ja veel ei meeldi, kui nõrgematele liiga tehakse. Vahel muretsen ma meie riigi pärast. Et mis sellest saab. Et seda keegi ära ei vallutaks. Nii et sellised tavalised mõtted, mida iga kodanik mõtleb ja millele ta kaasa elab.

Olnud teadur ja õpetaja

Jaan Sööt (sündinud 26. septembril 1964 Tartus) on tuntud eeskätt ansambli Jäääär eestvedajana, kuid ta on osalenud ka bändides Jääboiler, Lindpriid, Pantokraator, L’Dorado, Helena Wanje, Raadio Maria jmt. On õppinud konservatooriumis ja Heino Elleri muusikakoolis muusikateooriat, töötanud Eesti Rahva Muuseumis vanemteadurina. 1994–2000 oli Sööt Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna õpetaja ja 2004–2010 Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi kitarriõpetaja.

Jaan Söödi juubelikontserdid on 1. novembril Tartu Vanemuise kontserdimajas, 2. novembril Pärnu kontserdimajas ja 4. novembril Estonia kontserdisaalis, kui talle tulevad külla Katrin Mandel, Lauri Saatpalu, Bonzo ja Ivo Linna ning laval on ansamblid Jäääär ja Helena Wanje.