Leitnant Ilmar Raag: praegusel ajal võib juhtuda, et tugevam armee võidab kõik lahingud, aga kaotab sõja (23)

Kas sa lahingusse ka sattusid?

Ma nägin Kesk-Aafrika Vabariigis küll paari tulistamist, aga lahingut mitte.

Sa ei kahtle, et saaksid lahingus hakkama?

Kui sa oled nüüd-ja-praegu-olukorras, ja sa saad aru, et kui sina ei tee ühte liigutust, siis vastane teeb sinu vastu ikka selle teise liigutuse…

Ma nägin pealt olukorda, kus meie sõdurid sihtisid relvadega meest, kes sihtis relvaga meie sõdureid. Situatsioon oli niisugune, et ühel hetkel ei kuula keegi enam rääkimist ja hakatakse tulistama – see on siin-ja-praegu-hetk.

Kuidas olukord lahenes?

Vastane sai aru, et meid on tunduvalt rohkem, jooksis minema ja tulistas käigult mõned lasud meie suunas. Meie omad tulistasid talle järele, aga ei saanud kah pihta.

Sa küsisid, kas ma saaksin lahingus hakkama? Aafrika-missiooni eel oli automatismi treening päris kõva. Mõte oli selles, et isegi kui ma olen peaasjalikult tõlk, siis selleks, et ma ei jääks ohuolukorras meie poistele ette ja saaks neid abistada, pean ma automaatselt oskama lahingus käituda.

See tähendab, et konkreetses olukorras teed sisseharjutatud liigutused ära ja pärast analüüsid, kui täpselt kõik õnnestus?

Võib ka nii öelda. Saatus tahtis aga nii, et mind ei pandud kordagi valiku ette: kas vajutada päästikule või mitte. Ka eespool kirjeldatud situatsioonis olin ma ikka selles rollis, et hüüdsin vastasele meie poole tahet, ja kui tulistamine oli möödas, siis ma vaatasin, et ma ei olnud oma relval isegi kaitseriivi maha võtnud.

Lühidalt: su hüüdmisest, püüdest vastasega suhelda, polnud mingit kasu?

Mingist hetkest inimesed enam ei kuula. Olukorda tajutakse nagu looma tasandil: hakkavad mõjuma teise inimese kehakeel, mingid muud helid…

…vere kohin kõrvades?

…näiteks vere kohin kõrvades. Sellistes tingimustes peab siis otsustama, kas alluda vastase või oma tahtele.

Sõjaväelase ülesanne ei ole vastast tappa, vaid suruda – ise ellu jäädes – teisele poolele peale oma tahe. Vastane ei pea surma saama, piisab, kui ta hakkab käituma nii, nagu me soovime.

Peale selle on sõjalistes kokkupõrgetes väga suur osakaal juhusel ja igasugusel möödatulistamisel. Ma peast ei mäleta statistikat, kui palju on vaja kuule välja tulistada, et üks vastane maha saada ja ma kindlasti ütleks praegu vale numbri, aga see suurusjärk oli vähemalt sadades.

Mis keeles sa esimest korda koraani lugesid?

Eesti keeles. Selleks, et aru saada, kui palju ta erineb piiblist – kasvõi alguse poolest. Islam ja ristiusk on tulnud ju samast tüvest, ma tahtsin näha, kas ka koraan algab maailma loomisest. Ei, koraan on siiski rohkem Muhamedi keskne. Seal on alguses sõnumid ja alles seejärel tehakse samalaadne tagasivaade nagu vanas testamendis.

Kõige laiemas mõttes jutlustavad nii islam kui kristlus ikkagi armastusest ja rahust.

Mina olen sellest kah niimoodi aru saanud. Kui otsida, mis on islamis aluseks praegusele ekstremismile, siis – islam ütleb, et kui moslemit rünnatakse või talle surutakse peale sõda, on tal õigus ennast kaitsta. Nüüd on küsimus, kuidas tõlgendada rünnakut või survet. Äärmuslased tõlgendavad seda nii, et kuna aastasadu on islamimaailm olnud lääne surve all, siis nüüd lihtsalt kaitstakse islamimaailma.

