Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri koostatud raamatus räägivad oma loo inimesed, kes kas pääsesid Estonia katastroofist tahtejõu ja ime läbi või kes kaotasid oma lähedase. Nagu näitab aeg, pole sellest katastroofist aga sümboolselt pääsenud keegi eile kohal olnuist. Ellermaa ja Pitsner, kes kordamööda lugudest katkeid ette lugesid, puudutasid kõigi hinge. Oli pisaraid silmanurgas, oli värinat esinejate hääles.
Publiku seas oli näha nii Urmas Alenderi tütart Yokot, toonase uurimisameti juhti Priit Männikut, admiral Tarmo Kõutsi kui ka paljusid teisi asjaosalisi.
Nädal elu ja surma vahel
Oli mees, kelle lugu rääkis sellest, kuidas teda nädal aega pärast laevahukku avaldatud nimekirjades kord surnuks, kord elusaks kuulutati. Tegelikult oli ta Tallinnas autoga küll laevale sõitnud, kuid volituse puudumise tõttu sealt tagasi saadetud.
Esimest korda räägib kirjasõna üksikasjalikult, kuidas inimesed pääsesid ja ka sellest, kuidas teised nende kõrval hukkusid. Ja mis olulisim - mida pääsenud tundsid. Mitmed sõnavõtjad märkisid, et emotsioonid ongi raamatu parim osa.
Ka mereakadeemia direktori kohusetäitja Roomet Leiger räägib selles raamatus oma loo. Tema isa, Estonia vanemmehaaniku Lembit Leigeri hukkumine koos laevaga muutis toona 17aastase Roometi elu tundmatuseni. "Raamatu autorid on sellega väga pühendunult vaeva näinud," kiitis Leiger.
Raamatust leiab ka vaimulik Sakarias Leppiku, kes oli Estonia huku ajal noor vaimulik Kaarli kirikus ja kellest sai paljude hukkunute perede hingehoidja.
Sadamast surnukuuri
"Tulin hommikul tööle ega teadnud juhtunust midagi. Läksin keldrisse puhkeruumi kohvi võtma, seal aga seisid teised töötajad ümber teleri ja küsisid, kas ma tean, et Estonia on hukkunud," meenutas Leppik.
Ta hakkas Estonial hukkunutega tegelema aga toonase peapiiskopi Jaan Kiiviti ettepanekul. "Küllap valiti mind, sest minu perel polnud Estonia hukuga sidet," pakkus Leppik.
"Mitmed vaimulikud ei võtnud seda pakkumist vastu, sest nad teadsid, et see on neile liiga raske. See oli neist aus."
Estonia uurimine oli isa Sakariasele raske aeg, millest ei jäänud puutumata ka tema hing. Kõigepealt tuli olla sugulastele toeks sadamas, kus oodati teateid hukkunuist ja ellujäänuist, siis aga juba uurimisametis, kui omastele esitati äratundmiseks fotod hukkunutest, nende kehaosadest. Viimaks jõuti koos ka Mustamäele surnukuuri.
"Ma arvan et poleks palju psühholooge või vaimulikke, keda need pildid poleks muutnud, vastasel korral puuduks neil empaatiavõime ja mis hingekeeli nad ikka kokku põimiksid," lausus Leppik.
Ta tunnistas, et ei osanud toona ka pingest lõõgastuda, kuid nüüd juba teab, kuidas.
Mitte üks arenenud riik ei jätta hukkunud katastroofi platsi, kui on väike võimalus neid väärikalt matta.
Võib võrrelda hiljuti Malaysia lennuki ja teiste katastroofidega . Alati on kõik võimalik tehtud leida hukkunud ja väärikalt käituda, kuigi rasked tingimused.
Midagi väga mäda Rootsi riigiga ??? Kaitsevad endiselt mõrvareid kes selle teguga hakkama said.