Küüditamise ohver: "Paljud surid teel. Nad keerati linasse ja visati rongist välja." (34)

"Kell kolm öösel tulid mehed sisse," meenutab Jaan 1949. aasta märtsiküüditamist. Pärast ta koju Viljandimaale tagasi ei saanudki, vaid pidi Lätti elama minema.

65 aasta eest 25. märtsil õudus algas. Küüditamine, mille koondnimetus oli "Priboi" ehk "Murdlaine". Eestist küüditati kaugele Siberisse 20 702 inimest, kellest 5682 olid lapsed.

Poisikeseohtu oli siis ka Jaan, kes koos vanema õe ning ema-isaga oma kodust, Viljandimaa Saarepeedi külas Viru talust Venemaale viidi. Jaanil on kõik täpselt meeles, ka kellaaja täpsusega – sest see ei unune mitte kunagi.

"Kell kolm öösel tulid nad sisse. Kaks eesti meest ja üks vene sõdur. Ei räägi kah, mis toimub. Oleks kohe rääkinud, oleks saanud asju kokku pakkida," meenutab Jaan. "Kella kaheksa paiku tuli veel kolm-neli sõdurit ja üks mees paberitega. Siis loeti otsus ette. Paberil oli kirjas, et saadetakse välja Nõukogude kaugematesse rajoonidesse. Ja kogu lugu. Ning kirjutagu me alla. Anti veel pool tundi aega kraami kokku panna ja siis viidi hobustega Saarepeedi külanõukogusse. See ei olnud meie majast kaugel, umbes poolteist kilomeetrit."

Surnukeha visati vagunist välja

Kui Jaani pere oli kohale veetud, nägid nad, et sinna oli palju rahvast ümberkaudsetest küladest kokku toodud.

"Siis tulid autod sinna. Meid pandi peale ja viidi Viljandi taha Viiratsisse. Seal oli suur küün, kõik pandi küüni äärde hunnikusse. Palju inimesi toodi, tuhandete kaupa. Me istusime seal õhtuni," räägib Jaan, kes toona oli 12aastane.

"Kui läks pimedaks, tulid suured autod. Meid laaditi peale ja viidi Valgamaale Puka rongijaama. Seal terve öö toodi ja laaditi. Lapsed karjusid, kui peale pandi. Kui vagun oli täis, löödi uks väljastpoolt kinni. Iga vaguni peale oli üks soldat."

Jaan mäletab, et noil päevil metsikut külma ei olnud, kevad lähenes.

"26. märtsi õhtul sõitsime sealt välja. Ešelon läks Pihkva peale. Me olime loomavagunis, seal oli inimesi 40 ringis. Olid kahekorruselised narid, aga ka kolmekordsete naridega kohad. Perekondi hoiti koos, neid ei lõhutud. Teel Siberisse paljud ka surid. Mõnes jaamas keerati surnukeha linade vahele ja visati platvormi peale välja. Sinna ta jäigi," meenutab Jaan.

Siberisse jõuti 10-11 päevaga. Autod tulid jaama vastu, inimesed laaditi peale ja viidi linna. Nad paigutati kultuurimajja, öö otsa jälle istusid. Hommikul tuldi neile järele. Ja siis viidi jälle edasi, veel 80 kilomeetrit.

Kui raha oli, läksid leivajärjekorda

Jaani pere uueks elukohaks sai küla, kus oli ka masinatraktorijaam. Nende külas oli neli kolhoosi. Kaks päeva anti vaba päeva ja siis löödi tööle. Ema-isa läksid kohe kolhoositööle, perepoeg aeti maikuus lehmakarja.

Jaanist sai 1953. aastal 16aastase noormehena traktorist. Kolm aastat töötas ta traktoristina, pärast sai puutöökotta tisleriks.

Üks raskemaid aastaid oli Jaani meenutuste järgi 1952, kui tuli ikaldus. Vihma ei tulnud ning raske oli talve üle elada.

"Kartulid olid väga väikesed. Vilja ka kolhoosist ei antud. Katsu siis elada. Aga ellu jäime. Ega kaupluses ka midagi olnud. Leiba anti nii, et 250 grammi müüdi inimese kohta. Kilone leib neljaliikmelisele perele. Kandiline päts oli. Leiba said siis, kui raha oli ja jõudsid järjekorras ära seista. Seisime leivajärjekorras võrdselt kohalikega."

Jaani õde sai varem Eestisse tagasi. Jaan sai koos ema-isaga Siberist tulema 1958. aastal, ta oli siis 21aastane. Ometi läks nii, et ei saanud tagasi oma koju, vaid pidi minema võõrsile.

"Me teadsime, et kui meid Siberisse ära viidi, olid uued elanikud meie majas sees –see käis nii ruttu. Me tulime Eestisse tagasi, läksime tööd otsima. Oleksime saanud tööle. Enne oli vaja sissekirjutust kusagile. Võtsin vanemate passid ja läksin Viljandisse passilauda. Sina võid saada sissekirjutust, aga vanemad peavad välja sõitma siit – kolme päeva jooksul peab asi korda saama, öeldi passilauast. Kui nii, siis nii," räägib Jaan, et sissekirjutust ei saanud ja kolme päevaga pidid nad Eestist kadunud olema.

Pärast selgus, et lähisugulane olnud selle taga. Nii vaatasidki nad kaugemale. "Tulimegi siia, Lätti. Siin oli kolm perekonda eestlasi ees, sama saatusega nagu meie, keda Eestisse ei võetud. Eesti mees oli siin brigadir ja võttis kohe tööle. Sain tisleri töökoha. Saime ka elamise. Abiellusin lätlanna Lidijaga," räägib Põhja-Lätis Ruhja linna lähedal Koni külas oma majas elav Jaan. Ta on kahe lapse isa ja nelja lapse vanaisa:

"Lapsed on mul poollätlased, poeg eesti keelt natuke mõistab."

Jaani ema-isa ja õde said mõne aja pärast siiski Eestisse tagasi. Jaan aga ei tulnud – tal oli oma elu Lätis juba nii seatud, et jäigi sinna.

"Mul oli plaan õppima minna, tahtsin onu eeskujul advokaadiks saada. Aga Siberi sõit pani suure põntsu. Ei olnud enam võimalust."

Küüditati ka rasedaid, rinnalapsi ja invaliide

"Priboi" läbiviimiseks rakendati Eestis tohutud jõud: julgeoleku operatiivtöötajad, sõjaväelased ja miilitsatöötajad jpt.

Otseselt küüditas 23 024 inimest. Küüditatuid vedas raudteejaamadesse 3027 veoautot. Kokku pandi 19 ešeloni, milles oli 1079 vagunit inimeste jaoks ning 74 vagunit varustuse ja konvoi paigutamiseks.

Ešelonide sihtjaamad olid Siberi linnad Novosibirsk, Tatarsk, Omsk, Kitoi jt.

Operatsiooni julmusest kõneleb teiste abitute ja kaitsetute hulgas ka 80–90aastaste liikumisvõimetute vanainimeste, rasedate, rinnalaste ja invaliidide Siberisse saatmine.

Eestist küüditati 7552 perekonda.

Alikas: "Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika"