Angelika Klas-Fagerlund: oma teed peab ise käima, kuulus perekonnanimi võib elu isegi raskemaks teha (40)

Kes võinuks mõelda, et dirigent Eri Klasi kasutütar ja Ariel Klasi tütar Angelika Klas-Fagerlund (40) tegi teismelisena konservatooriumis õppides tehnomuusikat? "Mõtlesin, et ma olen poppi ja tantsulugusid laulnud küll, aga ega see mingi amet ole – pean ikka klassikalist laulmist õppima," räägib ta, kuidas hakkas idanema mõte ooperilaulu õppida.

Teekond edukaks ooperiartistiks on tema sõnul karm: "Kaugeltki mitte kõik, kes saavad Sibeliuse akadeemia diplomi, ei jõua tipprollideni."

Teatritööle ei saa lootma jääda ja edu võti peitub mitmekülgsuses, rõhutab Angelika, kes tunneb end klassikalise muusika kõrval kodus ka muusikali, džässi ja kontserttango žanris.

Olete sündinud Tallinnas, aga elate paariaastasest saadik Soomes. Kui palju teil lapsepõlvest Eestiga seotud mälestusi on?

Olin kaks ja pool, kui kolisime emaga Soome Turu linna. Aga Eesti elu mäletan ma väga hästi, sest olin kuni seitsmeaastaselt igal suvel paar kuud vanaema ja tema õe juures Tallinnas ja Võsul. Mu kõige toredamad lapsepõlvemälestused ongi Võsu ajast – kuidas me rannas käisime, rannaklubis Mikihiirest filmi vaatasime ja topsiku sees metsmaasikaid ostsime. Ja kuidas me seisime järjekorras, et postimajast Soome helistada.

Võsul oli mul mängukaaslaseks üks tüdruk, kelle nimi oli ka Angelika. Mul oli seal ka sugulasi, kellega mängida. Ühel suvel, kui ma vanaema juures Tallinnas olin, kutsus üks vene tüdruk Katja mind iga päev hoovi mängima. Nii õppisin ära vene keele ja rääkisingi ainult seda. Kui ema mulle järele tuli, oli ta täitsa šokis, sest ma olin eesti ja soome keele ära unustanud. Eks need tulid jälle tagasi, aga vene keel jäi ka külge.

Poliitiline olukord muutus, kui ma olin seitsmene. Välismaalastel oli raskem Nõukogude Liitu pääseda. Ma ei saanud enam nii kaua Eestis olla, olin nädala või kaks. Parvlaev Georg Ots sõitis vaid korra nädalas Helsingist Tallinna. See oli keeruline aeg. Raske oli olla kaugel vanaemast ja teistest sugulastest. Need inimesed jäid justkui teisele planeedile. Pärast Eesti taasiseseisvumist hakkasime muidugi taas palju rohkem käima.

Millal ja kuidas sai ooperilaulust teie kutsumus?

Olin 16 või 17, kui hakkasin laulma klassikalist muusikat. Siis tuli tunne, et ooperilaulja võiks olla minu amet. Tahtsin juba kahe-kolmeaastasena kangesti esineda. Tädi pidi vaatama, kui mina baleriini tegin või laulsin. Hiljem mõtlesime õega kõiksugu šõusid välja. Laulma hakkasin ma rohkem 12–13aastaselt. Alustasin poplauluga. Hiljem olid mul konservatooriumis sõbrad, kes tegid tehnomuusikat. Esinesime koos ja salvestasime isegi mõne tehnoplaadi.

Õppisin juba 3. klassist muusikakallakuga koolis ja pianistist ema sundis mind klaverit mängima, kuigi see mulle eriti ei meeldinud.

7. klassist läksin Turu konservatooriumisse. Pääsesin seal katsetega väga huvitavasse koori. Meil oli palju kontserte, kandsime ette Haydni ja Bachi suurteoseid. Koori dirigent andis mulle soolopartiisid laulda, see toetas väga palju mu ametivalikut. Aastal 1993, kui olin 19, ütles Eri, et ma lähen Sibeliuse akadeemiasse õppima ja kõik. Eri aitas mind eksamiteks valmistumisel palju. Harjutasime laule koos ühe takti haaval. Ja saingi kohe esimesel korral sisse! Mäletan, et kolisime laupäeval Turust Helsingisse ja esmaspäeval oli sisseastumiseksam.

