ÕHTULEHE VIDEO! Öö baaridaamina: keerulisim pole mitte kokteile teha, vaid hoopis õlut valada! (6)

Baarileti taga seistes tuleb oma riietusega võimalikult silmapaistev olla, selgitab minu ühe õhtu töökoha, Tartus asuva Club Tallinna, peabaarmen Indrek Kokk.

Jõuame viimaks ühisele arusaamisele, et minu praegune rõivastus ongi sobilik. Lõppude lõpuks pean ma ennast ikkagi mugavalt tundma.

Ööklubi avatakse kell 23, kuid baaritöötajate tööõhtu algab juba kell 22. Pärast lühikest koosistumist, mille jooksul tehakse kindlaks, kes on kohal, läheme leti taha.

"Seisame niimoodi seljaga vastu baariletti ja vaatame alkoholipudeleid," õpetab Indrek. Riiulitel tühje kohti olla ei tohiks – silmale peab kõik ilus olema.

Seekord on enamik alkoholipudeleid juba olemas, peame laost vaid mahla tooma.

"Ma loodan, et sul ei ole intiimsusega probleeme," ütleb Indrek mulle seejärel. Kergitan kulmu ja pärin, mida ta täpselt sellega silmas peab.

Ta selgitab, et õnnetuste vältimiseks tuleb baaritöötajat puudutada alati selja tagant – muidu võib juhtuda, et keegi saab vastu vahtimist või klaasidega liikunud ettekandja pillab midagi maha. Karjuda "olen siin" pole mõtet, sest keegi lihtsalt ei kuule seda üle muusika. Kinnitan, et mul ei ole sellega probleemi, kui mind selja tagant puudutatakse.

Minu kõige suurem hirm enne baari tööle minekut on hoopis, et uni tuleb peale. Seepärast püüangi õhtupoolikul magada, kulistan alla kaks tassi kohvi ja võtan igaks juhuks energiajoogi kaasa. Indrek naerab mu pabistamise üle.

"Kella üheksast üheteistkümneni võib uni olla. Kui musa läheb tööle, siis käib plõks ja elu tuleb sisse!" kinnitab ta. Tema sõnul on hoopis keerulisem, kui ei ole tööd. "Tiksumine on tüütav," lisab ta.

Pigem tellitakse siidrit kui Cosmopolitani

Enne peo algust leiame aega, et põhiasjad üle vaadata. Leti ees on need alkoholipudelid ja mahlad, mida kõige enam vaja läheb.

Pudelid on asetatud sedamoodi, et sildid pole minu poole. Teen ettepaneku tõsta pudelid niipidi, et oleks silma ees, mis alkohol seal on. Aga ei – pudelid on just sel moel pandud, et kätte võttes ja kallates näeks klient, mis jooki ta saab.

Kõige enam kasutatavate pudelite suule on pandud lutt – niimoodi nimetatakse asjandust, läbi mille tuleb jooki väheses koguses. Vedeliku kallan mensuuri, milliseid on mul kahes erinevas suuruses: 4 cl ja 2 cl.

Indrek loeb sõnad peale, et mensuur tuleb pärast kasutamist alati matile tagurpidi panna, et joogijäänused sealt välja valguks (vaid koorelikööri puhul tuleb mensuur ära pesta).

Alkoholipudelite juures on ka jää ning puuviljad. Viinajookide sisse tuleb panna sidrun, rummijookide sisse laim ning muudele kokteilidele apelsin.

"Ära ainult ühte tükki pane – see näeb välja labane. Lisa kaks või kolm," annab Indrek mulle nõu.

Enne esimese joogi valmistamist asetame enda "töölauale" niiske lapi. See on märg, et pudelid ega klaasid sinna kleepuma ei hakkaks. Katsetame hot shot’i tegemist, sest väidetavalt ostetakse seda üsna palju.

Kahjuks või õnneks minult seda terve õhtu jooksul ei tellita, küll aga peab teine baaritöötaja valmistama neid mitukümmend.

Läbi teeme ka põleva joogi valmistamise. Flaming Lamborghini jaoks asetame mitu klaasi üksteise peale ja paneme siis kogu kupatuse põlema. See on vinge, kui välja arvata see, et oma oskamatuse tõttu pool letti jooki täis tilgutan.

