"Suruge! Pressige! Pingutage!"

"Vabandust, kuhupoole jääb meeste aeroobika?"

Aura veekeskuse töötajad on asjaga kursis ja viipavad basseini tagumise nurga poole: "Näete, sinna nad kogunevadki!"

Meestekamp basseininurgas askeldab varustuse kallal. Varustus – see tähendab kummist tuhvleid ning kindaid. Keegi sõbralik onkel võtab uustulnuka kohe omaks ja aitab sussihunnikust välja otsida just õige numbri 45. Kinnastega muret pole, need on kõik standardmõõdus.

Teisipäeva õhtuti kell kuus Tartus Aura veekeskuses toimuva spetsiaalselt tugevamale sugupoolele mõeldud vesivõimlemise-aeroobika tunni "Mehed vette!" peamiseks treeningvahendiks osutub velotrenažöör.

Väntan vee all

"Mida pikemalt väntamisraskust reguleeriv pulk alt välja ulatub, seda kergem on vändata," õpetab heatahtlik võõras.

"Sadulat saab ka reguleerida."

Pedaaliraskus jääb igaks petteks kõige titekama peale. Sadul kah paika ning seejärel kogu kaadervärk basseiniservalt mauhti vette ja ise järele.

Treener Helen Hade käivitab maki. Võimlemismuusika on täpipealt selline, nagu kõige stereotüüpsemates ettekujutustes – domineerivad sajandivahetuse päkapikudisko ja aegumatud menulood jaamast Power Hit Radio.

Noor naisfotograaf ei suuda toimuvat jälgides tõsiseks jääda. Mehed – meid on kokku kuus – võtavad vette visatud ratta seljas asendi sisse. Rattad on basseini pargitud nii, et sadulasistuja mahuks täies laiuses käsi ringutama.

"Ja alustame!" kõlab läbi mikrofoni Hade hääl.

Mehed hakkavad väntama. Tähtis on kehahoiak – ei saa niisama lenkstangi kohal aeleda. Selg olgu sirge.

"Kes suudab tasakaalu hoida, võib käed ka lahti lasta, juhendab treener. Proovin, ei õnnestu. Prantsatan hoopis selili vette. Minu naaber on osavam.

Võhik ei jaksa ära imestada, kui palju mitmesuguseid poose ja harjutusi on võimalik sisse võtta ühe lihtsa vette visatud ratta seljas. Püsti, poolpüsti, istudes; hoida keha kas vertikaalselt, või rohkem või vähem kallutatult. Ühtlasi selgub ahistavate kummituhvlite funktsioon: ilma nendeta libiseksid jalad pedaalidelt lihtsalt minema.

Treeningu intensiivsus vaheldub. "Pressige, pressige! Pingutage!" innustab treener kuivalt maalt. Raskus peab langema jalgadele, säärelihast peab tunda olema. Et basseinis pedaalides lisandub veetakistus, on müttamine märksa kurnavam kui asfaltteel.

Kalorid kuluvad

"Nüüd on spurt, vändake nii kiiresti, kui suudate. Kes ei jõua, võib ka sadulale toetuda!" Hade loeb sekundeid.

Kõlaritest kostuv David Guetta aitab rütmis püsida, muusikavalik hoiab hästi tempot.

"Ja nüüd võite uuesti istuda!" lubab treener armulikult.

Väga kahtlane, kas mu harjutuste tehnika – treenerit jäljendades tehtud ebamäärased ringutused – vastab nõuetele, sestap piilun aeg-ajalt naabri poole. Too rahmeldab aga nii, et läbi veepritsmete pole suurt midagi näha. Tuleb ikka endal improviseerida. Natukese aja pärast tundub, et vist olen asjadest õigesti aru saanud.

Aeroobikatund on jagatud kaheks suuremaks plokiks ja ühel hetkel tuleb rattad veest välja tõsta, sest järg on vabaraskuste ehk hantlite käes. Eemale saab heita ka ahistavalt tihedalt keha pigistavad kindad ja sussid. See on vabastav!

Hantlid tunduvad kätte võttes sulgkergetena – kuni hetkeni, kui nad vee alla suruda.

"Kõigepealt lükake ja siis jälle tagasi! Ette, taha," juhendab Hade.

Trenn, tuleb tunnistada, nõuab pingutust. Passin peale, et mitte oma naabrile hantlitega sisse sõita.

Harjutused muutuvad komplitseeritumaks. Tuleb heita end selili vette hulpima – hantlid käes –, ajada jäsemed laiali ning end seejärel vaheldumisi kõhuli ja uuesti selja peale keerata. Paar korda käin külili. Kolmandal katsel tuleb harjutus vist enam-vähem välja. Hade jalutab edasi-tagasi, hindab vähkrevaid mehi pilguga ja noogutab heakskiitvalt.

Järgmine ülesanne kujutab endast puusahööritamist, hantlid ikka raskusteks käes. Ma peaaegu kuulen, kuidas kalorid vöökohal tuld löövad.

"Ärge muretsege; kui seda harjutust vee all teha, siis hiljem lihased ei valuta," julgustab Hade.

Treening lõpeb venituste ja lõdvestustega. Jalg seina äärde toru peale ja natukene painutamist-ringutamist. Umbes nii, nagu jõusaalides redelite najal sooja tehakse.

"Eelmisel korral oli meid ainult kolm tükki," möönab duširuumi poole sammuv seltsimees, kes on juba mitu aastat trenni püsikunde.

"Tegelikult võiks isegi kaks korda nädalas seda trenni olla, aga siis ei jätkuks vist üldse inimesi."