Kui keeruline on ooperimaailmas läbi lüüa?

See teekond ei ole kerge. Algul mõtlesin, et mis siis on – laulan hästi ja saan igasse rolli. Kuid sellest, et sul on hääl ja hea laulutehnika, veel ei piisa. Vaja on sihikindlust, tugevat tahet ja julgust. Peavad olema head närvid ja kindlasti mingi eripära.

Kui hakkasin 2002. aastal akadeemiat lõpetama, olin ma väga keskendunud klassikalisele muusikale, Schubertile ja Schumannile. Siis mõtlesin, et millest ma elama hakkan, pean ju raha ka teenima. Asusin Helsingis tööle laulupedagoogina, aga tahtsin ka ise laulda.

Mulle meenus, et laulsin kunagi ka midagi muud peale klassikalise muusika. On ju olemas muusikalid, operett, džäss. Siis avastasin enda jaoks ka Argentina tango, mille poolest mind Soomes tuntakse ja mida olen Eestiski esitanud. Leidsin endale sobivaima tee natuke kergemas, operetilikus muusikas. Muidugi tegelen ma ka puhta klassikalise muusikaga. Mind teatakse artistina, kes liigub väga kergelt žanrite vahel.

Olete muu hulgas laulnud peaosa Bizet’ ooperis "Carmen", Kalmani operetis "Krahvinna Mariza" ja Offenbachi operetis "Orpheus põrgus". Kui tihe on Soomes konkurents ihaldatud ooperirollidele?

Väga tihe! Soomes on terve riigi peale ainult üks ooperimaja, isegi Eestis on neid kaks, Estonia ja Vanemuine. Vanasti oli Soomes väga palju ooperiühinguid, peaaegu igas suuremas linnas. Aga viimased kümme aastat on majandussituatsioon päris raske, need ühingud töötavad ainult vabatahtlike töö najal, riigilt ja kultuurifondidelt on raske toetust saada.

Ainus kindel pidev töökoht, mille võid lauljana saada, on õpetajana või ooperikooris. Solistid saavad tänapäeval kõikjal lepingu vaid aastaks või kaheks. Ooperimajade direktorid teavad, kui tundlik on laulja instrument. Häält võivad muuta nii rasedus ja lapsesaamine kui ka see, kui võtad kaalus 20 kilo juurde. Haiguse tagajärjel võib häälepaeltega midagi juhtuda. See on igas mõttes ebakindel amet. Kaugeltki mitte kõik, kes saavad Sibeliuse akadeemia diplomi, ei jõua tipprollideni.

Teie trump tuntud ooperiartistiks saamisel on olnud mitmekülgsus?

Tähtis on see, et ma leidsin kooskõla oma välimuse, karakteri ja hääle vahel. Juba õppides märkasin ma, et hispaania, prantsuse, itaalia ja lõuna-ameerika muusika sobib mu iseloomule ja häälele väga hästi.

Teisest küljest tuleb olla aktiivne karjääri loomisel. Ma olen ise otsinud inimesi, kellega koostööd teha. Pakun produtsentidele ja kontserdisaalidele ideid välja. Nüüd on mul ka oma väike firma. Enamjaolt mind kutsutakse esinemistele, aga korraldan kontserte ka ise. Andsin välja tangoplaadi, mille produtsent olin ma ise. Tegin selle tutvustamiseks 11 kontserdiga turnee. Kõndisin ise mööda tänavat ja jagasin flaiereid, et publikut leida.

Te võtsite endale pärast ülikooliaegset esimest abielu nimeks Klas. Kas teil oli tagamõte, et muusikute ringis tuntud perekonnanimi võiks teile uksi avada?

Ma olin nii noor ega osanudki veel sellele mõelda. Arutasime lihtsalt perega, et mugavam oleks ühe nimega olla, kui näiteks kuhugi reisime. Soomes ja Taanis, kus ma vahetusüliõpilasena muusikaakadeemias õppisin, hakkasid kõik nagunii mu ema ja kasuisa nime järgi kirjutama, et mu nimi on Angelika Klas, kuigi veel ei olnud. See tundus väga loomulik ja Eri on mulle lihtsalt nagu isa.