Enamik moslemeid ei tõlgenda vajadust kaitsta islamimaailma aga kaugeltki nii radikaalselt.

Mulle meeldib Austraalia päritolu sõjateoreetik David Kilcullen, kes, analüüsides islamiradikaale, eristab neid väga selgelt rahumeelsemast peavoolust. Tema hinnangul on islamiriikides saavutatud edu ainult siis, kui on otsitud liitu just nende mõõdukate moslemitega. Veel on tal huvitav idee raamatus "Juhuslik sissisõda": igas suures sõjas toimuvad paralleelselt väikesed sõjad, kus sõdurite motivaatoriks on hoopis teised asjad kui suures sõjas.

Näiteks Sinimägede lahing?

Jah, täpselt! See, miks eestlased osalesid teises maailmasõjas Saksa poolel, on Kilculleni järgi puhtal kujul näide juhuslikust sissisõjast.

Ta tuli sellele mõttele siis, kui uuris Indoneesia partisanisõda ja Afganistani sõda ning leidis, et saab selgelt eristada rahvusvahelist islamiäärmuslust ja neid kohalikke, keda motiveerib lihtne soov võõrad ära ajada.

Miks ma sellest üldse rääkima hakkasin: Kilcullen on uurinud islamit ja leidnud araabiakeelse väljendi "takfiri" – sellega tähistavad moslemid vägivallale suunatud ketserlikku islamivoolu. On vale kasutada samas tähenduses mõistet "džihaad", sest see tähendab islamis jõupingutust või tihti isiklikku projekti, näiteks iga moslemi džihaad on kohustus käia ära Mekas. Millel pole mingit pistmist vägivallaga.

Äärmuslased kutsuvad džihaadiks ka võitlust uskmatute vastu, aga see on vaid üks selle väljendi tõlgendamisvõimalus. Kilcullen leiab, et on kahju, kui võtame äärmuslaste tõttu moslemitelt ära nende religioosse elu keskse mõiste, mille algne tähendus pole üldse seotud sõjapidamisega.

Sa oled meediaspetsialist, sõdur ja humanist – kui ma nüüd su kirjutistest pole väga valesti aru saanud. Ütle sellelt kolmelt positsioonilt, kuidas on võimalik, et üks isehakanud pastor paneb kuskil Ameerikas oma koduhoovis koraani põlema, turskete sanitaride asemel lendavad kohale operaatorid ja peaaegu mitte millestki sündinud teleuudise tagajärjeks on solvatud moslemivõitlejate verine kättemaks liitlaste sõduritele Afganistanis. Kuidas on 21. sajandil võimalikud ususõjad – seda enam, et islam ja kristlus jutlustavad armastusest ja rahust? Ja miks meedia provokatiivseid hulle eetrisse lubab?

Nüüdisaja inimest iseloomustab võõrandumine iseenese tegelikest eesmärkidest. See mõte kõlas nüüd küll väga filosoofiliselt, aga sisu on lihtne.

Umbes 2007. aastal, majandusbuumi kõrghetkel, rääkis üks pankur mulle, kuidas nad parajasti annavad välja palju rohkem laenusid, kui inimestel nende tagasimaksmiseks raha on. Ma küsisin, et miks nad seda teevad, see ei saa ju hästi lõppeda. Pankur vastas, et jah, varem või hiljem tuleb suur pauk, see on kindel; aga kui nad ei annaks praegu laenusid välja, kaotaks nad turuosa ja võiks olla pangana surnud enne, kui suur turg kokku kukub.

See tuletas mulle tookord meelde ühe teise väitluse, kus räägiti sellest, et meedia kolletub. Ajakirjanikud saavad suurepäraselt aru, et meedia kolletub, aga nad ütlevad, et kui me ei tee praegu kollast sisu, siis veel enne, kui ülehomme leiab inimkond end taas ürgajast, oleme meie juba sellest mängust välja lülitatud – sest inimesed ei loe meid, inimesed loevad meie konkurentide tehtud kollast ajakirjandust.

ETVs töötades (Ilmar Raag on olnud ETVs saatejuht ja ka peadirektor – R. K.) nägin ma vaatajanumbrite pealt, et igal juhul pälvivad kergemad teemad rohkem tähelepanu.

Kokkuvõtvalt: kuigi me saame aru, et pikemas perspektiivis töötab see, mida me teeme, meile vastu, juhindume ometi lühiajalistest eesmärkidest. Seepärast ma arvangi, et oleme võõrandunud iseenese kontrollist. Me näeme vigu, teame kuidas neid parandada, aga väga harva teeme neid parandusi.

Aga sinu defineeritud hullu pastoriga on veel üks aspekt. Kui soovime adekvaatset maailmapilti, siis justnagu ei tohiks ka teda sealt välja jätta. Ta on ju olemas. Ainult et teatud vastuoluliste uudiste jaoks peab väga hoolikalt valima konteksti. Eelkõige aga auditooriumi haridustaset. Muidu on tulemuseks paanika ja vägivald.

Otsus minna Aafrikasse sõtta tuli sulle kergelt?

Jah, ma mõtlesin tegelikult juba hulk aega varem, et kui selline võimalus tekib, teen ma hea meelega tööd, milleks ma olen ennast 10–15 aastat koolitanud.

Sa oledki väljaõppelt sõjaväetõlk?

Tõlk ei ole minu otsene sõjaväeline eriala. Ma olen tuletoetusohvitser – sidemees jalaväeüksuse ja kahurite vahel.

Sina vahendad käsku: tulistage nüüd jalaväe toetuseks vaat selles suunas?

Umbes nii. Või vaatan juba planeerimisfaasis, kui palju maastikul manööverdavad üksused võiksid saada kaugel nende seljataga asuvatest suurtükkidest tuletoetust: siin ilmselt võite saada oma manöövrile tuge, aga vaat nii kaugele me enam laskma ei ulatu. See on mu nii-öelda lahinguline eriala.

Reaalselt olen ma rohkem puutunud kokku ikkagi meediaoperatsioonidega ja saanud aru, et üks suuremaid vigu, mida ajakirjanduses kaitseväest rääkides tehakse, on keskendumine kineetilisele poolele, ehk et…

Appi! Nüüd sa hakkad kasutama terminoloogiat, kus vaenlase lahingus sõelapõhjaks tulistamise kohta öeldakse "kineetilise relvaga füüsiliselt elimineerimine".

See ongi selles mõttes vale, et kineetilise relva – ehk kõige selle, mis tapab ja lõhub – kasutamine on üks sõjas möödapääsmatu, aga absoluutselt mitte määrav komponent.

Üks praegustest moemõistetest militaarterminoloogias on "hübriidsõda" – see räägib sellest, et ükskõik millist iidset sõda me ka ei vaataks, sõjalisel kampaanial on olnud alati mitu mõõdet: majanduslik mõõde, ideoloogiamõõde ja siis ka otseselt tapmise mõõde. Kui me vaatame, mis otsustab sõdade saatuse, siis näiteks esimese maailmasõja tulemus ei sõltunud sellest, kui kõvasti mõni pool püsse või kahureid laskis; sõja saatuse otsustas see, et Saksa majandus kukkus kokku. Riik kukkus kokku ja tal ei jäänud midagi muud üle, kui sõlmida rahu.

Ka teise maailmasõja puhul on näha, kuidas sõda algas selge tapmiskomponendiga ja sakslased olid väga edukad oma Blitzkrieg’i kontseptsiooniga, aga sõja tulemuse otsustas pigem geograafia.

