Otto Tief – vaikne riigimees, kes just kriitilisel ajal esile kerkis (1)

Ja ega valitsusjuht Otto Tief peale pühendatute suurt kellelegi tuttav ka ei olnud. Vaikne mees.Silmapaistamatu. Aga haaras Eestile kriitilisel tunnil, kui sakslased olid minemas ja punaväed veel tulemata, ohjad enda kätte. Küll vaid päevaks ja mõneks tunniks Tallinnas ja veel paariks päevaks, kuni Vene väed Läänemaa rannikuni jõudsid. Kuid Eesti järjepidevus oli nende mõne päevaga tagatud.

Otto Tief ja tema lugu on nii suur ja lai, et ühest ajalehenumbrist, saati siis kahe külje jagu leheruumist jääb väheks. Sestap keskendume peamiselt 1944. aasta septembris valitsuse loomisele, milles temal oli oluline roll.

Et mõista Otto Tiefi töid ja tegemisi ning elu ja hoiakuid, palusime appi ajaloolase Indrek Paavle, kes just eile esitles Eesti Panga muuseumis raamatut "Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief (1889–1976)".

Samuti räägib Tallinna Tehnikakõrgkooli prorektor Anne Kraav (neiupõlvenimega Tief), kellele Otto ei olnud mitte ainult vanaonu, vaid ka vanaisa eest.

Kõigepealt 1944. aasta sügisesse, kui käis Teine maailmasõda ning meil siin sakslased läksid ja venelased tulid. Ehk üks okupatsioon asendus teisega. Kuid sinna vahele jäi auk nagu 1918. aastalgi.

16. septembril andis Hitler käsu Saksa väed Mandri-Eestist välja tõmmata. Indrek Paavle kirjutab äsjailmunud raamatus, et järgmise päeva jooksul sai selgeks, et kõik läbirääkimised Saksa sõjaväe esindajatega Eesti kaitsmise jätkamise asjus on liiva jooksnud.

Sobiv hetk valitsuse väljakuulutamiseks oli käes. 18. septembril määraski viimane okupatsioonieelne peaminister, presidendi ülesannete täitja Jüri Uluots valitsuse ametisse. Tegelik juhtimine langes Otto Tiefi õlule.

Järgmisel päeval lõpetas Saksa tsiviilvalitsus tegevuse, Uluots lahkus Eestist.

20. septembril, päeval, kui Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge, arutas valitsus Eesti kaitsmise võimalusi Punaarmee vastu.

See, et vahepeal sinimustvalge lehvis, on Tiefi sugulase Anne Kraavi sõnul tagantjärele vaadates oluline. "Eesti rahvas sai mõne päeva jooksul tunda oma riiki, omariiklust. See andis lihtsale inimesele väga palju," tõdeb ta.

22. septembri hommikul sisenes Punaarmee sakslastest mahajäetud Tallinna. Täiesti lootusetus olukorras neli päeva valitsust juhtinud Tief lahkus mõni tund varem linnast, kui Punaarmee sisse marssis. Enamik valitsusliikmeid oli lahkunud päev varem.

Veel 22. septembri hilisõhtul pidas valitsus Läänemaal Põgari-Sassi küla babtistide palvemaja köögis oma viimast istungit, kus osalesid kõik Eestis viibivad valitsusliikmed.

"Tiefi valitsuse tegevus piirdus peamiselt iseseisvuse väljakuulutamisega, suurt rohkemaks polnud võimalusi," selgitab ajaloolane Indrek Paavle, et Tiefi valitsus ei saanud võimu teostada.

Milline tähendus on Tiefi valitsusel?

Omariikluse de facto taastamine oli ebaõnnestunud. Milline tähendus on Otto Tiefi valitsusel?

Paavle räägib, et ajalugu, millest 1944. aasta septembris eeskujusid otsiti, kordus – ka 24. veebruaril 1918 õnnestus küll iseseisvus välja kuulutada, aga kohe saabunud okupatsioonivõim ei pidanud seda mikski ja reaalselt ei õnnestunud Ajutisel Valitsusel võimu enda kätte saada. Kuid 1944. aasta septembris oli olukord veelgi õnnetum – valitsuse ametisseastumisest ei saadud isegi teada.

Omaette küsimus ongi, kui palju informatsioon valitsuse loomise kohta levis. Näib, et info levis välismaal vaat et rohkem kui Eestis, kus valitsuse moodustamine jäi suures segaduses sama hästi kui märkamata, kirjutab Paavle raamatus.

