HAIGLAS SÜNDINUD PILT: Joonistus «Käsilenduri proovilend», mida kunstnik käes hoiab, valmis taastusravil viibimise ajal.Foto: Teet Malsroos
Inimesed
9. september 2014, 07:00

Jüri Arrak: esimest korda kogesin seda tunnet, kus surm oli mulle nii lähedal (19)

Kunstnik elas üle ränga liiklusõnnetuse: "Ma pole nii kohutavat valu kunagi tundnud!"

Kunstnik elas üle ränga liiklusõnnetuse: "Ma pole nii kohutavat valu kunagi tundnud!"

"Kujuta ette seda hetke, kui kirurg ütleb sulle kanderaamil, et infektsiooni puhul võin ma kaotada jala," teatab juulis raske liiklusõnnetuse läbi elanud kunstnik Jüri Arrak.

"Mul oli kaks mõtet: mida tunnevad need poisid Afganistanis, kes kaotavad plahvatustes oma jala. Sel hetkel tundsin ma reaalselt, mida nad läbi elavad. Teine mõte oli, kust ma hangin jalaproteesi."

Kuu alguses liikus Jüri Arrak veel karkude najal. Tema vasak jalg oli paistes ja punane, nagu oleks seda nõelanud tuhat mesilast korraga. Arraku labajalal on ligi kümne sentimeetri pikkune äsja kokkukasvanud arm. Hoolimata kurvast vaatepildist oli Arraku näol suur lai naeratus. "Aga miks ei peaks olema? Jalg on ju otsas! See on suur õnn!"

Kui veel nädalapäevad tagasi oli tema kodu koridoris ratastool ja kaaslaseks kargud, siis täna on kunstnik kargud arsti soovitusel nurka visanud ning viibib kuni 17. septembrini haiglas taastusravil. "Praegu olen samuti haigla koridoris ja teen siin kepi najal trenni. Kõnnin edasi ja tagasi. Kui kõik hästi läheb, olen kuu aja pärast ateljees," ei kaota Arrak lõpuni positiivsust.

Mis tol saatuslikul päeval õieti juhtus?

Ma elan Raua tänaval ja see on trammipeatus, kus ma olen aastaid käinud. Ma lähen trammi peale Tallinna ülikooli eest. Hakkasin siit kodust minema – niisuguse mõnusa tundega. Olin just hommikust söönud ja kohvi joonud. Tuju oli hea. Läksin ateljeesse tööle. Jõudsin jalakäijate ülekäiguraja juurde ja vaatan, et üks auto seisab ja tramm tuleb ka. Hakkasin üle tee astuma ja ei näinud seda teist autot, mis teisest reast tuli. Järsku käis hirmus mats külje vastu. Kukkusin. Vaatasin. Nägin kahte luukönti püksisäärest paistmas. Siis algas kohutav valu. Käsi oli katki ja ribi ka. See oli nii kohutav valu, et ma pole elus niisugust valu kunagi tundnud! Ma ei julgenud jalga rohkem vaadata, sest see oli õudne vaatepilt. Kunstnik tegutseb ju silmadega.

Edasi lugemiseks: