"Me oleme nagu porgandid, kes tahavad mulla alt välja tulla!" (127)

Laupäevaõhtu ühes Tallinna vanalinna korteris. Püherdan koos paarikümne ihualasti inimesega soojal parkettpõrandal. Osalen Bhairava jooga sõprade korraldatud porgandipeol.

Tutvustus peo Facebooki leheküljel kõlab: "Toome kokku jooga- ja tantrasõbrad, et üheskoos veeta lõbus õhtu spirituaalses keskkonnas. Naudime tantsu, muusikat, koosolemist, mõnusaid tantristlikke praktikaid ja sauna."

Ning mis kõige tähtsam: "Dresscode on porgand, kuid see ei tähenda siiski otsest tõlgendust, et alasti – ootame osalejatelt kreatiivset lähenemist!" Peole pääseb 25 euro eest.

Kougingi siis kapipõhjast välja kõige värvilisemad hilbud, mis leida. Valdavaks tooniks saab lilla – pigem saab öelda, et lähen peedi- või redise-, mitte porgandipeole.

Mõni minut enne algust olen esimeste hulgas kohal.

Korraldajad – kaks neiut ja lühikese soenguga mees – toimetavad küünalde ja helisüsteemi kallal. Ninna tungib viirukihõng, avarat saali katab hämar valgus. Kööginurgas seisavad kann veega ja plasttopsikud. Seinu katavad vaimsete praktikate reklaamplakatid.

Riided heidetakse seljast

Vaikselt tilgub inimesi juurde. Alati, kui käib välisuks, kõõritan uudishimulikult esiku poole: kas tulija on mees või naine? Enamasti mees, ja enamasti keskea poole kalduv. Tundub, et vähemalt pooled on üksteisega juba tuttavad, sest kohe võtab maad seltskondlik jutukõmin. Uustulnukad tunneb kohe ära – need hoiavad omaette seina äärde. Teisisõnu: mina ja veel üks ilmselget kohmetust tundev lühemapoolne tegelane.

Lõpuks algab ametlik osa. Korraldajapiiga kutsub rahva ringi ja avaneb võimalus heita kohaletulnuile täpsem pilk.

Kõik on täiesti tavalises normaalses rõivastuses – teksad, särgid. Kõige porgandipärasema riideesemena hakkab silma oranž polosärk.

Korraldajad kuhjavad ringi keskele küünlaid ja viirukit. Sissejuhatav harjutus: igaüks peab lausuma valjusti mingi muremõtte, mis teda vaevab, ning seejärel vaevuse sümboolselt koos mõne riideesemega endalt seljast heitma.

Nii terve ring ja neli-viis korda, kuni seljast on heidetud ka viimne kehakate.

Külaliste muresid ja delikaatsust tuleb austada. Olgu öeldud: hingekosutav on teada, et ei ole midagi uut siin päikese all, hädad ja pinged korduvad inimesest inimesse. Stress, ebakindlus, suhtemured – need probleemid korduvad. Ning tõepoolest, harjutus aitab luua usaldavama atmosfääri.

Esmalt läheb lendu vest, seejärel särk, siis püksid, lõpuks aluspüksid ja sokid. Koos kehakatetega heidan endast järgemööda eemale stressi, halvad mälestused ja halvad mõtted.

Valehäbi ei tunne keegi – üksteise järel libisevad seljast seelikud ja pluusid, püksid ja särgid. Osa naisi saavutab täieliku alastuse juba paari ringi möödudes, ülejäänud harjutuse teevad nad kaasa juba mõttelisi riideid eemale heites.

Pihtimise lõppedes seisavad kõik täpselt niimoodi, nagu neid siia maailma loodi, ilma mingisuguse häbitundeta. Niipalju siis kostüümidest ja dresscode’ist – pole ime, et pea keegi pole vaevunud eriti stiilipuhtalt rõivastuma.

Kuigi – vasakul käel seisvat naist jäävad kaunistama õhtu temaatikaga väga paslikud porgandikujulised kõrvarõngad. Minule jääb alles vaid nahast randmevõru.

Järgneb üksteise sümboolne puhastamine viirukiga. Igaüks võtab kätte põleva viirukipulga ja vehib sellega ümber oma naabri. Nii eest- kui ka tagantpoolt. See peletavat eemale halvad mõtted ja energiad.

"Nüüd me oleme nagu porgandid, kes tahavad mulla alt välja sirguda!" kuulutab õhtut juhendav neiu.

See tähendab: igaüks heitku mugavas poosis põrandale ja imiteerigu oma liikumisega juurvilja, kelle võrsed üritavad meeleheitlikult ilmavalgust näha. Korraldajad käivitavad rütmika idamaise new age muusika.

Ja nii me hõõrume, väänleme ja püherdame – kõik mehed-naised segamini – mööda põrandat. Põgusad silitused on lubatud.

Porgandid sirguvad

Juhendaja annab teada: porgandid on lõpuks mullast välja tunginud ja võib püsti tõusta. Algab tants, tuleb leida endale partner.

Et mehi on rohkem, saab osa õnnelikke naisi endale mitu paarilist. Naistel ei näi selle vastu midagi olevat, mõni neist andub meeleldi kahe tugeva mehe embustele.

Liikumine võtab mõnevõrra intiimsema iseloomu – kooliajal oleks seda nimetatud liibukaks või millekski muuks sarnaseks. Võtan endale partneriks sattunud blondiiniga sisse klassikalise tantsuasendi, üritades säilitada teatavat diskreetsust – nii palju, kui võimalik.

Ametlik osa lõpeb sellega, et mehed istuvad ringi ja naiste ülesandeks on järgemööda igaühe ees natuke tantsida.

Meeste nägudelt peegeldub keskendunud ilme. Püüdlikult näitavad naised järgemööda hööritades oma kehavõlusid. Valehäbi ei tunta – ühtemoodi julgelt astuvad ette nii noored kui ka ilmselt õhtu üks vanemaid, silma järgi nii neljakümnendates eluaastates end alasti koorinud daam.

Lõpuks algab vabakava. See tähendab, et lihtsalt jätkatakse muusika saatel hüplemist – just sellises stiilis, nagu süda ihkab.

Käiks nagu klassiõhtu, ainsa vahega, et kõik ringikargajad on täiseas inimesed. Ja ihualasti. Juba on küdemas saun. Kõik soovijad ei mahu sinna korraga äragi.

Kell on täpselt 23.59 (algusest on möödas poolteist tundi), kui end minekule sätin ja viimase pilgu saali heidan: mürtsub Queeni "We Are The Champions" ja alasti rahvas on tantsuhoos.