MITTE JUST MUSTEREMA?: Kuigi avalikkuse ees käitus Diana suurepärase lapsevanemana, nappis tal tegelikult kireva eraelu kõrvalt aega, et emarollile pühenduda. Foto: Reuters / Scanpix
Anna-Liisa Mets 10. september 2014 07:00
Briti printside Harry ja Williami lapsehoidjad on öelnud, et kuigi avalikkuse ees etendas printsess Diana oma lastele hoolivat ja hella ema, oli ta neile tegelikult pigem armuprobleemidega maadleva vanema õe eest, kes sageli hoopis ise lapsehoidjate hoolt vajas.

Briti õukonnabiograaf Penny Junor kirjutab oma värskes, prints Harry 30. sünnipäevale pühendatud teoses "Prince Harry: brother, soldier, son" ("Prints Harry: vend, sõdur, poeg"), et kuigi maailmale pakkusid prints Charlesi ja printsess Dianaga seonduvad intriigid palju põnevust ja kõneainet, siis paari lastele, Harryle ja

Williamile, tegid need vaid tuska. Ema Diana eeldas aga, et pojad peavad teda toetama.

Internaatkool Ludgrove’is, kuhu noored printsid saadeti, andis endast parima, et kõmulehtede pealkirjad neist eemal hoida, kuid 180 teismelise õpilasega koolis oli infoleke paratamatu. Nii teadsid printsid nii ema armuafääridest kui ka isa unelmaist olla oma armukese Camilla tampooni asemel, sest nii saaks ta naisega kõikjal kaasas käia.

Kuid kõige hullem oli see, et meediamöllu ajal polnud printside vanemad neile toeks. Vastupidi: emotsioonidekeerises tiirlev Diana eeldas koguni lakkamatult, et tema lapseohtu pojad peaksid talle tuge pakkuma!

Charles polnudki nii jube

Kuigi avalikkusele on Diana ja Charlesi lahutusest maalitud pilt, kus Diana on ohvrirollis, väidab kuningliku perekonna lähiring, et tegelikult oli asi hoopis vastupidi: lahutuse järel palus

Charles oma meeskonnal eksnaise eest erilist hoolt kanda ja manitses neid vältima kõiki olukordi ja väljaütlemisi, mis võiksid Diana mainet kahjustada.

"Ta tegi kristalselt selgeks, et ükskõik, mida Diana teeb või ütleb, jääb ta alati Charlesi laste emaks, ja kõik, mis teeb haiget Dianale, teeb otsekohe haiget ka tema lastele," vahendab Penny Junor oma värskes raamatus prints Charlesi korraldusi.

Sellest hoolimata ei suutnud Diana rahuneda – ta nägi kõiges vandenõud ja saatis seetõttu pidevalt laiali anonüümseid närvilisi ähvarduskirju. Teiste hulgas said neid Diana isiklik sekretär Patrick Jephson ja printside 28aastane lapsehoidja Tiggy Legge-Bourke, kelle Charles lahutuse järel poisse hoidma palkas. Öösiti meeldis Dianale telefonitsi Charlesi uut naist Camillat hirmutada.

"Ma saatsin inimesed sind tapma. Nad on su aias. Vaata aknast välja, kas näed neid," olevat Diana telefoni kähistnud.

Sellest hoolimata püsis Charles vankumatult Diana taustajõuna oma kohal ja kannatas vaikides kogu tsirkuse välja. Diana helistas eksmehele alati, kui miski tema eraelus viltu vedas – armuelus, lastekasvatamises või pressikajastuses. Ta teadis, et võib Charlesile alati loota ja kasutas seda võimalust oma elupäevade lõpuni. Raamat väidab, et Charles andis endast kõik, et Diana end hästi tunneks.

Lastele õe eest

Charlesiga tutvumise algusest peale buliimia küüsis vaevelnud ja laste sünni järel depressiooni põdenud Diana muutus üha paranoilisemaks, kahtlustades lõpuks ka oma sõpru endavastases vandenõus. Ta oli veendunud, et kõik tahavad temast vabaneda, sest ta pole enam troonipärija abikaasa. Pärast lahutust ei tahtnud Diana midagi kuulda vanadest sõpradest. Majapidamisest koliti välja isegi perekoer, labrador Harvey.

