Eile hommikul suri pärast rasket haigust kauaaegne teatri- ja filminäitleja Peeter Jakobi. "Ma tegelikult teadsin, et tal on praegu väga keeruline periood, aga ma ei arvanud, et asi nii tõsine on. Ma võtsin just hoogu, et talle helistada ja küsida, kuidas läheb..." ohkab Üllar Saaremäe, kes tundis Jakobit 20 aastat. Kunagi ei tea, millal võib olla juba liiga hilja, on lavastaja sunnitud möönma.
15. oktoobril oleks Peeter Jakobi saanud 74aastaseks. Tema pika näitlejakarjääri tuntuim roll on ilmselt Ivo Schenkenbergi osa filmis "Viimne reliikvia" (1969), mida ta kehastas vaid paar aastat pärast lavakunstikateedri lõpetamist. 2010. aastal lõi PÖFFil laineid Soome režissööri Jalmari Helanderi film
"Kaotatud kaup ehk Jaht jõuluvanadele", kus Jakobi tegi särava rolli hirmuäratava jõuluvanana, tema viimaseks filmirolliks jäi parun von Dellingshausen linateoses "Elavad pildid".
Näitleja tegi kaasa ka mitmes kodumaises seriaalis. Menusarjas "Õnne 13" mängis ta Helgi Sallo tegelaskuju Alma noorpõlvearmastust Reinu. Eelkõige oli ta aga teatrinäitleja. 35 aastat oma elust, aastail 1973–2008 töötas Jakobi Rakvere teatris.
"See mees on ju don Quijote!"
Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe oli eile õhtul Peeter Jakobi lahkumisest kuuldes šokeeritud.
"Püha taevas!" ohkas ta ja nentis nukralt: "Muidugi on see Eesti teatrirahvale suur kaotus."
Saaremäele on eredaimalt meelde jäänud esimene koostöö Jakobiga, kui ta lavastas Rakveres Mihhail Bulgakovi "Don Quijotet".
"Ta oli legend juba ammusest ajast, võtame kas või Ivo Schenkenbergi rolli, mida teab ju iga eestlane – nii vana kui ka noor. Minagi teadsin teda kui näitlejat ammu ja olin teda ka laval näinud, aga kui ta 20 aastat tagasi "Baltoscandali" festivalil ringi kõndis, mõtlesin ma: huvitav, et ükski lavastaja pole selle peale tulnud, et see mees on ju don Quijote!" meenutab Saaremäe.
"Mitte niivõrd oma välimuselt – seda ka kindlasti –, aga temagi võitles tuuleveskitega. Tema elu oli ju suhteliselt keeruline, mingil perioodil oli tal kallal alkoholikurat, mis ikka näitlejaid kimbutas, aga ta sai sellest jagu," räägib lavastaja. Tema sõnul oli just Jakobi suuresti selle taga, et ta 1996. aastal Rakvere teatri peanäitejuhi kohal maandus.
"Ma rääkisin Peeter Jalakale, et ma võiks tulla Rakvere teatrisse lavastama Bulgakovi varianti "Don Quijotest", ja ta haaras sellest hoobilt kinni," räägib
Saaremäe. Lavastus jõudis publiku ette 1995. aasta algul.
"Siis ei olnud mul sugugi plaanis päriseks Rakveresse tulla, aga see koostöö oli minu jaoks niivõrd rõõmus ja toitev, et ma sain aru, kui vale oleks mitte vastu võtta ettepanekut, mille kultuuriminister Jaak Allik ja Jalakas mulle tegid. Küsisin Peeter Jakobi käest, mida ta sellest arvaks, ja ta ütles, et kirjutab kahe käega alla: "See oleks väga uhke, kui sina siia tuleks!" Tema nõuanne oli minu jaoks väga oluline, nii et tulingi," räägib Saaremäe.
"Me olime väga head sõbrad lõpuni välja," kinnitab ta. "Viimati helistas Peeter mulle suvel, kui ta käis vaatamas minu lavastust "Karistai ja Lorelei". Ma tegin talle ise veel mõni aeg hiljem ühe kõne. Me suhtlesime palju."
Pärast sedagi, kui Jakobi 2008. Rakvere teatrist lahkus, käis ta tegemas külalisetendusi ja vaatas ära endise koduteatri uued lavastused.
"Tema minek polnud otseselt pensionileminek, aga ta ütles, et pidi perekondlikel põhjustel ära kolima. Ta andis endale aru, et teda vajatakse mujal," meenutab Saaremäe. 2010. aastal ütles Jakobi Õhtulehele, et loobus täiskohaga teatritööst selleks, et lapsi aidata ja lapselastega tegelda.
Seinal raamitud pilt
"Kui ma seda uudist lugesin, siis hakkas väga kurb," ütleb Marika Tuus-Laul, kes oli neiupõlves koos Jakobiga peaosas 1970. aasta telefilmis "Ahvatluste tund".
"Me ei olnud küll teab mis sõbrad, kes oleks terve elu läbi käinud. Kuna ma olin niisuguses eas, et lõpetasin keskkooli, aga tema oli juba väljakujunenud karakternäitleja, siis oli mul ta ees niivõrd suur aukartus ja häbelik olin ma ka. Me ei suhelnud nagu kolleeg kolleegiga," tunnistab Tuus-Laul.
"Ma mäletan konkurssi, kus sellesse filmi osatäitjaid valiti. Mind pandi Peeter Jakobiga poodiumil stseeni mängima. Siis oli küll tunne, et nii suur näitleja on minu kõrval ja mina ei ole ju veel mitte keegi. Oli suur üllatus, et ma sinna filmi sain. Loomulikult ahmisin ma endasse iga õpetust, mis ta üldse ütles. Kuna ta oli tugev karakternäitleja, siis oli meil vastandumist väga hea teha. Tema suur, võimas, paha vanakurat ja ahvatles mind, väikest noort tüdrukut enda juurde põrgusse," meenutab Tuus-Laul võtteid.
"Ta tundus olevat võrdlemisi tõsine ja tagasihoidlik. Ta oli näitleja laval, aga elus ei olnud ta selline lõbus esineja, kes teeks muudkui nalja ja pulli," iseloomustab praegune poliitik Tuus-Laul Jakobit.
"Kui me aastaid hiljem ühel laulupeol kohtusime, siis saime juba vestelda kui võrdne võrdsega, sest 11aastane vanusevahe ei seganud enam. Ta tundus väga tore ja ütles, et polegi meie filmi näinud. See pandi omal ajal riiulile, kuna see oli liiga läänelik." Tuus-Laulu sõnul vaatab Jakobi talle iga päev koduseinalt vastu.
"Kui ma uksest sisse tulen, on mul paremat kätt suur raamitud foto, kus me oleme Jakobiga kahekesi stseeni mängimas. Kujundasin enda elamisse ühe seina fotodega oma elust. Tegin fotod ka selle filmi kaadritest ja saatsin ühe foto, kus oleme kahekesi, ka Peeter Jakobile," räägib Tuus-Laul.
"Mul on ääretult kahju, tükike minu enda nooruspõlvest on tema surmaga läinud. Ta isa suri alles mõni aasta tagasi. Väga kahju, et ta nii ruttu järele läks."
Jakobit jäävad leinama abikaasa ja tütar perega. Tema esimene abikaasa oli Katrin Karisma.
Kommentaarid