"Istuge ettepoole, see on teie viimane võimalus kuulsaks saada!"

Ilus varasügisene pärastlõuna Pärnus. Kontserdimaja ette on kogunenud mitukümmend kleitides daami, soengud sätitud, pärlikeed kaelas. Neid saadavad pintsakutes härrad. Näod on kõigil ootusärevad.

Ei, tegemist pole maniakaalsete muusikahuvilistega, kes veel enne ametlikku hooaja algust end juba järjekorda võtavad. Pühapäeval, 14. septembril filmiti Pärnu kontserdimajas uue Eesti filmi "Perekonnavaled" massistseeni. Kogunenud vabatahtlikud peavad kehastuma kontserdipublikuks.

Võtetele kutsuvas kirjas seisab, et tööpäeva pikkus on kuus tundi. Publiku ülesanne on istuda saalis; vaadata, kuidas dirigenti kehastav Tambet Tuisk seisab Pärnu linnaorkestri ees ja siis aeg-ajalt plaksutada.

Minagi lähen keset magusat seenelkäiguaega hoopis saali istuma. Mäletan jutte lapsepõlvest, kui vanavanemad rääkisid, kuidas nad omal ajal Tallinnfilmi võtetel käisid.

Kord mängis vanaisa Aarne Üksküla kehadublanti filmis "Ideaalmaastik", vanaemale pakuti aga filmis "Vallatud kurvid" koleda sõbranna osa, mida ta küll rolli nimetuse pärast vastu ei võtnud. Äkki saan minagi lapselastele aastakümnete pärast selliseid lugusid jutustada?

Unistustest äratab produtsendi assistendi rõõmsameelne hääl, mis seletab reipalt, et kõik kohalolijad peavad end registreerima, saalis tuleb telefonid kindlasti välja lülitada – et need tundlikku helitehnikat ei häiriks – ja keelekosutuseks pakutava limonaadi pudelid ei tohi mingil juhul kaadrisse jääda.

Täismaja lavastamine 150 inimesega

Umbes 40 minuti pärast seisame saali ukse ees ja režissööri assistendid valivad välja inimesi, kes saavad istuda esimestes ridades. Nad istuvad peaosatäitjate läheduses, mis tähendab, et väljavalitute näod jäävad päris mitu korda kaadrisse.

Minu soeng ei ole kahjuks piisavalt sätitud ja riietus piisavalt pidulik, seega pean jääma tugevate taustajõudude ehk massi hulka.

Filmivõtetele on kogunenud umbes 150 inimest, kontserdimaja saal mahutab aga 500 pealtvaatajat. See tähendab, et ligi kolm korda väiksema inimeste arvuga peavad filmitegijad saavutama illusiooni, nagu oleks orkestrikontserti tulnud kuulama täismaja.

Järgneva paari tunni jooksul liigutataksegi publikut edasi-tagasi: kõigepealt filmitakse nii, et kõik poolteistsada inimest istuvad saali paremas ääres. Siis liiguvad esiridade inimesed tahapoole, ja vastupidi. Ikka ja jälle aetakse meid sassi nagu loosipalle lotomasinas.

Mina saan esineda neljal istekohal ehk siis filmi vaadates peaks minu nägu saalist vastu vaatama neljas asetuses. Iga koha peal kordub üks ja sama: pärast seda, kui režissööri 1. assistent Kadri Kask on hüüdnud "Võte!", astub lavale dirigenti kehastav Tambet Tuisk ja publik hakkab plaksutama.

Näitleja kummardab, surub esimesel viiulil kätt ja tõstab kindlalt taktikepi, mille peale aplaus vaibub. Orkester hakkab mängima ja Tuisk dirigeerib enesekindlalt Beethoveni 7. süm-fooniat, publik vaatab andunud pilgul.

Ligikaudu kolme minuti pärast lõpeb dirigeerimine ja Kask hüüab: "Stopp! Aitäh."

Viieminutine puhkehetk ja ümberpaigutamissagin ning kõik kordub. Eespool istudes kuulen, kuidas Tuisk kiidab orkestrit: "See on nii armas, et te ikka vaatate mind."

Küllap ta päriselt siiski ei dirigeeri, vaid vehib niisama kätega. See vist ongi näitlemine.

Pauside ajal hoitakse publiku meeleolu elavana, et kontserdivaatajate näod filmilindil ikka entusiastlikud paistaksid.

"Pärast lähete koju, siis laulate mõttes sedasama Beethoveni sümfooniat," naljatleb keegi.

Režissööri assistent veenab taas ümberpaigutamise ajal, et kes ei ole veel eespool istunud, peaks seda nüüd kindlasti tegema: "See on teie viimane võimalus kuulsaks saada!"

Järgnebki puhkepaus. Publik voolab saalist välja, kes suitsetama, kes kuhu. Päikesepaistelises koridoris rüüpavad massistseeni osatäitjad korraldajate pakutavat limonaadi ja vahetavad omavahel muljeid.

"Kuradi igav orkester, kogu aeg mängivad ühte ja sama lugu," kritiseerib keegi ja saab vastuseks kaaslaste naerupahvaku.

Siis läheb filmimine edasi. Meie ülesanne on põhimõtteliselt sama, kuid seekord jääb plaksutamine ära, peame lihtsalt istuma ja vaatama.

Pärast pausi on publik kuidagi rahutum, inimesed nihelevad ja sehkendavad. Märkan, et massis on ka inimkadusid, nõrgemad on koju läinud.

15 sekundit filmikuulsust tuleb!

Viimasena filmitakse stseeni, kus näitleja Jaanika Arumi kehastatud kangelanna kõnnib kontserdisaalis oma kohale. Tema istekoht on esimeses reas, seega need õnnelikud, kes pärastlõunal välja valiti, jäävad nüüd mitu korda kaadrisse.

Nende seas on ka Arumi ema Galina, kes tuli võtetele tütre kutsel ning saab nüüd tema kõrval istuda.

Mõned tegelased massist saavad ka rolli! 52aastane õrnalt küütlevasse tumesinisesse pintsakusse riietatud Heino peab püsti tõusma, Jaanika endast viisakalt mööda laskma ning kohale tagasi istuma.

"Olge kas prillidega või ilma," teeb Kask ühele härrale kolmandas reas märkuse. Mees kinnitab, et hoidis prille kogu aeg ees, kuid tähelepanelik assistent teab, et paar tundi tagasi jäi ta kaadrisse ilma prillideta. Sellist apsakat filmis lubada ei saa.

Esimeste ridade inimesed saavad loa muheleda, kavalehtedega krabistada või kas või nina nuusata. Jaanika kõndimisele taustaks jäävad inimesed peavad istuma loomulikult, mitte kramplikult ja tuimalt.

Kuuldes, et tegelikult võib ikka niheleda ka, hakkavad neli umbes 10aastast poissi väga aktiivselt kätega vehkima ja üksteist togima. "No mitte päris nii," arvab režissööri assistent Kadri Kask. Poisid rahunevad.

Siis selgub ootamatult, et võttepäev on lõppenud plaanitust tund aega varem. Kontserdikuulajatele tuleb jälle elu sisse, saginaga minnakse fuajeesse üleriideid ja raske tööga teenitud sümboolset tasu kätte saama.

Pühapäeval üles võetud film "Perekonnavaled" jõuab kinodesse 2016. aastal. Tuleb poolteist aastat oodata, et saada teada, kas minu nägu ikka jäi peale või mitte.