Kui lahutuse järel püüdis Charles iga Diana soovi täita, siis aastate möödudes muutus ta pealtnäha ükskõiksemaks – mitte et ta poleks hoolinud. Aga kui Diana ikka ja jälle stseenide, draamade, hüsteeritsemise ja enda lõikumisega esines, kõndis Charles lõpuks minema. Aga seda vaid seepärast, et ta teadis: omavoliliselt hingetohtri külastamisest loobunud Dianat ei saa keegi aidata, kui ta ise abi ei soovi.

Paranoiade käes vaevelnud Diana tegi haiget ka oma lastele. Kuigi avalikkus teab, et prints William on alati olnud vaoshoitum ja reserveeritum ning Harry metsikum, oli nende varases lapsepõlves pilt sootuks vastupidine. Tagasihoidlik Harry püsis pulbitseva venna varjus kuni päevani, kui armukadedusest hullunud Diana vallandas Williami lemmiklapsehoidja Barbara Barnesi. Kuigi Diana armastas oma poegi hullupööra, oli tema kinnisideeks, et ka nemad peavad teda veelgi rohkem armastama. Ta ei talunud mitte ühtki konkurenti ja lapsehoidja kahtlemata võistles temaga tema poja tingimusteta armastuse pärast.

Kordas vanemate vigu

Diana käitus oma lastega täpselt samamoodi, nagu kunagi tema enda lahutatud vanemad. Nende abielu lõppes, kui ta oli kõigest kuuene. Diana ema Frances lahkus kodunt teise mehega. Frances eeldas, et tema nelja lapse hooldusõigus jääb talle, kuid kui ema kohtus ta vastu tunnistas, määrati kõik õigused hoopis Diana isale.

Lapsepõlves ei olnud Dianal aimugi, miks ta emata jäi, ja tundis end seetõttu väärtusetu ja soovimatuna. Aastakümneid hiljem kordas Diana – ise endale aru andmata – vanemate vigu, jättes lastele oma käitumise tagamaad selgitamata ja nende tunnetega arvestamata.

Ise jäi emaarmastusest ilma jäänuna ei osanud Diana tõenäoliselt poegadele lihtsalt emaks olla. Mitu printside lapsehoidjat on öelnud, et kuigi avalikkuse ees etendas Diana oma lastele hoolivat ja hella ema, oli ta neile pigem armuprobleemidega maadleva vanema õe eest, kes sageli ise lapsehoidjate hoolt vajas.

Kuigi Harry ja William olid väga õnnelikud kuninglikus maamõisas Highrove’is, vihkas Diana maaelu ja lapsed pidid suurema osa ajast veetma Kensingtoni palee korteri lastetoas, kus nendega ei tegelnud sugugi nende ema. Lapsehoidjate sõnul möödus sisuliselt kogu printside lapsepõlv selles ruumis.

Paraku pole tolle palee seinad kuigi helikindlad ja nii olid poisid teadlikud kõigist vanemate tülide üksikasjadest. Kui vaja, kasutas Diana lapsi ka külmavereliselt omaalgatatud sõjas Charlesi vastu, käies nendega näiteks pikkadel puhkusereisidel, meest laste äraviimisest teavitamata.

58 valusat minutit

1995. aasta 20. novembri õhtul istus Diana Kensingtoni palees ajakirjanik Martin Bashiri kaamerate ees tugitooli ja andis 58 minutit kestnud emotsionaalse intervjuu, milles rääkis avameelselt oma abielu lagunemisest, sellele järgnenud õnnetutest armastustest, depressioonist, toitumishäiretest, eneselõikumisest ja appikarjetest.

Diana rääkis Charlesi armukesest Camillast, nimetades teda kibeda huumoriga kolmandaks inimeseks nende abielus – sedasi läks meil küll pisut kitsaks! – ja kinnitas, et tema suurim vaenlane on ta eksabikaasa, kelle meeskond üritab teda maatasa teha.

Kogu intervjuu oli täis valesid ja väljamõeldisi Charlesi haavamiseks – seda mõistis igaüks, kes Dianat lähemalt tundis. Ülejäänud maailm nägi aga kaamerate ees istuvat ohvrit, kes jäi sinivereliste mängudes kannatajaks.

Mida pidid selle kõige keskel tundma William ja Harry, selle oli Diana kättemaksuhimus sootuks unustanud. Ta ei arvestanud, et varateismelistel poegadel – toona 10aastasel Harryl ja 12aastasel Williamil – on sõbrad, ning sõbrad ja nende pered saavad teadlikuks kõigest, mis kuninglikus peres aastakümnete jooksul toimunud.

Iseendaga kimpus olnud Diana ei teinud tahtlikult oma lastele haiget, aga teistmoodi ta lihtsalt ei osanud.