Umbes 40 aastat pidi võõrsil elama

Tema sõnul on nii mõnigi inimene tagantjärele kinnitanud, et nägi Toompeal sinimustvalget, aga ei teadnud, mis asjaoludel see sinna oli heisatud. Liikus igasuguseid kuulujutte, sealhulgas vastuolulisi kuuldusi valitsuse väljakuulutamisest, aga midagi kindlat ei teatud. Ei teadnud ka taanduvad Eesti väeüksused, sest sidet nendega ei õnnestunud luua. Vastasel juhul oleks Punaarmee Tallinna jõudmist suudetud ehk paar päeva edasi lükata, aga mitte rohkemat. See oleks kaasa toonud suurema ohvrite arvu, ehkki samas oleks see andnud ka inimestele veel võimaluse Eestist põgeneda, arutleb Indrek Paavle.

Loomulikult tekib küsimus, miks siis oli seda lootusetut katset 1944. aasta septembris üldse vaja?

"Mitte õiguslikult, vaid oma moraalselt tähenduselt on see heroiline ettevõtmine väärt ajalooraamatutesse raiumist. Ajal, kui tuhanded mobilisatsiooniga kaasa läinud Eesti mehed võitlesid kodumaa vabaduse eest rindel, ei saanud poliitikud tegevuseta olla. Valitsuse väljakuulutamine oli selle võitluse loomulik ja loogiline jätk, selle võitluse kroon," räägib Paavle. "Valitsuse moodustamine, mis andis hiljem tööd juurde Nõukogude tšekistidele ja põhjustas määratuid kannatusi selle valitsuse liikmetele, ei muutnud suures plaanis midagi, aga see ei tee olematuks fakti, et nende meeste eesmärk oli omariikluse taastamine ja nad tegid oma eesmärgi saavutamiseks kõik, mis oli nende võimuses. Õnnestumiseks olid jõud lootusetult ebavõrdsed. Miks Otto Tief ja tema kaaslased üldse üritasid, miks nad riskisid iseenda ja oma lähedaste vabaduse ja eluga ning võtsid täiesti lootusetus olukorras ette ürituse, mis ei saanudki õnnestuda? Vastus on väga lihtne – nad olid vaprad mehed, kes tegid seda kohusetundest."

Nüüd jõuamegi Otto Tiefi kui inimeseni. Tief ei olnud ainult peaminister, millega ta enamasti ajalooraamatutesse raiutud on.

Andekus ja janu hariduse järele oli see, mis viis vaeses taluperes sündinud Otto esmalt Tallinna, siis Pihkvasse ning lõpuks Venemaa pealinna ülikooli.

Temast sai poliitik ja jurist, ta oli Vabadussõja-aegne Kalevlaste Maleva pataljoniülem. Hiljem tegutses ta ministrina, parlamendisaadikuna, abimajandi juhatajana, abiprokurörina, kohtu-uurijana, advokaadina, ehitajana, haiglasanitarina, kolhoosnikuna, öövahina, tuletõrjujana, tehasetöölisena, maamõõtjana.

Oma 86 eluaastast umbes 40 elas ta võõrsil. Ta elas Lätis Ainažis (Heinastes), Karagandas, Mospinos, Peterburis, Pihkvas, Riias, Tallinnas, Tartus, Valgas ja mujal.

"Kindlasti oli tema panus Vabadussõja-aegse Kalevlaste Maleva pataljoniülemana suurem kui valitsuse loomine," ütleb Anne Kraav, kellele Otto Tief oli vanaisa vend ehk vanaonu.

Miks Pirita rannas põõsad liikusid?

Otto Tiefi vanim tütar Lilian ütles raamatu tarvis tehtud intervjuus Indrek Paavlele, et isa oli uhke Landeswehri sõja lahingute juhtimise üle. Kuna ta oli nii tagasihoidlik, siis ta oma tegudest suurt ei rääkinud. Aga need lahingud olid need, mille üle tundis ta elu lõpuni uhkust ja pidas üheks oma suurimaks saavutuseks.

Aeg oli keeruline, ühes peres olid rasked saatused. Otto Tiefi pere, abikaasa ja lapsed (vanim 16aastane ja noorim kaheksakuune), pandi ühel 1944. aasta augustiööl paati ja saadeti Rootsi. Oma naist ja poega ei näinud ta enam kunagi. Abikaasa suri 1956. aastal Rootsis. Kolm tütart jõudsid lõpuks USAsse. Nad on seal praegugi, poeg on siit ilmast lahkunud. Muide, Lilian abiellus tuntud Välis-Eesti literaadi ja Ameerika Hääle toimetaja Ilmar Mikiveriga.

Otto Tief arreteeriti 1944. aasta 10. oktoobril oma kodus Jaanika talus. Samal ajal oli Anne Kraavi isa laskurkorpuses ja kaotas käe Sõrve sääres enne Tehumardi öölahingut.

1956. aasta maikuu viimasel päeval saabus vangilaagri üle elanud ja erisundasumisel olnud Otto Tief tagasi kodumaale.

