Rosamunde on briti mereväeohvitseri tütar ja läbi-lõhki britt, kes pärast teist maailmasõda elas oma perega − tänapäeval küll rohkem üksinda − Šotimaal Dundee lähistel kaunis maakohas. Kõik oma romaanid on ta kirjutanud inglise keeles ja enamasti toimubki nende tegevus talle tuttavas Suurbritannia keskkonnas.
Kirjanikuproua Saksa karjäär sai alguse siis, kui Saksa telekompanii ZDF tabas ära, et Rosamunde Pilcheri hästi müüvate romaanide lugeja vaataks kindlasti heal meelel ka nende romaanide põhjal tehtud telefilme. Nad ostsid ära kõik filmiõigused ja tabasid naelapea pihta. Tänaseks on Rosamunde Pilcheri nimelisi filme tehtud üle saja ja nende esilinastused tõmbavad Saksamaal telerite ette stabiilselt 6–7 miljonit vaatajat. Menukalt lähevad Rosamunde’i filmid ka mujal Kesk- ja Ida-Euroopas.
Kuna filmid lähevad nii edukalt, on nüüdseks juba Pilcheri raamatutest väheks jäänud ning seepärast on õige mitmele filmile kirjutanud stsenaariumi hoopis Christiane Sadlo. See nimi ei ütle ilmselt midagi, aga kindlasti on palju tähenduslikum ning tuttavam sama autori praegune kirjanikunimi Inga Lindström − Rosamunde Pilcheri järeltulija nii sisult kui ka vormilt. Lisaks kirjutab filme veel hulk vähem tuntud stsenariste.
Oma kodumaal Suurbritannias on Rosamunde Pilcher jäänud aga endiselt populaarseks meelelahutuskirjanikuks, keda meelsasti loetakse. Saksa filme üks õige britt ei vaata.
Rosamunde Scott sündis 22. septembril 1924. aastal n-ö Inglismaa tipus − legendaarses Lelanti külas Cornwalli krahvkonnas. Sealne metsik loodus, rannik ja kaunid vaated jätsid talle kindlasti sügava jälje, mida võib kohata nii tema loomingus kui ka hilisemas elukohavalikus.
Teise maailmasõja ajal oli Rosamunde seotud nii välisteenistuste kui ka kuningliku mereväega, teenis põhiliselt Tseilonil ja Indias. Pärast sõja lõppu pöördus ta Inglismaale tagasi, kohtus ärialal tegutseva Graham Pilcheriga ja abiellus temaga. Nad asusid elama Šotimaale Dundee lähedal asuvasse farmi, kus paaril sündis neli last. Kuigi Rosamunde Pilcheri hilisem menu on talle miljoneid sisse toonud, elab ta tänini eaka lesena ikka sealsamas talus, kus on veetnud suurema osa oma elust. Ta on jäänud reserveeritud provintsiprouaks, kes üldiselt hoidub intervjuudest ja avalikkusest, olles seega täielik vastand teisele sarnase kirjanduse esindajale Barbara Cartlandile, kes avaldas meelsasti just televisioonis kõige kohta arvamust ja lehvis hilise vanaduseni roosas tualetis mööda seltskonnaüritusi.
Hilisem menukirjanik Pilcher olevat alustanud kirjutamisega seitsmeaastasena, pärast sõda jõudsid tema kirjatükid sujuvalt kõigepealt naisteajakirjade ilukirjanduslehekülgedele ja seejärel nägid ilmavalgust ka ta esimesed raamatud (mõned Jane Fraseri pseudonüümi all).