Lihtsalt varustusvoorid ei jõudnud padrunite ja leivaga sõduritele järele?

Umbes niimoodi jah.

2011. aastal olin ma Saksamaal ja nägin ühes ajalehes Barbarossa plaanile pühendatud artiklit. Seal nimetatakse üht jalaväerügementi, kes läks Brestist Moskva alla. Ehkki teise maailmasõja aegsetelt fotodel näeme sakslasi sageli masinate – autode või tankide – otsas, oli selle rügemendi koosseisus ainult 14 või 15 autot. Mis tähendab, et paar tuhat meest marssisid jala Brestist Moskvasse.

Kui ajas siiapoole tulla, siis alates Vietnami sõjast on näha, kuidas tugevam armee võidab kõik lahingud, aga kaotab sõja. Ameeriklastel Vietnamis, venelastel Afganistanis, nüüd rahvusvahelistel jõududel Iraagis ja Afganistanis pole ju sõjalises, kineetilises mõttes vastast olnud – ja ometi ei saa väita, et nendest sõdadest on väljutud võitjana. Lõpuks ollakse ikka nii kurnatud ja koduse toetuseta, et lihtsalt tullakse ära.

Kas ma sain sinust nüüd õigesti aru, et ka praegune Afganistani sõda on liitlastel pigem kaotatud ja kümne aasta pärast saame vaid nentida, et väga palju pole seal asjad muutunud?

Sõjaväelaste arusaamas võib Afganistani missiooni hinnata nii ja naa, aga mingil juhul ei saa seda käsitleda selge võiduna. Nii ja naa on siin selles tähenduses, et mingiks hetkeks kaotati Afganistanis al-Qaeda treeninglaagrid ja baasid, kuid võitlust taliibidega pole kindlasti üheselt mõistetavalt võidetud.

Selles võib kokku leppida, et Afganistan pole demokraatlik riik ja tõenäoliselt ka ei saa selleks lähitulevikus?

Demokraatia viimine on poliitiline loosung, mille on pigem poliitikud ja irvhambad Afganistani missioonile peale riputanud: sõjaväelastel pole kunagi olnud otseseks eesmärgiks demokraatia levitamine.

Afganistani elanikele ei ole püütud levitada demokraatiat, vaid neid on üritatud suunata nii, et nende traditsiooniline elukorraldus toimiks sedasi, et nad vastastikku üksteist maha ei tapaks. Kui kuulata reaalselt vastutusaladel tegutsenud sõjaväelasi, siis jällegi on edu saatnud neid siis, kui nad on teinud koostööd kohalike hõimuvanemate või külavanematega ja kuulanud nende muresid.

Kõige laiemas plaanis on suur probleem see, et Afganistan pole loomulikul teel tekkinud ühtne riik. Tema piirid on joonistanud Inglise kolonisaatorid ja nende sisse on sattunud kokku väga palju hõime, kellest kõik nii väga ei soovigi ühes riigis elada. Seepärast on veidi ka vale väide, et keegi ei ole iial suutnud Afganistani vallutada. Pigem ei ole Afganistan kui keskvõim ise iga hõimu alale päriselt pärale jõudnud.

Oma teises sõjaväelises erialas olen ma üha rohkem tegelnud eri riikide ja rahvaste kultuurilise poolega, sest need määravad pikemas perspektiivis konfliktide saatuse. See, et sa lased kellegi surnuks – või nagu sõjaväelased ütlevad: külili – võib otsustada küll mingi relvakampaania saatuse, aga ei pruugi absoluutselt otsustada sõja saatust.

Sa võid tulistamisega jätta maha vihasädeme, mis paari aasta või aastakümne möödudes uuesti lõkkele lööb ja esialgse saavutuse ära nullib. Kui sa ei loo tingimusi olukorra tegelikuks stabiliseerimiseks, võib igasugune relvastatud jõupingutus liiva joosta.

