Meelelahutus 1940ndate Tallinnas: džäss, Estonia staarid ja kinorekordid (8)

Vähesed riigid võivad oma ajaloost ette näidata nii suuri ühe kümnendi raames toimunud muutusi kui Eesti. Kannapöördeid mõtlemises tuli teha ikka uuesti ja uuesti. Võime vaid ette kujutada, mis toimus nende inimeste peades, kes ideoloogilistel Ameerika mägedel kihutades täie mõistuse juurde üritasid jääda. Ometi olid tollalgi olemas kohad ja viisid, kus ja kuidas karm igapäevaelu hetkekski unustada.

Võttes vastu uude kümnendisse juhatavat aastat 1940, võis enamik eestlasi vaid taevast tänada: kui Euroopa oli kistud sõtta ning väikeriigid alistusid üksteise järel sakslastele, siis Eestis näis kõik olevat rahulik. Seda, et pinna all kääris, teati, kuid eelistati unustada.

Eelmise aasta sügisel viisid laevad ära kohalikud baltisakslased, järgmisel päeval tulid asemele esimesed Vene sõdurid. Punaväelasi, keda 1940. aasta suveks oli Eestis 110 000, linnapildis väga näha ei olnud – lihtsõdureid kohalikega suhelda ega linnades ringi uudistada ei lubatud. Tulid nad ju siia teadmisega, et toovad nälgivale ja endaga mitte hakkama saavale riigile õnne ja küllust ega tohtinud tegelikust elust aimu saada.

Seda, kuidas Vene ohvitseride prouad vaateakendelt kombineed ja öösärgid kokku ostsid ning nendega siis lokaalides piduõhtutel patseerisid, mäletavad oma vanaemade lugudest kõik eestlased. Siiski vaadati viisakalt kõrvale: "külaliste" üle ei sobinud ju naerda ja arvati, et ega nad siis kauaks siin ei ole – ainult seni, kuni olukord Euroopas taas rahuneb.