Arne Mikk: "Vaikus – eriti hommikuti ja õhtuti – on siin Hiiumaal lausa uskumatu!"

"Võib olla on see peas kinni, aga nii kui Heltermaal praamilt maha astud, hakkab kell otsekohe teistmoodi tiksuma. Tuled siia ja tunned, kuidas su hinge tuleb rahu. Vaikus – eriti hommikuti ja õhtuti – on siin uskumatu," kiidab rahvusooper Estonia tugisammas Arne Mikk oma suvekoduuksel – Hiiumaal, Kõpu lähedal asuvas Kaasiku talus.

"Mereäärne hingus ja suur rahu oli see, mis meid Hiiumaale tõi," sõnastab elupõline estoonlane Arne Mikk lihtsa tõe, miks ta pere on nüüd juba 38. aastat suvehiidlased.

"Vaatamata sellele, et alguses oli siin piiritsoon ning igal kevadel pidid sa minema piirivalvekordonisse ennast sisse möllima: seltsimehed, me olme saabunud! Ning kuulama loengut, et pärast päikeseloojangut sa enam mere äärde minna ei tohi."

Hiiumaast sai Arne teine kodu tänu heale sõbrale ja kolleegile Eri Klasile. Nimelt tegi Arne 1976. aastal abikaasaga väikese automatka mööda Saaremaad ja Hiiumaad ning maandus lõpuks Kalanas – Eri juures. "Nii kui kohale jõudsime, hakkas Eri rääkima, et tema majast umbes kümne kilomeeti kaugusel on üks mahajäetud talu. Järgmisel päeval läksime seda vaatama. Mingeid emotsioone see meis ausalt öeldes ei äratanud," tunnistab Arne.

"Sõitsime tagasi vähimategi mõteteta ennast selle paigaga siduda, sest Tallinnas oli meil niigi elamine Kosel, Pirita jõe käärus – mis sa sinna Hiiumaale nõgeste keskele ennast torkima lähed."

Kodused tööõpetusetunnid poegadele

Midagi see paik aga ometi Arnega tegi, sest öösel lõi ta silmad lahti ning äratas ka abikaasa: äkki oleks ikka tore suviti mõni aeg linnast eemal olla? Juba järgmisel päeval lendas Arne tagasi Hiiumaale ning sai sissevajunud rookatusega maja ja rohtukasvanud maa omanikuks. Tõsi küll, väikeste vangerdustega.

"Tollaste seaduste järgi sul kahte maja olla ei tohtinud, aga meil linnas juba oli elamine. Nii et selle Hiiumaa maja ostu vormistasime abikaasa sõbranna, tollal tuntud vehkleja Aita Puistama nimele. Kui mu vanem poeg Jaak sai 16aastaseks, kinkis Aita selle koha talle," meenutab kunstnikuhingega Arne oma esimest suuremat äritehingut.

Taasiseseisvunud Eesti esimesteks aastateks oli Arne pere kasvanud sedavõrd suureks, et tuli hakata suveelamist laiendama. Nüüd võib Arne pakkuda oma suvekodus öömaja 22 kostilisele.

"Kõik mu kolm poega on õppinud siin naelu seina lööma ja maad kaevama. Lisaks oli neil väga raske lapsepõlv selles mõttes, et polnud telefone, internetti ja ka mandrile minek oli väga keeruline," naerab Arne.

Meri ja männid hoiavad virgena

Nüüd on vanem poeg Jaak muretsenud suvetallu murutraktori, ent esimestel aastatel niitis Arne suure krundi ise vikatiga puhtaks. "Mis võttis päris kaua aega, sest vikatiga saab teadupärast niita vaid hommikul, kui rohi on veel märg. Mäletan, et isegi õiget vikatit polnud siin saada, sai Soomest toodud."

Töö, millest Arne õhinal kinni haarab, on puude lõhkumine. "Mulle kohutavalt meeldib puid lõhkuda – kui need on pliidipuud, loomulikult ei lõhu ma meetrist kasepakku," selgitab Arne.

".See töö annab füüsilist koormust ja teiseks – sa näed kohe tulemust."

Veel hoiab aprillis 80. sünnipäeva tähistanud Arne Mikk oma keha virgena supeldes: "Ma käin iga päev meres. Siin on ilus madal liivane rand. "

Iga päev mere äärde minekuks on Arnel veel üks konkreetne põhjus. Nimelt käib ta seal imetlemas ja silitamas harulisi rannamände.

"Ma arvan, et need männid on nii tuultele kui sõdadele oma kakssada aastat vastu pidanud. Seega neis on midagi, millest õppust võtta. Nendel puudel on meie pere jaoks olnud alati teatud sümboli väärtus," ütleb Arne Mikk.

Pudeli viina eest Hiiumaalt piirivalvekopteriga Vilsandile ja tagasi

"Eri Klasi ja minu kõige suurem operatsioon Nõukogude ajal oli üllatusvisiit Vilsandile tollase konservatooriumi rektori Venno Laulu juurde ning seda mitte paadi, vaid helikopteriga," meenutab Arne oma elu üht kõige elamusterohkemat ja samas ka absurdsemat lennureisi.

"Venno oli aastaid rääkinud, et tulge mõnikord mind ka vaatama. Aga kui mõelda, siis kuidas võis tollal Hiiumaalt Vilsandile jõuda? Läbi Rohuküla, Virtsu kuni Kihelkonnani välja. Siis oleks tulnud veel otsida paat, millega üle saada. See oleks võtnud terve päeva. Ükskord Kärdlas juhtusime aga kokku kohaliku piirivalvepealikuga ning kuna teadsime, et piirivalve käib korra nädalas Vilsandil, siis küsisime ülemuse käest poolnaljatades, et äkki võtate järgmisel korral meidki kaasa. Saimegi kokkuleppe, et sel päeval ja kellajal oleme Kärdla lennuväljal.