Sa oled toonud meie juttu kaks mõistet: "lääne surve" ja "meediaoperatsioon". Palun ütle, mis toimub Ukrainas ja millega see kõik lõpeb? Hakkame sellest pihta, et kust võtad sina uudiseid Ukraina kohta?

Ma saan uudiseid kõigepealt oma sõpradelt ukrainlastelt ja esimene filter, millest ma need uudised läbi lasen, on minu enda Ukrainas veedetud kuude kogemus. 2009. aastal elasin ma kuu aega Odessas, mis on nime poolest Ukraina linn, tegelikult aga vene-juudilinn. Seal nägi selgelt, et Ukrainas elab väga erineva meelsusega inimesi ja Ukraina identiteet pole jagunenud sugugi ühtlaselt. Ida-Ukrainas on arvestatav hulk venelasi, kes ei saa aru ukrainakeelsest Ukraina identiteedist, aga kes ei pruugi sealjuures olla üldse Vene impeeriumimeelsed.

Ühe sellise Ukraina venelasega käisin ma Omski linnas Venemaal ja ta kirus Vene riiki kuidas jõudis, rääkides sellest kui vanast sovetiriigist.

Teiselt poolt aga – alates 2009. aastast olen ma Ukrainas käies näinud üha enam kasvamas mässumeelsust korrumpeerunud eliidi suhtes.

Ventiil kuhjunud pinge väljalaskmiseks oli Maidan ja selle järel toimus klassikaline revolutsioonilise situatsiooni lahendamine. Võtame näiteks Prantsuse revolutsiooni: Pariisis lüüakse kuningal pea maha ja skandeeritakse: "Vabadus! Võrdsus! Vendlus!" ja samal ajal on kusagil Normandias tegelased, kes küsivad: "Aga miks te meie heal kuningal pea maha lõite?"

Lääne pimeliberaalid väidavad, et kogu niinimetatud Euro-Maidani organiseeris lääne eriteenistus.

Eesmärgiga meelitada suur riik Venemaa kõhu all lääne mõjualasse?

Just! Ma kohtasin Kesk-Aafrika Vabariigis Prantsuse koloneli, kes ütles, et läänemaailm ei oleks pidanud Venemaast endale vaenlast tegema – et oli meil nüüd vaja Ukrainat Euroopasse meelitada!

Mina vastasin, et tema väide on väga imperialistlik, kõlades umbes nii, nagu oleks meie – lääne – asi otsustada, mis saab Ukrainast. Lõpuks on ju Ukraina inimestel ka oma tahe.

Mina ei arva, et Maidan oli lääne ellu kutsutud, sest ühelgi eriteenistusel ei õnnestu tühjast kohast tekitada revolutsiooni. Alati peab aluseks olema ees tõeline sotsiaalne probleem, mida siis võib-olla keegi võimendab.

Uskuda, et Maidan oli lääne eriteenistuste korraldatud, on umbes sama, kui uskuda, et öölaulupeod olid Ameerika Luure Kesk-agentuuri salaoperatsioon. Võiks ju kah küsida, et kust saadi raha öölaulupidude organiseerimiseks?

Mina usun, et Ukraina sündmuste käivitamisel oli peamine ikka sisemine katel. See, et ühel hetkel tulevad sinna juurde teised riigid, on samuti nüüdisaegsetele konfliktidele iseloomulik tunnus. Ka kesk-Aafrika Vabariigi konflikt pole riigisisene, vaid regionaalne konflikt, mis haarab korraga mitut riiki.

Kuidas su kolleeg ja relvavend Prantsuse kolonel suhtus rohelistesse mehikestesse Krimmis ja Vene sõduritesse Donetskis?

Ta sai aru venelaste militaarloogikast. Venemaa ümber oli tekitatud sanitaarkordon, kuhu relvi väga ei paigutatud. Kui seal nüüd relvade hulk suureneb, meenutab edasine malemängu, kus vigureid on liigutatud ja tekitatud uus olukord, millele peab reageerima.