"Sel aastal tuligi ta esimest korda meie juurde. Olin siis kaheksa-aastane tüdruk," meenutab Anne Kraav, kes elas koos ema-isa ja kahe õega. Vanemad olid Mähele just individuaalelamu valmis saanud ning isa kohendas Otto jaoks elamise – ta sai endale verandaga toa.

"1958. aastal lahkus Tief Eestist, sest talle ei antud pidevat elamisluba ja ta kolis Ukrainasse. Suviti käis ta Eestis ja elas meie ja ka oma õe Leena juures Raplamaal," räägib Kraav, kes meenutab hästi üht meeldejäävat seika: "Kui Otto meile tuli, oli tal sinimustvalge kaasas. Me ei olnud Eesti lippu varem näinud. Ema-isa näitasid seda meile ja peitsid siis lipu pesukappi pesu alla ära."

Anne Kraav räägib, kuidas Otto nende juurde elama sattus: "Minu vanaisa ehk Otto vend suri varakult. Otto võttis minu isa ja isa venna enda juurde, koolitas ja kasvatas. Kui Otto tuli Siberist tagasi, siis oli täiesti loomulik, et Otto tuli meie juurde."

Olukord oli keeruline, oli suur risk nii tähtis mees enda juurde võtta. "Meie juures käis külalisi ja alati ümbritses külaskäike saladusteloor. Uksed pandi kinni. Ema vaatas, kas on võõraid inimesi tänaval. Ottot jälgiti kogu aeg. Kui me Ottoga Pirita randa läksime, siis ta ikka naeris, et näe, põõsad liiguvad," muigab Kraav. "Meie eest hoiti kõike saladuses. Alles palju aastaid hiljem mõistsime ja saime aru olukorra tõsidusest."

Anne Kraavi sõnul oli Otto Tief lugupeetud ja austatud inimene, kellest kiirgus tarkust. "Tema suhtes oli eriline lugupidamine, mille üle olime väga uhked," ütleb ta. Ja lisab, et sugulasest riigimees rääkis vaikse häälega. "Kui inimene räägib vaikse häälega, siis kuulatakse teda tegelikult palju rohkem kui inimest, kes räägib kõva häälega," põhjendab ta.

Otto Tiefil oli kindel päevakava. Ta töötas ja kirjutas palju oma veranda kabinetis. Tal oli ilus kirjutuslaud, kus oli palju väikseid sahtleid ja mis meeldis lastele väga. Aga oli täiesti loomulik, et lastel seda puutuda ei lubatud.

"Tal oli meie juures suur raamatukogu. Tema lemmikkirjanik oli Dostojevski. Ta ütles, et lugema peab palju. Ta luges palju ja soovitas ka meil palju lugeda. Kui ma väikese tüdrukuna püüdsin Dostojevskit lugeda, võtsin riiulilt "Idioodi", siis ma muidugi ei mõistnud seda," tunnistab Anne Kraav. Ja räägib ühe seiga, mis näitab, kuivõrd oluline Otto Tiefile raamatutarkus oli: "Taheti, et temast saaks põllumees. Aga tema tahtis õppida, tahtis lugeda. Kui ta põllutööd tegi, siis teises käes oli tal raamat, mida ta puhkepauside ajal ikka luges."

Anne Kraav mäletab siiani, kuidas ta koos õdede ja Ottoga jalutamas käis. Otto tundis hästi loodust, ta õpetas tüdrukutele taimi tundma. "Need jalutuskäigud temaga olid väga toredad"

Nii kaua tuleb uurida, kuni lahenduseni jõuad

Need ei olnud ainsad õpetused lugupeetud inimeselt. "Ta ütles ka seda, et ise peab kõik saavutama. Et näiteks koolitööd tehes pead ise jõudma tulemuseni – pead nii kaua uurima, kuni jõuad lahenduseni," räägib ta. "Ta oli nõudlik iseenda ja teiste vastu. Tal oli sirge rüht. Ta ütles meile, et kui eest on ta muuseum, siis tagant gümnaasium. Talle ei meeldinud see, kui keegi istus või kõndis küürus. Sirgelt peab käima ja istuma!"

Kui Otto Tief on ajalukku läinud valitsuse moodustamisega 1944. aasta septembris, siis Anne Kraavile ja tema kahele õele oli nii tähtis mees üks lihtne inimene.

"Meil ei olnud vanavanemaid, nii ema kui ka isa vanemad olid selleks ajaks siit ilmast lahkunud. Nii oligi Otto meile tavaline vanaisa, kes hoolib ja hoiab ning hea sõnaga aitab ja julgustab. Tema roll meie elus oli just niisugune. See, et ta oli meie pere liige, andis kindlasti ka talle nii olulist ja vajalikku kodutunnet. Tema enda pere oli sel ajal juba kaugel ära," räägib Anne Kraav.

