Artjom Savitski: "Matsin end töösse ja kallimale ei jäänud aega. Mõistsin, et nii ei saa." (4)

"Uue aasta alguses sain ma aru, et päris niimoodi ei saa. Elu lõpus mäletame ju ikkagi rohkem neid hetki, mis me veetsime koos oma kallite inimestega," on Artjom nüüd veendunud.

Saates "Eesti otsib superstaari" tuntuse saavutanud Artjom laulab oma uusimas singlis "Seistes pilvedel" sellest, kuidas liigselt tööle pühendudes kiputakse unustama kalleid inimesi enda ümber. Viiendat nädalat raadio Elmari esikümnes püsiva laulu sõnade taga peitubki killuke Artjomi enda elust.

"Mul oli viimane aasta Tallinna tehnikaülikooli bakalaureuseõppes, ma kirjutasin uut muusikamaterjali ja tegin samal ajal muusikavideoid. Lisaks läksin TV3 veebiseriaali "Heitlus", et vaadata, kuidas ma näitlemisega hakkama saan ja mismoodi see läbi kaamera paistab," meenutab Artjom mullust ülitihedat sügist.

Ta kinnitab, et seriaal andiski õpetliku kogemuse, kuid võtted neelasid ohtralt aega, sest ta kehastas üht keskset tegelast: "Vahepeal olid mul kõik laupäevad-pühapäevad hommikust õhtuni kinni."

Tema tüdruksõber Eleri hakkas end kõrvalejäetuna tundma. "Ta mainis ikka, et me võiks rohkem kokku saada ja et meil ei ole enam teineteise jaoks sellist aega, kus me saaks lihtsalt kahekesi olla," tunnistab Artjom, kes jättis unarusse ka sõprussuhted. "Mu parim sõber elab Šotimaal ja iga kord, kui ta Eestisse tuleb, lähme kohe esimese asjana välja. Aga siis juhtus, et ta oli kaks nädalat Eestis ja ma ei näinudki teda! Selle näite abil üritasin ka oma tüdrukule seletada, et ma ei ignoreeri teda, vaid mul lihtsalt ei olegi kellegi jaoks aega – kogu mu elu pöörleb ümber töö," jutustab laulja.

Kolme–nelja kuu möödudes tabas teda teravalt arusaamine, et lähedased me ümber pole enesestmõistetavad. "Ma arvan, et elu lõpus mäletame ju ikkagi rohkem neid hetki, mis me veetsime koos oma kallite inimestega, mitte mõttetut rapsimist karjääri pärast. Karjäär ei ole küll mõttetu, aga liiga palju lisakoormusi ei pea kaela võtma," selgitab Artjom. Et mitte kallimat kaotada, loobus ta pärast esimest kahte hooaega seriaalis kaasalöömisest.

Kuna sel sügisel jätkas ta telekommunikatsiooni­õpinguid magistriastmes ja loodab peagi anda välja esimese soolo­albumi, on ta nüüdki üsna hõivatud. "Aga nädalavahetused on vabamad. Käin esinemistel ära ja pärast saan lähedastega koos olla," võrdleb Artjom.

Teine keeruline periood, millest superstaarisaate neljandal hooajal teise koha pälvinud laulja nii mõndagi õppis, oli võitlus telešõujärgse stressiga. Staarisaatest tavaellu naasmine on Artjomi sõnul paras psühholoogiline põnts: "Olime pool aastat kogu aeg selles keerises, kus meist toodeti nii-öelda staare: elasime hotellis, meile toodi hommikust õhtuni süüa, polnud vaja mingeid arveid maksta. Kõik oli väga lihtne ja lahe. Kui see ära lõppes, oli sihuke tunne, et mis ma nüüd küll edasi teen."

Pärast staarisaadet oli hinges tühi tunne

Saate finalistidele tuuakse tuntus justkui kandikul ette, ent need, kel võit käest libiseb, jäävad ilma plaadilepinguta ihuüksi endale teed rajama. "Ma olen ka teistelt saates osalenutelt kuulnud, et neil oli sihuke kriis või isegi väike depressioon. Ühtäkki saad sa aru, et tegelikult oled sa üksi ja pead vee peal püsimiseks väga palju tööd tegema. Ei ole nii, et staaridele tehakse nädalast nädalasse hotellid välja. Pooleks aastaks tekitatakse pettekujutelm, et elu ongi selline, ja selle lihtsa eluga jõuab vägagi ära harjuda," möönab Artjom.