Ta ise on meenutanud, kuidas ta koduste toimetuste ning lapsepudinate kantseldamise vahelt püüdis leida aega, et köögilaua taha istuda ja natuke kirjutada. Õiget kirjutuslauda kodus ei olnud. Abikaasa tööd koju kaasa ei toonud, milleks siis kirjutuslaud? Kirjutamine kujunes Rosamunde’ile pääseteeks tüütust pererutiinist. Ega olegi midagi imestada, et kriitikud on nimetanud tema loomingut üleolevalt “põgenemiskirjanduseks”, kus kõik on tegelikust elust kenam, ka pisarad ja kannatused ilusamad ning lõpp alati õnnelik. Kui Rosamunde poleks hakanud kirjutama, oleks tema elu kulgenud nagu sadadel või tuhandetel tublidel keskmisest veidi paremal järjel Briti keskklassi prouadel. Kuid tema oskas oma rutiini kõrvalt kirjutada armsaid lugusid, mis jõudsid lõpuks ka laia maailma.
1987. aastal ilmunud “Merikarbiotsijad” oli perekonnasaaga, millega Pilcher lõi läbi rahvusvaheliselt. Iga järgmine romaan kujunes menukiks, filmid andsid tema populaarsuse kinnistamisele veel oma osa. “Elu nagu Rosamunde Pilcheril” sai populaarseks reklaamlauseks, mida on kasutatud mitmel pool Euroopas. Kokku on Pilcherilt erinevates maailma keeltes ilmunud umbkaudu 60 miljonit köidet. Tema austajannade hulka kuulus ka “raudne leedi” Margaret Thatcher, kes luges oma nappidel lõõgastumistundidel just neid romantilisi lugusid. 87aastasena teatas Pilcher, et rohkem ta enam kunagi ei kirjuta, ta olevat väsinud.
Rosamunde Pilcher on lahtise sulega, aga loomult kinnine, ja hoolega hoidunud avalikkuse ees südant puistamast. Tema poeg Robin Pilcher, kes on keskealisena samuti hakanud ema stiilis romaane kirjutama, rääkis mõne aasta eest ajakirjandusele oma emast üllatavalt avameelselt. Kirjanik olevat sõja-aastatel kuninglikus mereväes teenides Tseilonil tutvunud noormehega, kellesse ta jäägitult armus. Veel enne, kui armastuse õis sai täielikult avaneda, röövis sõda Rosamunde’ilt tema armastatu. Seejärel olevat noor naine sulgenud oma südame. “Tagasi Inglismaale tulles kohtas ta minu isa, kes oli raskelt haavatud. Mõlemad tulid sõja emotsionaalsest pesumasinast ega tahtnud enam suuri tundeid endale lähedale lasta,” pajatas Robin. “Minu ema otsustas sel ajal, et sellest mehest saaks imetlusväärne isa. Ma ei usu, et ta oleks suurest armastusest pea kaotanud.”
Sellest hoolimata sai neist õnnelik paar, Rosamunde Pilcher õppis oma Grahamit armastama ja hoidis teda väga kuni mehe surmani 2009. aastal. Koos kasvatasid nad üles neli last. “Nad olid meile suurepärased vanemad,” kinnitab Robin. Oma isiklike kogemuste põhjal usub ta siiski, et tõeliselt väljendas ema oma tundeid vaid raamatutes, eraelus jäi ta ka pere keskel vaoshoituks ja reserveerituks.
Saksamaal pakutakse lahkelt reise Lõuna-Inglismaale “Rosamunde Pilcheri radadele”, mis viivad tõesti läbi mitmete kaunite kohtade, mis olnud Pilcheri filmide naturaalseteks kulissideks. Reisi hind algab 999 eurost ja reis ise Berliinist. Uurige ja proovige järele, fännid!
Kuid reklaamitellijate raha lendab küll vastu taevast, sest mina ja paljud teised on juba ammu teisi kanaleid asunud vaatama ;)
Pigem võiks reede- ja laupäevaõhtul näidata midagi uut. Kuid millegipärast on just uued filmid kas esmaspäeva või pühapäeva õhtu peale pandud... Sama on ka seriaalidega - head seriaalid algavad näiteks kell 22:30. Õnneks on Fox ja FoxLife, kus seriaalide valik on väga hea.