SEINAMAAL SELTSIMAJAL: Navitrolla üks viimastest töödest on seinamaal Võrumaal Navi külas kohaliku seltsimaja seinal, mille tellis kohalik ettevõtja ja Võru Toidukeskuse omanik ja talupidaja Mart Timmi. «Mulle jäeti selle seinamaali puhul vabad käed ja vaba tahe. Need kaelkirjakute moodi loomad on Võrukaelad. See on kerge naabrite – Võru ja Navi – vaheline huumor,» selgitab Navitrolla oma värske töö ideed. Foto: ALDO LUUD
Inimesed
22. september 2014, 07:00

Navitrolla: elamine maal õpetab kannatlikkust (9)

Kunstnik Heiki Trolla jaoks oli kümnekonna aasta eest Võrumaale ostetud vana ja ülestöötamist vajav talukoht armastus esimesest silmapilgust

"Saatusesõrm halastas mulle – järsku ilmus välja see Vana-Hauka koht. Läksin sinna, nägin neid puid ja sain aru, et mitte ühtegi puud ei ole võimalik ehitada mingi raha eest.

Peale selle oli seal sõnulseletamatu tõmme ja siis oli juba kerge otsust langetada," ei ole kunstnik Heiki Trolla ehk Navitrolla oma kümnekonna aasta eest tehtud otsust maale kolida kahetsenud siiamaani.

"Mina elan siin sellepärast, et ma armastan seda kohta. Armusin sellesse esimesest silmapilgust peale ja see tunne kestab – ma tahan siin elada!" põrutab Navitrolla (44).

"Kui ma selle Vana-Hauka talu ostsin, oli siin ainult võsa ja lagunenud maja," meenutab kunstnik, missuguses seisus oli tema 2003. aastal soetatud talukoht. "Esimese suve elasin siin telgis. Järgmisel suvel elasin ka telgis. Neid hooneid – aita, sauna, palkmaja, rehielamut – ei olnud, elumaja oli kokku kukkunud," vaatab Navitrolla oma valdusi õdusast suveköögist.

"Umbes kolm-neli aastat läks, kuni sai esimese ulualuse. Alguses oli üks tuba valmis, siis teine tuba, siis kolmas…" võttis Navitrolla asju rahulikult ja tegi lihtsalt tööd.

"Ja nii sa näedki seda, kuidas üks asi viib teiseni. See, et sa istutad sügisel maha kümne õunapuud, ei tähenda seda, et saad järgmisel aastal tonni õunu, vaid et avastad talvel, et mügrid on pooled ära söönud, pooled on ära külmunud ja puud ei anna veel ühtegi õuna ka," naerab ta.

"See on elulaad – valmisolek olla kogu aeg loodusega dialoogis ja aeg-ajalt ka väikestes nagistamistes. Meie asi on loodusega kohaneda, mitte ülbitseda ja nõuda, et nüüd tahan, et oleks nii ja naa," leiab Navitrolla, kes on laastatud ja võssa kasvanud talukoha nullist üles ehitanud.

"Mõistsin, et mul on vaja olla maal."

"Ma ei saa nimetada, et mingi töö oleks otseselt raske, see on elu normaalne osa," leiab Navitrolla, et elu ja tööd maal tuleb võtta ühe tervikuna.

"See on suhtumise küsimus. Minu jaoks ei ole raskemaid ega kergemaid töid, pigem on hommikune hambapesu kõige tüütum," viskab Navitrolla nalja.

"Majapidamine – juba see sõna ütleb, mida see tähendab: maja on vaja iga päev üleval pidada. Ühest otsast teed, teisest otsast laguneb ja pead olema kogu aeg valmis igasugusteks ootamatusteks. Mõtled, et oh, homme ma puhkan ja loen raamatut, aga

öösel on äikesetorm, mis murrab sul ühe puu tiiki. Ja siis mässad terve päeva selle puuga," ei lõpe töö Navitrolla sõnul ka siis, kui arvad, et võiks teha puhkepausi. "Samamoodi on kõige muuga siin maal. Sa pead olema valmis väljakutseteks ja sätid vastavalt olukorrale kõiki oma samme," selgitab Navitrolla.

"Minu jaoks ei ole siin maal elades mõistet "tavaline päev". Ja palju oleneb ka tujust, sest mõni päev ei ole absoluutselt tuju midagi teha, siis ma tegelen oma meelistegevusega – lugemisega."

Miks ta maale kolis, kas kunstnikul ei ole igav keset metsa elada?