Päev varem tuli aga Erile ootamatult külla Arnold Green. Eri helistas siis piirivalvekordonisse, et meiega tuleks kaasa ka ENSV välisminister, mille peale sealtpoolt vastati, et see on väga halb, kuna niisuguse kõrge riigitegelase puhul tuleb reis fikseerida Riia sõjaväeringkonnas. Sai aga seegi formaalsus korda aetud ja nii me olimegi kõpsti Vilsandil.

Seal öeldi vaid, et kahe tunni pärast peame olema maandumispaigas tagasi. Kui me siis Venno majauksest ootamatult sisse pudenesime, ei uskunud ta algul kuidagi, et me tõepoolest kopteriga tulime. Korraldasime siis seal väikese peo ja pärast Kärdlas maandudes andsime ka kopterijuhile pudeli viina."

Koorem kruusa toodi lihtsale sõnade "mul on vaja" peale

"Kui sa tahtsid Nõukogude ajal siin Hiiumaal koormat kruusa saada, oli selle hinnaks pudel. Üleüldse – iga soov maksis pudeli. Küsimus polnud aga vaid selles, et sa tõid pudeli – kruusa võis mille iganes tooja tahtis siis selle pudeli sinuga koos ära juua ja maailma asjadest rääkida," tuletab Arne Mikk meelde nõukogude ajal toiminud naturaalmajandust.

"Samas mäletan, kuidas kord sõitsin ühte Kõpu lähedal asunud karjääri, et saada koorem kruusa. Kurdan esimesele vastutulnud mehele oma muret ja see küsib vastu, et kus sa elad. Hiidlased räägivad ju kohe sina. Ma siis seletasin, et kus, mille peale mees kostis, et ahaa, Lauri Hildat ma tean, lõunavaheajal toon ära.

Tuligi ja lasi koorma maha. Ma küsin, et palju võlgnen? Kolm rubla oli tollal sellise keskmise koorma taks. Mille peale mees ütles, et ma olen seda raha varem ka näinud, pane taskusse tagasi. Uurin siis edasi, et äkki pudel viina? Ei, ma ei joo, olen usklik.

Olin juba täiesti nõutu, et kuidas ma siis tasuda saan. Mille peale ta kostis: sa ütlesid, et sul oleks vaja koorem kruusa, ma tõin sulle selle.

Mõni aeg maksis selline koorem juba peaaegu tuhat krooni."

Kuidas Vene piirivalvur Kirill Lavrovi spiooniks pidas

"Mul oli, julgen öelda, väga hea sõber tuntud vene näitleja Kirill Lavrov. Ta on mul ka Hiiumaal külas käinud, siinsamas lakas maganud," räägib Arne.

"Ükskord olime koos Saaremaal ja läksime Mustjala pangale. Kirill vaatab merele ja küsib vene keeles, et kaugel Rootsi siit ka on. Mille peale ilmub põõsaste vahelt välja üks pea ja käratab vene keeles: teie dokumendid! Kui aga see piirivalvur pead veel rohkem tõstis ja sai aru, et tema ees seisab suur vene näitleja, ei olnud dokumentidest enam juttugi. Ehmunud näoga küsis piirivalvur hoopis: seltsimees Kirill Lavrov, mida teie siin teete."

Möllav meri viis mõistuse peast

"See oli aastaid tagasi, kui me nägime, kuidas Kesk-Aasiast toodi siia piiriväkke noori poisse," vestab Arne Mikk veel ühe aastatetaguse loo.

"Nad polnud elus kordagi merd näinud. Siin aga oli sügis, külm ning merel möllas korralik torm. Üks noor poiss olevatki hulluks läinud, mida võib täiesti uskuda. Mõelge noore poisi peale, kes oma senise elu on veetnud vaid stepis, aga siin on ta korraga silmitsi sellise veemassiga, mis pealegi tormab ja kohutavalt kohiseb. On pime ja sulle on pähe raiutud, et iga hetk võib vaenlane maale tulla. Pole siis ime, et ta hulluks läks ning metsa põgenes. Alles kaks päeva hiljem ilmus Kõpu poe juures välja – vaesel mehel oli kõht tühjaks läinud."

Kuidas Ukraina rahvusooperit vastu võeti

Kui varem oli Arne suvel ikka kuu aega jutti Hiiumaal, siis viimased kaheksa aastat söövad puhkusest kümmekond päeva ära naabersaare Saaremaa ooperipäevad, millele teenekas ooperilavastaja on oma sõrme andnud.

Tänavustest ooperipäevadest meenutab Arne härdunult külaliskollektiivi, Ukraina rahvusooperi saabumist: "Kuressaare peatänava majadel lehvisid Ukraina lipud ning kui bussid jõudsid hotelli ette, võttis Eesti Kontserdi rahvas neid vastu väikeste Ukraina lipukestega. Ukrainlased, kes bussist maha astusid, sõna otseses mõttes nutsid lahinal. Nad ütlesid, et kui ka Kiievi lennujaam oleks kinni pandud, oleks nad sõitnud bussidega Minskisse ja tulnud sealtkaudu Saaremaale."

Mumps ja siil akna all

"See oli aastaid tagasi, kui kõige nooremal pojal oli mumps, aga pidime Hiiumaale tulema. Hoidsime kõik autoaknad kinni, et ei tekiks tuuletõmbust ning vaene poiss pidi nädal aega toas istuma.

Ühel hommikul koputab aga üks külamees, sepp ja natuke viinamees ka, aknale: "Kuulsin, sul on poiss haige ega tohi õue minna, tõin talle akna alla ühe siili, et tal oleks lõbusam välja vaadata"," jutustab Arne.