Esimene koolipäev - cool ja meeldejääv?

Teatrimees Andres Dvinjaninov ei saaks tahteski salata, et polnud koolis eriline paipoiss – alles hoitud õpilaspäevik kinnitab, et esimese märkuse sai ta juba esimese kooliaasta teisel poolel. Punase pastakaga ja suurelt on kirjas: Andres lõi tüdrukut päevikuga pähe!

"Ta meeldis mulle, eks ma tegin Tootsi," oletab asjaosaline.

Humorist ja saatejuht Mart Juur: "Mul ei olnudki esimest koolipäeva. Olin sündimisest saadik koolimajas elanud, kool oli minu elu loomulik osa. Elasime maal, väikeses kohas Vastse-Otepääl. Seal oli kolmeklassiline algkool, kus minu ema oli õpetaja. Kool asus maja ühes tiivas ja meie elasime teises, mina käisin emaga tundides kaasas. Ema siis ühel hetkel poole veerandi pealt otsustas, et ma peaksingi teistega liituma - oskasin juba lugeda ja kirjutada ning tegin koolitöid kaasa. Olin siis viieaastane. Tänu kaks aastat varem kooli minekule sain nii-öelda edumaa: olin kuusteist, kui ülikooli astusin."

Akadeemik Jaak Aaviksoo: "Ilus päev oli. Mul olid valged põlvikud ja päike paistis, kui ma esimest korda kooli läksin, see on meeles. Läksin Tartu 2. keskkooli, mis praegu on Miina Härma gümnaasium. Seda tean ka, et ma kohe tahtsin istuda viimasesse pinki ja sain ka. Ega rohkemat suurt ei mäletagi."

Laulja Rolf Roosalu: "Minu lasteaiarühmast sai Tartu 15. keskkooli (praegu Descartes’i lütseum) esimene klass. Mäletan, et esimesel koolipäeval pidime kandma musti pükse ja valget pluusi, hiljem tulid tumesinised koolivormid ja mütsid. Kõik olid nagu ühe vitsaga löödud, aga vähemalt polnud vanematel muret, mida lastele selga panna. Isegi kehalises kasvatuses kandsid kõik musti pükse ja valgeid maikasid. Seda mäletan ka, et kui teise klassi läksin, olin pahane, et mind minu pruudi Kaidiga enam samasse kooli ei pandud – olime lasteaia algusest peale ninapidi koos olnud."

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus: "Minu esimesel koolipäeval oli ilus ilm, jalutasime emaga kodust kooli – Muusikakeskkooli. Ootasin kooli algust väga. Olin küll käinud Muusikakeskkooli ettevalmistuskoolis, aga päris kooli minek oli minu jaoks väga tähtis sündmus. Uued sõbrad, raamatud… täitsa uus maailm. Väga uhke tunne oli õpilaspilet kätte saada — see oli esimene päris minu enda dokument. Kodus ootasid ees vanavanemad, kaetud laud ja ema toodud tort. Sellest sai meil peres hästi armas traditsioon, et iga aasta esimesel septembril olid päevakangelased need, kellel kooliaasta algas. Seda tähistati alati pereringis tavalisest pisut pidulikuma lõunasöögiga."

Laulja Karl Madis: "Emotsioone ma väga ei mäleta, aga kooliminekusoov oli juba mitu aastat olnud väga suur, sest õde käis juba koolis ja minu jaoks oli kõik, mis seal toimus, nii põnev. Esimene õpetaja meeldis mulle, väga armas, noor ja kena naine oli. Kahjuks piirdus aga minu õppimine sel aastal ainult kahe nädalaga, sest olin kuueaastane ja õpetaja saatis mind lasteaeda tagasi, sest mu käsi oli kirjutamiseks liiga nõrk. Mäletan, kui kõvasti õpetaja mind lahkumisel kallistas! Tundus, et tal oli kahju, et ma pidin lasteaeda tagasi minema."

Luuletaja Contra (Margus Konnula): "Ma ei mäleta midagi, täitsa null. Seda päeva poleks minu elus nagu olnudki. Tõenäoliselt ei olnud ka aabits midagi uut, ammu läbi loetud raamat, sest mul on ka vanem õde ja lugesin juba nelja-aastasena. 1. klassis mul midagi õppida ei olnud, pigem jäid külge 2.–3. klassi asjad, sest õppisime liitklassis. Siis olid 2.–3. klass õppimise poolest ka igavad ja nii mul ei tekkinudki väga õppimisharjumust. See on nagu maratonis, kus kiire start ei anna häid tulemusi. 4. klassi läksin uude kooli, õpilaste arvult umbes 15 korda suuremasse, seal sai küll kohe 1. septembril selgeks, et nüüd algab elukool."

Humorist, saatejuht ja loodusemees ­Vladislav Koržets: "Tallinna 27. kool, praegune Rahumäe põhikool – sinna ma läksin. Ei tundnud ma end üldse nii väga õdusalt. Ja lõhnad tulevad meelde. Sain teada, et koolikemps lõhnab hoopis isemoodi kui kodukemps. Koolisöökla lõhnad ja klassiruumide lõhnad. Ma tõesti ei mäleta, et ma väga rõõmus oleksin olnud. Pigem olin natukene ehmunud. Minu kooliskäimine algklassides ei olnud sugugi libe ja lobe. Arvati, et ma ei ole kooliküps, et oleks pidanud aasta veel ootama. Ja võib-olla oli neil õigus, distsipliini omaksvõtmine ei olnud hõlbus."

Laulja Ivo Linna: "Ema õmbles mulle esimeseks koolipäevaks lühikesed püksid, jalas olid mul valged tuttidega põlvikud ja sandaletid. Rinda pandi kimp rukkililli ja nööpnõel, mis seda kimpu kinnitas, oli sinise klaasist peaga. Meid rivistati kooli saali üles ja loeti peale hulk ilusaid ja kindlasti väga õpetlikke sõnu, aga nendest ei mäleta ma midagi."

Elmari raadio peatoimetaja Owe Petersell: "Meeles on see, et üks suur-suur võõras tüdruk, abiturient, võttis käest kinni ja viis aulasse aktusele. Üks teine suur tüdruk, aga hoopis tuttavam – mu oma vanem õde – oli koolis juba ees. Esimene õpetaja oli äärmiselt soe ja sõbralik inimene, see tekitas tunde, et kool on ikka üks tore koht. Veel meenub tumesinine koolivorm, mis tuli pärast korralikult riidepuule panna, ja nokaga koolimüts. Kui see pidulik koolipäev ära oli, siis järgnes veidi vähem, aga ka ikkagi omajagu pidulik istumine pere ja vanaema ja sugulastega tordilauas."

Filminäitleja Eve Kivi: "Läksin kohe pärast sõda Raua tänava kooli (praegune Tallinna 21. keskkool), oli uhke ja ilus maja. Esimesest koolipäevast mäletan, et olin väga elevil. Oli nii palju uut, mida vaadata ja kuulata. Samuti tundsin aukartust nii selle maja kui ka õpetajate ees. Et ma ei olnud lasteaias ei käinud, siis natuke see kooliskäimise kohustus ka häiris. Mäletan, et õige varsti pärast kooli algust hakati tegema kaitsepookimisi. Mina aga kartsin süsti nii väga, et hüppasin klassi aknast välja ning jooksin koju."