"Ma olen elanud paljudes linnades – Pariisis, Londonis, Lissabonis, Berliinis –, kuid mingi hetk tundsin, et ma ei suuda linnas olla. Mõistsin, et mul on vaja olla maal. Ja siis hakkasin maakohta otsima," tundis Navitrolla, et linnaelu ei tee teda päriselt õnnelikuks.

"Kogu see elamine siin on koosnenud minu jaoks väikestest rõõmudest: oma esimese väikese peldiku valmissaamine; esimese väliduši tegemine; esimene saun, mille tegime kilest, kusjuures mu vennas, kes on nüüd naabertalu ära ostnud, sai ka ise nüüd kilesauna valmis. See on ülitore, sest see on üks samm, mis viib teiseni," algab kunstniku arvates kõik väikestest asjadest.

Kui mõnel kuningal on olnud ihukunstnik, siis temal on olnud ihuehitaja.

"Pean talle suure kummarduse tegema," on Navitrolla oma vennale ülimalt tänulik. "Kuna vend armus samuti sellesse maakohta, siis juhtus niimoodi, et kõrvaltalu oli saadaval ja temast sai minu naaber. Ja selle kõrval asuva taluhoone ostis õde. On juhtunud, jah, selline lugu, et tahtsime teha kohanimede registrile taotluse, et see koht tuleks ümber nimetada Vastse Trollaks, sest siin on juba Trollasid rohkem kui kus tahes teises maailmapaigas," naljatab kunstnik.

"Lisaks sellele meie ema elab siin – päris lõbus kooslus on tekkinud. See ei ole mitte sellepärast nii, et keegi käskis siia tulla, vaid see koht lihtsalt paneb ennast armastama!" selgitab Navitrolla.

Tartu korterid müüs maha

"Kaev sai ühe esimese asjana taastatud. Nüüd on mul ehitatud selline süsteem, et pump pumpab vee igale poole laiali. Samas ma olen väga kartlik inimene. Mõtlen, et ühel päeval läheb nagunii vool ära, siis on ikka hea pangega võtta. Vool on siin väga palju kordi ära läinud," on Navitrolla ettenägelik.

"Ja kui ma siia esimesel aastal kolisin, varastati kohe ära kaevurakked. Lihtsalt viidi minema, suured veoauto jäljed olid," naerab ta nüüd tagantjärele.

"Ja ka elektrijuhtmed olid ammu ära varastatud, neid ei olnud siin juba ma ei tea mis ajast. Selleks, et mul elektrit ära ei varastataks, panin juhtmed maa alla. Kunagi ei tea – lähed kaheks päevaks kodust ära, tuled tagasi, juhtmeid pole," naerab Navitrolla.

Suur töö oli võsastunud maa korda tegemine: "Siin oli nagu mets ja päris metsa ei tahtnud ka elama tulla, nii et võtsin siin omajagu puid maha, tekitasin nii-öelda pargi ja kujundan seda siiamaani. Viljapuuaed sai omal ajal suure hurraaga välja juuritud, millest on mul nüüd omajagu kahju. Oleks võinud pigem olla ettevaatlikum, sest mu ema näitas päris huvitavaid trikke, kuidas vanadest õunapuujändrikest saab imelise õunapuuaia. Selle koha pealt võin ennast kiruda küll," on tal nüüd vanadest õunapuudest kahju.

Parajaks proovikiviks on olnud lagunenud maja taastamine.

"Kui ma praegu teeksin uue maja, siis ma ei hakkaks renoveerima, sest et kui keegi tahab pankotti minna, siis hakaku just seda tegema," naerab Navitrolla, kuid rõhutab, et jutt on tegelikult täitsa tõsine.

"Need korterid, mis mul Tartus olid, said kõik aja jooksul maha müüdud – sellepärast, et siin on see nii-öelda auk, kuhu raha läks. See oli otsustamise koht, aga ma ei ole rikas härra, kellel peab olema korter siin ja korter seal."

"Me ei ela naturaalmajanduses."

"Majal ei jäänud kivi kivi peale ega palki palgi peale", ütleb kunstnik.

"Kõik tuli otsast lõpuni lahti võtta ja uuesti ehitada. Terve katus tuli ka välja vahetada. Maja oli algselt kollane ja värvisin selle veel kollasemaks," ei hakanud Navitrolla majale uut värvi valima ega pole sellele ka seinamaalinguid teinud. Elumajast taamal seisev palkhoone tekkis kunstniku sõnul nalja pärast.

"Tõin selle siia, kuna mõtlesin, et oleks naljakas omada palkhoonet. Põhiliselt on seda kasutatud ainult ööbimiseks. Nagu külalistetuba. See oli mõttelage kulutus!" Sauna juures olevat tiiki polnud aastate eest aga üldse olemaski.