Matustel käinud õpetaja sai peapesu

Anne Kraav räägib, et ei temal ega õdedel tekkinud pahandusi, et nende juures elas Otto Tief. Oluline muutus tuli 1976. aastal pärast riigimehe surma.

"Minul tekkisid pahandused pärast tema matuseid. Olin siis juba ametis õpetajana. Tuldi kooli ja tehti kõva peapesu, et ma Otto Tiefi matustel käisin. Meil oli seda julgust, et panime laste nimel pärja hauale," meenutab ta.

Tief suri Ahja haiglas, ta maeti Tallinna Pärnamäe kalmistule. "Otto soovis saada maetud Metsakalmistule oma sõbra Arnold Susi kõrvale. Seda ei lubatud. Pakkusime võimalust matta meie perekonna hauaplatsile, ka seda ei lubatud." 1993. aastal maeti Tiefi põrm ümber Metsakalmistule.

Kraavi mäletamist mööda oli Otto Tief töökas ja aus. "Aga seejuures oli ta väga lihtne inimene, tal ei olnud soovi silma paista."

"Täiesti tavaline eesti mees," iseloomustab Tiefi ka ajaloolane Indrek Paavle. "Kui ta poleks sattunud nendesse sündmustesse, kuhu ta sattus, ei teaks me temast midagi. Aga see, et ta sattus, oli paljude asjaolude kokkusattumine, peale selle nii-öelda õiged isikuomadused. Kokkuvõttes ongi ehk kõige üllatavam, kuidas selline pigem tagaplaanile hoida armastav mees kriitilistes olukordades esile kerkis. See, nagu öeldud, oli asjaolude kokkulangemine, sealhulgas tutvused ja peale selle isikuomadused," räägib Paavle. "Iseloomulik – mis tuleb hästi välja – on see, et kohe, kui oli mingi jama, oli Tief platsis ja tegutses; ning kohe, kui läks rutiiniks, oli ta pildilt kadunud ja nokitses kuskil omaette."

Tiefi kirjad algasid nii:"Tere, kodused!"

Anne Kraavil on siiani hästi meeles, kuidas vanaonu Otto neile kirju kirjutas, kui ta Ukrainas pidi viibima: "Kirjavahetus oli väga tihe. Tema kirjad olid kenad ja südamlikud ja tiheda käekirjaga kirjutatud. Kui ta meile kirjutas, siis alati alustas nii: "Tere, kodused!". Ta mäletas täpselt, kus kirjavahetus eelmisel korral pooleli jäi, tal oli kõik meeles ja küsis nimeliselt, kuidas kellelgi läheb. Ta hoolis meist, ja seda oli hea tunda."

Ajaloolane: Otto Tiefi flirt punase võimuga oli üllatav

Reedel esitles ajaloolane Indrek Paavle Eesti Panga muuseumis raamatut „Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief (1889–1976)". „Kuna Tiefi elulugu kui selline seni puudus, siis see tervik ongi uudne," ütleb ta.

„Seni teati teda peamiselt seoses 1944. aasta sündmustega ja pisut ka Kalevlaste Maleva juhina Vabadussõjast. Väiksem ring ehk ka korporatsioon Rotalia esimese esimehena ja juttu on olnud ka tema 1940. aasta kolhoosist. Enamik sellest, mis seni teati, oli aga üsna pealiskaudne ja pinnapealne. Mis on ka arusaadav – põhjalikumat teadmist ei saanudki olla, kuna tema elulugu polnud spetsiaalselt uuritud."

Paavle räägib, et põnevaid nüansse tuli päevavalgele tegelikult kõigi teemade ja perioodide juures. Kasvõi näiteks 1917. aasta sündmused – niivõrd-kuivõrd on veidi kirjutatud Tiefi seotusest eesti sõjameeste organisatsioonidega ja mainitud ta olulisust 1918. aastal Eesti sõjaväelaste kongressi juhtimisel, aga tema aktiivsust ja tegelikku mõju tollastes sündmustes pole teadvustatud.

„Üllatav oli seejuures ka tema üpris tõsine flirt sotsialistliku ilmavaate ja punase võimuga, millest hiljem palju ei räägitud," lisab ta.

Mida praegusajal Otto Tiefilt õppida?

Ajaloolane Indrek Paavle: „Üldisemas plaanis võib igaüks endale eeskujuks seada selle, kuidas kriitilises olukorras isetult ja mehiselt käituda; mitte punuma pista, vaid viimase võimaluseni oma kohust täita; mitte paanikasse sattuda, vaid ka kõige lootusetumas olukorras edasi tegutseda, lahendusi otsida. Aga seda ei teinud ju ainult Tief ja tema ministrid, vaid väga paljud meile tundmatud mehed ja naised."