Muidugi on väga tore, kui inimesed tulevad Soomes küsima, kas ma olen Eestist ja kas olen Eri pereliige.

On see teid siiski lauljateel aidanud, et ema on pianist ja abielus kuulsa dirigendiga?

Minu meelest peab igaüks ise oma teed käima. See on mu elu isegi raskemaks teinud, sest ootused on kõrgemad, juba perekonna sees. Kui sul on peres sellise mastaabi dirigent, siis tema ju teab, kuidas Metropolitanis lauldakse.

Teisest küljest on mugav ka, et kõik teavad, mida muusikaelu tähendab, ja oskavad üksteist toetada. Ka mu mees (Sebastian Fagerlund - K. A.) on helilooja. See on väga tore, et me saame muusikaga seotud asju ühiselt jagada.

Olete Soome ajakirjandusele öelnud, et te ei kujutaks ettegi partnerit, kellega ei saa muusikast rääkida ja kes ei mõistaks teie artistielu.

Kas või päevarütmi pärast. Ma ei lähe iga päev kella kaheksaks tööle ja mu tööpäev pole kella viieks läbi. Minu töö on õhtuti ja nädalalõputi. Kui ma talvel Vaasa ooperiühinguga Straussi "Nahkhiirt" tegin, pidin nädala sees olema teises linnas. Mu seitsmeaastane poeg ja mees olid Helsingis, mina esmaspäevast reedeni Vaasas. Vahel ei tulnud ma nädalavahetuselgi koju, sest mul olid kontserdid.

Mu abikaasa teab, mida esinemine tähendab ja kui tähtis see on. Ta mõistab seda, et lähen vahel esinema ka nii, et ei saa selle eest eriti palka. See ei ole töö, mida teed ainult raha pärast. Sa lihtsalt pead seda tegema, su hing nõuab seda.

Mees on mu kõige parem toetaja kõiges, mida ma teen. On hea tunne, kui ta publiku seas mind kuulab. Mulle on tähtis, mida ta ütleb. Samuti toetan mina teda tema töös. Näiteks arutab ta minuga, mis nimesid oma teostele anda.

Kui sageli ta oma uutele teostele teie hinnangut küsib?

Alati. Kui ma neid kuulan, siis ta närveerib väga sellepärast, mis ma nüüd ütlen. Aga ma ei ole karm kriitik, tal on fantastiline muusika! Olen ka ise esitanud ühte tema kantaati ja laulutsüklit “Staden”, mis mõeldud sopranile ja klaverile.

Sebastian on rääkinud, et kui tal pärast isa surma töö mitte kuidagi ei edenenud, suutsite teie innustada teda uut muusikat looma.

Pärast tema isa surma sõitsime kuuks ajaks Hispaaniasse, et siinsest elust eemal olla. Reisil olles hakkas tema komponeerimisvõime taastuma. Loomulikult toetame üksteist rasketel eluhetkedel. Mees jällegi aitab mul minu töö- ja haigusstressiga toime tulla, rahustab mind ja jaksab mind kuulata, kui ma muust ei räägigi.

Kõikide lauljatega käib alati kaasas muretsemine hääle pärast ja kui haige olen, siis selle pärast, kas ma jõuan esinemisteks terveks saada. Võtan vitamiine ja pesen kogu aeg käsi – erilise hoolega siis, kui laps koolis nohu külge saab. Aga elu peab ju elama, ei saa end kõige eest hoida. Alati võib miski häälele halvasti mõjuda – isegi kohv, šokolaad või alkohol. Kuumaga töötavad kõikjal õhukonditsioneerid, talvel on väljas 20 külmakraadi ja sees 20 soojakraadi – see kõik on häälele väga halb.

On teil kodus piisavalt ruumi, et Sebastian saaks komponeerida ja teie laulmist harjutada?

Ma just hiljuti kurtsin, et kuule, sa võiks ikka stuudiosse tööle minna, mina tahaks ka oma tööd teha, sa häirid mind siin kodus. (Naerab) Nüüd, kui me elame kesklinnakorteris, on mu mehel oma tööruum. Varem elasime kahekorruselises ridaelamus ja töötasime ühe katuse all. Mees kirjutas üleval muusikat ja mina laulsin all.

