Edgar Valter joonistas kogu aeg ning kõikjale – vajadusel ka snaipripüssile ja auto poritiivale

Vähe sellest, et Edgar Valter õppis detailitäpselt püsse joonistama – vajadusel joonistas ta ka püssidele.

"Ma meisterdasin kodus Kaitseliidule esimest snaiperrelva. Tegin parasjagu kaba, kui Valter tuli minu poole ja küsis, et kas ta võib sellele pildi joonistada? Võttis siis ja maalis kabale sihukese vanaaegse tare, kõrval oli kaev – selle kooguga, tead –, ja siis kirjutas alla: "Kodu olgu kaitstud!" See püss läheb vist muuseumi nüüd," meenutas kogenud kaitseliitlasest relvameister Mart Prisko.

Toatäis karikatuure

Pühapäeval, 21. septembril kuhjus Edgar Valteri (21. september 1929 – 4. märts 2006) joonistuste järgi üles ehitatud Pokumaale Pokukotta, täpsemini Suure Poku kõhtu väike seltskond Valteri sõpru, kaasteelisi, tuttavaid ja austajaid. Meenutamaks Edgar Valteri, omadele Etsi, elu, see tähendab eelkõige: joonistusi, maale, karikatuure, illustratsioone, šarže, krokiisid, akte, mälestuseks saadud viguriga pilte.

Edgar Valter joonistas kogu aeg ja kõikjale. Mart Prisko kandis just sel pühapäeval esimest korda juba aastaid tagasi Etsilt kingiks saanud särki, mille maestro oli sõber Mardile mõeldes täis joonistanud.

"Mul oli vanasti üks must Mercedes," meenutas seepeale Võrumaa mees ja Valteri hea sõber Juhan Vein.

"Ma ütlesin Etsile, et kuule, ma tahaks siia ühte väikest pilti. Ets võttis kohe värgid välja ja joonistas: indiaaninäo ja lai sulg oli voolujooneliselt mõlemal poritiival. Mustaks Suleks kutsuti autot."

Näitleja Tõnu Tamm tõdes: "Kui Valter veel Tallinnas Imanta tänaval elas, oli seal üks hästi väike tuba ja see oli üleni karikatuure täis kleebitud. Tapeeti polnud vaja. Selles toas ununes ära, miks sa sinna läksid, sest maast laeni olid karikatuurid."

Tiiu Randviir, endine priimabaleriin, lisas mällu sööbinud detaili: "Üks niisugune silt oli seal, ajalehest välja lõigatud: "Kui tahad arendada veisekasvatust, käi ära Vorbusel!""

"Nurgas oli tal kuhi maale hunnikus, terve post kohe," lisas Tamm.

Vilunud seeneline

Joonistamise ja maalimisega on asi ilma kahtlemata klaar, aga – mida Valter veel hästi oskas? See küsimus tõi saali nõutu vaikuse.

Viimaks pakkus Tiiu Randviir areldi: "Ta tundis ja korjas väga hästi seeni. Ja suitsetas hästi piipu!"

"Ets tundis ka väga hästi linde," toetas Tõnu Tamm ja osundas: "Etsi maalidel on kogu aeg linnud. Ja nad ei ole niisugused… ah-kui-tore-sulekera, vaid nad on natuke kummalised, võrdlemisi arvustavad linnud. Miks see nii on? Vastust teab vaid tuul!"

Ka Edgar Valteri kasutütar ja mälestusteraamatu koostaja Külli Leppik, keda pühapäeval küll Pokumaal polnud, ei mõista ootamatult telefonist kostvale küsimusele, mis Valteril veel suurepäraselt välja kukkus, vastata rohkemat kui: "Puuslike tegemine!"

Teisisõnu: Edgar Valter ei vaevanud end palju töödega, mis viisid ta joonistamisest-maalimisest kaugemale. Suur osa teda meenutama tulnud võrokesi olid aidanud Võrumaale Pöörismäe tallu kolinud Valterit ehitustöödega.

"Ma olin ehitustööde juhataja Antslas ja astub minu juurde üks mees ning räägib, et tema tuli Tallinnast ära maale elama ja ostis ühe maja, aga ahjust pole kasu midagi – kui tuli kaob, on kohe külm. Kas ma ei tuleks vaatama, et äkki saaks maja soojemaks," vestis Aare Lutsar.

"Läheme siis sinna majja ja – kas oli see nüüd Päike või Kuu, aga midagi sealt laest läbi paistis. Ma küsisin siis Edgarilt, et kas sa mäletad füüsika tunnist: soojus läheb ülespoole. Tema et: "Ei, ma vist puudusin.""

Järgmisel päeval oli Lutsar autokoormatäie saepuru ja meestega kohal: "Kühveldasime saepuru lae peale ja mõne päeva pärast küsin Edgari käest, et kas on soojem? Tema: "Oi, täna kütan – homme on veel soe!""

Selle töö tegi küll Valter ise ära, et ehitas oma maja all silkavale ojakesele tammi ette. "Siis on vulin kõvem, see asendab mulle merekohinat," muhelnud Valter.

Kuna süües on sageli koguni mõlemad käed hõivatud riistadega, mis ei sarnane kuidagi pliiatsi või pintsliga, ei koormanud Valter end ka selle joonistamist takistava tööga rohkem, kui möödapääsmatult vajalik.

Külli Leppik on tunnistanud, et Valter imetles gurmaane, kes oskavad toidust lugu pidada. Valter sõi meelsasti lihtsat toitu, näiteks sprotisaiu, mida nimetas isuäratavateks võileibadeks.

"Etsil oli sünnipäev ja meie mõtlesime abikaasaga, et kingime siis talle haugi," muheles Mart Prisko.

"Oli hästi suur haug, vast seitse kilo küll, köitsime talle lehvi kaela ja viisime Etsile sünnipäevaks – haug oli elus veel. Kui nädala pärast kokku saime, küsisin, et kuidas haugipraad oli ka. Ets ütles: "Ei tea, praegu ta ujub seal tiigis ja mina sirvin kokaraamatuid!""

Kohv ja naps

Valteril kulus palju tubakat ja kohvi. "Kohv oli tal alati käe järel," muigas Juhan Vein. "Aga ega ta tegelikult väikesest napsust ka ära öelnud."

Mariina Kõller meenutas: "Edgar Valter käis minu poodi nii kümme aastat, ja kõige selle aja jooksul ostis ta ainult ühte asja. Isegi kui seda letis ei olnud, pidi leti all olema, sest ehk tuleb Edgar Valter ja väga piinlik, kui pole. See oli Riia Sovetskaja šampus. Ta ei ole minu käest iialgi midagi muud ostnud!"

Umbes aasta tagasi rääkis Kõller Valteri kummalisest poodlemisharjumusest ühele Kanepi poe müüjale, too kuulas ja imestas: "Meie käest ostis viskit!"

Gripirohi

Edgar Valter jäänud grippi, aga oli Gorbatšovi aeg, napsuga kitsas käes. Ohanud Edgar: "Oleks mul 100 grammi viina, võtaksin sellele kohvi peale ja homme-ülehomme oleksin terve."

Naabrimees sai murest teada, tõi Edgarile puskarit ja kallas välja. Edgar maitses hakatuseks ettevaatlikult, pani siis aga klaasi käes ja ütles: "Ma eelistaks grippi."