Õlle kallamine on nii keeruline!

Tunnen muret, mis saab siis, kui mul palutakse teha mõni "huvitav jook". Olen isegi ju niimoodi baarileti ees tellinud.

Indrek õpetab, et sel juhul tuleb küsida, mis alkoholi võiks kasutada ning kas kokteil peaks olema magus või hapu. Ja eks tema siis aitab mul joogi välja mõelda.

Erilisematest kokteilidest tuleb valmistada vaid üksikuid. Indreku sõnul tellitakse enamasti lihtsamaid jooke. Ta meenutab hiljutist juhtumit, kui kaks tüdrukut uurisid, kas Cosmopolitani ka tehakse ning tellisid lõpuks ikka siidrit.

Aga inimestelt tuleb ju raha ka võtta?

"Kõige raskem ei ole joogi tegemine, hoopis kassa on," muigab Indrek. Ta näitab mulle, kuidas jooke läbi lüüa.

Töötaja elu lihtsustamiseks on erinev alkohol klaviatuuril erineva värviga. Nii on näiteks viinajoogid kollased ja rummikokteilid roosad. Poole õhtu pealt ma enam abi ei vaja.

Oma esimestele klientidele ma õieti naeratada ei jõua – olen liiga ametis sellega, et mõelda, mida järgmiseks teha ja kas kõik on ikka õige. Mõne aja möödudes ma juba laulan ja tantsin kaasa. Tunnen ennast leti taga hästi!

Ära ei jää loomulikult ka väikesed eksimused. Minult küsitakse heledat rummikoolat, mille peale mina automaatselt Coca-Cola asemel Sprite’i valan. Või siis õlut kallates selle nii vahutama ajan, et klient küsib muiates: "No kas siis nii valatakse õlut?"

Muide, õlle valamine kujunebki üllataval kombel minu jaoks üheks kõige keerulisemaks ülesandeks. Kui saan õllekraanist valamise juba käppa, saab see aga tühjaks. Mul tuleb tavalisest purgist kallata ja loomulikult hakkab seegi vahutama. Kaastöötaja peab aga minema lattu ja õllevaadi ära vahetama.

Muide, kohapeal saan teada, et õllekraani tuleb maa-aluste voolikute kaudu jook just laost.

Kõige segadusttekitavam on ilmselt see hetk, kui mulle öeldakse, et teeksin B52e. Samas kuskilt nagu koidab, et olen kuulnud sellest.

"Sa ei tea, mis see on?" küsib klient naerdes. Raputan pead. Õnneks ei ole ta pahane. Indrek õpetab mind.

Ära teen ka joogi šeikimise. Indrek elab sellele tormiliselt kaasa. "Esimene šeik!" karjub ta. Lõpuks aplodeerivad mulle kõik baarileti läheduses olnud inimesed.

Nipid, kuidas klienti rõõmustada

Järjest enam saavad mulle tuttavaks näod, kes minu juures jooki ostmas käivad. Mõni püüab vestlust aretada, kuid enamasti selleks aega ei ole.

Osade klientide puhul jääb isegi meelde, mida ta võtnud on. Sellega seoses õpetab Indrek mulle selgeks nipi: kui näen näiteks lähenevat õllejoojat, tõstan vastava klaasi ja küsin pilguga, kas seegi kord õlut.

Katsetan. See toimib imehästi, saan kliendilt laia naeratuse.

Õhtu lõpuks on mulle kogunenud natuke jootraha. Ma pole küll elus ühtegi päeva toidu- või joogikohas teenindajana töötanud, aga veidi üle viie euro ühe õhtu jooksul on vist nigel saak?

Indreku sõnul sõltub jootraha jätmine paljudest teguritest – näiteks, mis pidu on ja kui tuttav baarmen klientidele juba on. Tema on ühe õhtuga kõige rohkem saanud üle 100 euro.

Viimase tunnikese põen isekeskis valu üle seljas ja taguotsas. Küllap on see seismisest? Pärast töö-öö lõppu kurdan muret samas klubis töötavale sõbrale.

"Sul ei valuta mitte seismisest, vaid sellest, et küünitasid ühe poolega kogu aeg üle leti," selgitab ta. Hommikuks on mul õnneks valu kadunud, nii et ei saa kuidagi kurta!