Kui suur muusikahuvi teie teises klassis õppival pojal Maximilianil on?

No ikka väga suur. Ta on meil ka artist, tahab meile esineda oma Michael Jacksoni kavaga. Praegu on tal see tuhin peal, meil kõlab autos kogu aeg Michael Jackson. Ja kogu aeg, kui ta oma toas mängib, kõlab tema suul mingi lauluke.

Ja kõlab hästi?

Väga hästi. Ta on väga musikaalne, laulab pika traditsiooniga poistekooris Cantores Minores ja käib klaveritunnis. Ma ei sunniks teda muusikaga tegelema, aga ma märkan, et ta ise tahab seda. Ta huvitub ka väga spordist. Meie mehega ei ole absoluutselt spordilembesed, me ei oska üldse sporti teha. Aga tema tahtis minna korvpalli mängima ja panime ta trenni.

Kas poeg eesti keelt oskab?

Ta saab eesti keeles kõigest aru ja oskab ennast vajadusel ka väljendada. Meil on ema ja Eriga selline imelik süsteem, et kui oleme Soomes, siis räägime soome keelt, ja kui Eestis, räägime eesti keelt. See lihtsalt kukub meil nii välja. Aga pojaga räägivad ema ja Eri ka Soomes eesti keelt, et ta harjutada saaks. Kuna mu mees on soomerootslane, siis tema räägib kodus lapsega rootsi keelt ja mina soome keelt. Ühine keel on meil soome keel.

Ka teie noorem õde Marion Melnik on ooperilaulja ja elab Soomes. Kui palju teie tegemised omavahel põimuvad?

Kevadel plaanime tuua lavale kaks Ameerika kammerooperit. Meil on valmis kindlad kontserdipaketid, millega esineme. Õde on ka väga mitmekülgne laulja, nii et saame laulda duette nii "West Side Storyst" kui ka Mozarti ooperitest. Eriti palju palutakse meil laulda Rossini "Kasside duetti", kus teeme kassihäält. Meie hääled sobivad väga hästi kokku. Oleme mõlemad sopranid, aga mul on natuke tumedam hääl ja kuna ma olen vanem õde, siis naise ja mehe duettides laulan mina mehe osa. Väiksem õde saab ikka printsess olla.

Mis on olnud teie lemmikooperiroll ja millistest rollidest veel unistate?

Karakteri mõttes meeldis mulle väga krahvinna Mariza roll, mida olen kaks korda teinud. Hääleliselt oli mulle väga hea „Nahkhiire“ Rosalinde roll. Ma väga loodan, et saan laulda rolle, mis minu häälele veelgi rohkem sobiks, näiteks Rossini „Sevilla habemeajajas“, Donizetti „Don Pasquales“ või mõnes barokkooperis.

Räägib üheksat keelt

Varases lapsepõlves omandas Angelika eesti, soome ja vene keele „Kui ma hakkasin koolis 3. klassis inglise keelt õppima, tunnetasin ma kohe, et mulle jäävad keeled väga kiiresti ja lihtsalt meelde. 7. klassis tuli rootsi keel, 8. klassist hakkas prantsuse keel ja gümnaasiumi esimeses klassis lisandus veel saksa keel. Ma õppisin kolm aastat Taanis, nii et oskan ka taani keelt. Taanis õppides oli kõigile kohustuslik itaalia keel,“ loetleb laulja. Õpitud keeli on ta saanud praktiseerida Euroopa eri paigus esinedes ja meistrikursustel osaledes.

"Ma olen pannud tähele, et kui ma pikalt Soomes olen ja eesti keelt eriti ei kasuta, siis see ununeb. Kui lähen Eestisse, hakkab see paari päevaga tagasi tulema, õpin uusi sõnu juurde. Ma ei ole ju kunagi eesti keeles õppinud. Mõtlen ikka, et ma peaksin eesti kirjakeeleoskust edasi arendama, aga senimaani olen suheldud saanud,“ ütleb Angelika.

Olgu öeldud, et intervjuu annab ta ülisoravas eesti keeles ja ajakirjanikule saadetud e-kirjades õigekirjavigu ei tee.