Vene pool käitub vastavalt veendumusele, et Venemaa on juba sajandeid olnud sissepiiratud kindlus ning lääs pikaajaliselt ja kavalalt valmistab ette suurt plaani, kuidas lõpuks Venemaad rünnata. Venemaa loogika on selge: kui Ukraina läheb lääne poolele, siis sealt on väga lihtne rünnata Venemaa südant – Moskvat; järelikult tuleb sanitaarkordon igal juhul alles jätta. Ukraina ei tohi olla NATO kontrolli all – see on Vene sõjaväelise mõtlemise algprintsiip, mille peale toetuvad muud imperialistlikud ja šovinistlikud ideed.

Vanad impeeriumid Prantsusmaa ja Inglismaa, suurriik Saksamaa saavad sellisest mõtteviisist aru ning lasevad kolleeg Venemaal toimetada?

Põhimõtteliselt vist jah! Neile on nende riiklikud huvid kõige tähtsamad.

Obama visiiti on tõlgendatud meeldetuletusena Putinile: Eestis on NATO sõdurite saapad maas. See meeldetuletus näitab, et Eesti on praegu ohtlikumas olukorras, kui me ehk karta oskame?

Me oleme ohtlikumas olukorras kui varem, aga tegeliku sõjaolukorrani on siiski veel mitu tähtsat sammu. Praegu on sisuliselt välistatud NATO osalemine Ukraina konfliktis – ja sel juhul see sõda Eestisse ei laiene. Praegu, kui esimene avalikult NATO tunnusmärkidega sõdur tulistaks Ukrainas Vene avalike tunnusmärkidega sõduri suunas (keda seal ei ole), algaks sõda ka Eestis. NATO seda riski ei soovi.

Sõjalistes konfliktides mängitakse väga palju psühholoogilise heidutamise peale ja küllap saadakse mõlemal pool aru, kust läheb järgmine joon, mille ületamisel algab maailmasõda. NATO relvastatud jõudude osalemine Ukrainas Vene relvastatud jõudude vastu oleks kindlasti selle joone ületamine. NATO ja muu läänemaailm ongi praegu valmis toetama Ukrainat ükskõik millisel muul viisil, välja arvatud oma sõduritega. Sest sel hetkel oleks suur ka oht, et Venemaa laiendaks rinnet korraga ka kõikidesse piirnevatesse NATO riikidesse. Venelased teeksid seda instinktiivselt ja kiiremini, kui nad ise suudaksid ratsionaalselt mõelda. Ja sellest saadakse mõlemalt poolelt aru.

Keegi ei tea, kuidas riigid hakkavad käituma, kui arenenud maailmas plahvatab esimene tuumapomm. Sellise katastroofi psühholoogilist mõõdet ei suuda keegi ette kujutada.

Nii et oleme olukorras, kus inimesed ei pruugi kontrollida oma emotsioone. Ühteaegu tuleb omi seisukohti kaitsta ja teisalt ei tohi ka üle reageerida.

Valmis uus film "Ma ei tule tagasi"

18. septembrist näeb Eesti kinodes Eesti-Vene-Soome-Valgevene-Kasahstani ühistööna valminud draamat "Ma ei tule tagasi".

"Filmi kaks peategelast on mõlemad pärit lastekodust," valgustab režissöör Ilmar Raag.

"Neil võib küll olla katus pea kohal ja toit laual, aga miski on ikka puudu. See miski on muutnud ühe peategelastest, Anja, omamoodi kurjaks. Anja jaoks hakkavad asjad muutuma, kui ta kohtab teist peategelast Kristinat, kes on täis lootust üles leida oma vanaema.

Intrigeeriv on nüanss, et 12aastast Kristinat mängiv Viktoria Lobatševa on ka päriselus veetnud aastaid lastekodus. Ma uskusin kõike, mida ta kaamera ees tegi."