"Tiigi kaevasin ise. Siin kasvas vaid üks vana paju veeloigus," meenutab Navitrolla.

Kas tal peale kassi ja koera veel loomi on?

"Kevadel võtsin lambad. Ei ole päris isiklikud lambad, nad on lihtsalt minu hoole all. Teevad mul rasket tööd – niidavad muru," viipab ta käega aia suunas.

"Naabrinaisel on hästi palju lambaid ja kuna minul on hästi palju maad, mis on niisama raisus, siis tegime kokkuleppe, et mingi hunnik lambaid tuleb siia, nad söövad rohtu ja selle rohu arvelt peab nii mõnigi lammas sügisel jätma oma elu. Mina ei taha loomi pidada, ma olen terve lapsepõlve loomi pidanud – ma vihkan loomapidamist, ma ei salli ühtegi looma silmaotsas ka," naerab ta ning saab aru küll, et inimestele võib tema suhtumine tunduda kummaline, kuna tema lõuenditel ongi vaid loomad.

"Aga arvaku, mis tahavad! Loomad kõlbavad minu jaoks ainult piltide peale," on Navitrolla vankumatu. "Kass ja koer polegi aga nagu loomad – nad on nagu inimesed, nad on lihtsalt sellise loomakujuga." Väike aiamaa on tal aga olemas.

"Tomatid, kurgid, maitsetaimed, rabarber, sibul, petersell, basiilik, marjapõõsad – sellised asjad on ikka iseenesestmõistetavad. Suurt põllupidamist ei ole mõtet teha – kuna mul on vennas juurikakasvataja, siis ma saan tema käest, mis vaja." Muud igapäevast toidukraami, nagu piim, munad ja liha, ostab Navitrolla lihtsalt poest.

"Me ei ela naturaalmajanduses," leiab kunstnik, kes on rahul, et kunstnikutöö toidab ta ära.

Lapsed tulevad siis, kui on õige aeg

Navitrollal on kaks tudengist poega – Mattis ja Ats. Mõlemad õpivad Tallinnas.

"Ats on samuti kunstihuviline ja kunstiandeline, valis trükkimisega seotud valdkonna," selgitab Navitrolla.

"Ma ei topi oma nina tema tavapärasesse ellu. Teine poiss tegeleb ITga. Sellel alal olen mina aga täielik võhik," tunnistab kunstnik.

Navitrolla praegune elukaaslane on modell ja kunstnik Hannele Turu (28), kes on lõpetanud Kunstiakadeemia maalikunsti erialal. Kas Navitrolla kuulab ka Hannele kui kunstniku nõuandeid?

"Meil on nii erinevad maailmad ja kui hakkame arutama mõnda tööd, siis läheme lõpuks tülli," naerab Navitrolla.

Küsimusele, kas paar ei ole veel mõelnud ühiseid lapsi saada, vastab ta, et lapsed tulevad siis, kui on õige aeg.

"Elada tuleb mäe otsas!"

Navitrolla soovitab inimesel, kes tahavad osta maakodu või üldse maale kolida, olla koha valimisel praktilised.

"Paljud inimesed lähevad suure hurraaga maale, et ohhoo, ma lähen nüüd elama õndsas Lilleorus või kus iganes. Kuid lõppude lõpuks on vaja ikkagi põhiasjad endale selgeks teha ja küsida enda käest, kas ma olen võimeline mõnikord uhkes üksinduses olema ja taluma teatuid ebamugavusi – näiteks, kui vool läheb ära.

Kui sul ei ole suuri rahapakke tagataskus, siis sul ei pruugigi olla üldse võimalik tekitada endale ei vett, elektrit ega muid asju. Aga kui need on algupäraselt olemas, siis ei ole elul häda midagi."

Põhiprobleem ongi tema arust selles, et igasugused osavad kinnisvaramaaklerid määrivad inimestele pähe suvalisi soojupikesi.

"Ma ei saa aru, mis toimub kinnisvaraturul, sest inimeste hulk Eestimaal väheneb järjepidevalt. On olemas sissetöötatud kohad ja nii selgeks tehtud, kas seal saab ja tasub elada. No ei ole mõtet Emajõe luhale elama minna, sest seal on aeg-ajalt üleujutused, seal on halb õhk, seal on sääsed, seal on üldse ebamugav, madal, pime ja kole. Milleks sinna elama minna? Elada tuleb ikka mäe otsas, seal on ilus vaade, hea õhk ja kõik muud head asjad," soovitab Navitrolla.