"Ausalt öeldes ei toibunud ma aasta aega täienisti sellest elumuutusest. Saatele järgnenud suvel oli suhteliselt tühi tunne sees. Mul oli muidugi esinemisi, aga tundsin, et see ei ole päris see, sest kogu aeg ei esinegi suurel laval kaamerate ees," muheleb laulja, kellel on õnnestunud raskustest hoolimata kogu aeg pildil püsida. Kolme aastaga on tal välja tulnud tosin singlit, nende seas duetid Liis Lemsalu ja Luisa Värgiga.

"Arvan, et mind aitas väga palju see, et ma tegin enne superstaarisaadet aktiivselt bändi (Artjom asutas 2006. aastal oma Tallinna 21. kooli koolivendadega rokkansambli Noisebleed – K. A.). Emotsioonide muusikasse valamine on olnud juba kaua minu meelistegevus. Bändi muusika oli enamjaolt minu kirjutatud. Võtsin selle kogemuse endaga kaasa. Neil, kes pole kunagi laule kirjutanud, on selle võrra raskem, et nad peavad omale laulukirjutaja leidma," räägib Artjom, kelle esimese soolosingli "Ainus soov" võtsid raadiojaamad 2011. aasta sügisel soojalt vastu. "Siis hakkasin vaikselt aru saama, et tulen ise toime."

Ta rõõmustab, et telekommunikatsiooni eriala annab talle võimaluse leida tulevikus stabiilne päevatöö ja teha muusikuna vaid seda, mis südamelähedane. "Ilmselt elaks ma küll ka puhtalt muusikaga ära, kui võtaksin vastu absoluutselt kõik kutsed ja käiksin klubides fonogrammide taustal esinemas," mõtiskleb Artjom.

Tema eelistab aga esineda koos kolmeliikmelise bändiga või akustiliselt, kas kitarri või klahvpilli saatel. Praegu katsetab ta uusi stiile, muu hulgas näiteks laulmise ja räpi segamist.

"Loen alati kõiki netikommentaare, aga südamesse ei võta."

Artjom meenutab, et algklassides sattus ta ühe esinemise tõttu kiusu ohvriks. "Võtsin teises klassis osa playbox’ist (staaride imiteerimise võistlusest – K. A.) ja esitasin Ricky Martini lugu. Siis ei olnud ta veel kapist välja tulnud. Sain isegi mingi auhinna. Pärast seda hakkasid paar aastat vanemad poisid mind kiusama ja pedeks sõimama. Nad tundusid siis nii palju suuremad ja see läks mulle väga südamesse, aga ma ei osanud midagi vastu ka öelda. Olin algklassides üsna tagasihoidlik poiss. Ma ei julgenud vahetunnis üldse nende poiste koduklassist mööda minna," kirjeldab laulja ebameeldivat seika.

Ka siis, kui ta hakkas koolikaaslastega bändi tegema, polnud kaasõpilaste tagasiside kaugeltki ainult kiitev. "Kui me alustasime, siis oli muidugi nõmedat tagarääkimist. Öeldi ka: te olite halvad. Eks päris alguses olimegi. Siis, kui Noisebleedi kohta hakkasid esimesed artiklid ilmuma, sain ma ka oma esimesed vitsad kommentaariumides," jutustab Artjom.

"Netikommentaare lugedes oli valus, vastik ja nõme, aga ma kasvatasin endale superstaarisaate ajaks paksu naha. Suutsin kommentaarid ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Ma lugesin neid sellepärast, et vahel leiab neist päris häid soovitusi – mis laulu võiks veel laulda ja mis eelmises saates valesti oli. Mõned kiidavad ka. Ma loen tegelikult alati kõiki kommentaare, aga sappi pritsivaid inimesi südamesse ei võta," kinnitab laulja.

Facebookis saadavad kuulajad Artjomile enamasti positiivseid kirju. "Kuigi lapsed teevad vahel lolle nalju ja saadavad lihtsalt roppe sõnu. Samas kirjutavad kuskil 10–12aastased lapsed mulle sedagi, et hakkame käima!" naerab Artjom.