Peeter Võsa lõõgastub joonistades: "Kui töö ajab närvi mustaks, siis aitab väga hästi!" (2)

Mõni päev tagasi demonstreeris Võsa Facebooki leheküljel oma koolitööna valminud taiest. Veel valmimisjärgus, söe ja pliiatsitega tehtud teos sünnib Tallinna Ülikoolis kaugõppes jõudumööda kunsti tudeerival mehel kompositsioonilise joonistamise aine jaoks. "Sel pole veel nimegi, sest on veel pooleli – ma pole temaga mitte üks põrm rahul," on Võsa kriitiline.

Pildil on kujutatud kahte näokatetesse mähitud meest eesli seljas ratsutamas. Keegi irvhammas on juba kommenteerinud, et üks pildil kujutatud meestest sarnaneb Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. "Absoluutselt mitte!" kinnitab Võsa. "See on seotud hoopis moslemite ja

ISISe rühmitusega. Justkui Maarja koos Joosepiga eesli seljas ratsutamas!"

Võsa meenutab, et kunstilised kalduvused avaldusid tal juba varakult, koolieas. Peale maali nokitses ta väikestviisi ka puulõigete ja skulptuuriga.

Tagasi lapsepõlve

Aastal 1985 läks Võsa ettevalmistuskursustele, et järgmisel aastal tollases Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õnne proovida. Ebaõnnestunult. "Andetuse tõttu ei saanud sisse," muigab Võsa nüüd. "Aga ega ma vaeseke ju seda siis uskunud."

Ta mäletab: paljud esmakursuslased olid mitu korda üritanud kooli sisse saada ja olid seetõttu vanemadki kui mõni lõpetaja. Võsa viskas seepeale pintslid nurka ligi kahekümneks aastaks. "Ja nüüd ongi see kõik umbes nagu juurte otsimine ja lapsepõlve naasmine."

Mees rõhutab mitu korda: kunstilembus on talle vaid hobi ja mingisuguseks artistiks ta ennast ei pea. Seda enam, et ära sellest ei elaks nagunii – harrastus on sada protsenti hingele ja niisama enesearendamiseks.

"Kui pliiatsiga end ära toidaks, ei istuks ma praegu riigikogus ja saatedki oleksid jäänud vast tegemata," pihib Võsa. Loomeprotsessil olevat veel ka teraapiline mõju. "Kui töö ajab närvi mustaks, siis aitab väga hästi!"

Ei maksa aga arvata, et Peeter Võsa istub maha ja kohe üheainsa jutiga sünnib väärt taies. "Pausid on muidugi vahel, ma olen ju tööinimene! Kunstis on minu jaoks põhiline protsess, nagu poliitikaski. Nalja peab saama."

Sõpradele ei kingi

Oma loomingu viljad viskab Võsa piltlikult öeldes sahtlisse. "Ei ole nii, et kui sõber Toomal on sünnipäev, viin talle kingiks omatehtud pildi. Pudeli konjakit viin külakostiks hoopis!" kirjeldab harrastaja. Maksimaalselt kaks-kolm taiest on ta aegade jooksul ära kinkinud, ei rohkem.

Oma lemmiktehnikaks peab Võsa klassikalist lihtsat pliiatsit. "Ma olen nagu väike laps, mulle meeldib pliiatsiga kõige rohkem," selgitab ta. Saab kiiremini valmis ja erinevalt maalist ei pea kuivamist ootama.

"Ma ei pea ennast kunstnikuks," kinnitab Võsa veel kord. "Aga andega on juba kord nii, et kui Jumal on ta andnud ja sa seda ei tarvita, siis jääb kängu." Mehe kooliaegsed tööd olnud aga palju paremad kui praegused.

Kuidas on aga lood nüüdiskunstimaailmas laiemalt toimuvaga, kas Võsa hoiab end kursis? "Eks ma pean seda jälgima," tõdeb ta. "Aga aega võiks rohkem olla."