Inimesed

Noameister Tõnu Arrak: käsitsi tehtud nuga saab võrrelda luksuskellaga (5)

Urmas Vahe, 4. september 2014, 07:00
TÕNU ARRAKU ESIMENE RAHVUSVAHELINE NUGA: See Damaskuse raud tõi 2005. aastal Belgiast ilma vaevata käsitööterade väljanäituselt aasta noa tiitli.Foto: Teet Malsroos
"Tuttav kellamüüja ütles mulle kunagi, et 100 000 krooni maksev kell on rahvakaup ja õige väärtus algab alles miljonist. Umbes sama hinnang kõlbab ka nugade kohta," ütleb Tõnu Arrak, üks väheseid Eesti noaseppasid.

Ühes rahvusraamatukogu arvukatest saalidest saab nüüd näha 40 Tõnu Arraku terassõpra. Terariistu on igas mõõdus – pisikestest paberinugadest kõverate mõõkadeni. Siin on kõrvuti peaaegu kahemeetrine mõõk ja kümnesentimeetrise teraga nuga, mille tera igas suunas peaaegu hääletult välja hüppab.

Esimese noa võttis hiljuti 50 aasta juubelit pidanud Arrak alasilt peaaegu täpselt 25 aastat tagasi.

Samal teemal

Terariistad valmivad tellimise peale

Tõnu Arrak räägib, et peaasjalikult leiavad tema külmrelvad omaniku tellimise peale. "Nagu iga luksuskella hind tekib igale isendile erandi, sünnib ka noa hind mitte kui köögimikserile, vaid seda tuleb vaadata kui omaette kunstiteost. Võtame või käepideme eri materjalide ühendused. Kui need teha sirgena, on asi lihtne ja muidugi on ka hind madalam. Kui aga materjale siduda lainetena, võib tavaliselt päeva kestev töö venida nädalaseks."

Käepideme valmistamisel on materjalide valik mitmekülgne, kuid aja jooksul on Tõnul – nagu igal teisel kunstnikulgi – välja kujunenud omad lemmikud. "Kasutan tihti hõbedat ja sellest tehtud detaile. Sinna sobivad lisandiks väga hästi raud ja mõni eriti eksootilisest liigist puidutükk. Varem oli mu lemmik eebenipuu, mis sobis nii värvilt kui ka tekstuurilt väga hästi. Nüüd on uueks lemmikuks saanud grenadill. Kui jutt juba eksootiliste materjalideni läks, tuleks nimetada ka mammutiluud, vaala hammast ja vesipühvli sarve. Ent tuleb lisada, et nende materjalide varud on mul üsna kasinad."

Õigeid ja hinnalisi kalliskivisid pole Tõnu Arrak aga nugade käepidemetes kunagi kasutanud.

"Odav kaup see pole ja ka Eesti keskmine palk pole nende hinnaskaalal õieti midagi," nendib meister.

"Sellest hoolimata pole nugade turul mingeid erilisi kõikumisi kunagi olnud, olgu ajad nii head või viletsad, kui nad parasjagu on."

Damaskuse teras valmib ka Tallinnas

Terariistu on kolmapäeva pärastlõunal näituse avamisele imetlema tulnud paarkümmend fänni, mõni säravate silmadega daam nende seas. Peakangelase esimeste õnnitlejate hulka kuulub mainekas advokaat Peeter Lepik ja omamehelik suhtumine reedab, et ta on noameistri ammune tuttav. Üks kohtumine meistriga on tal eriti meeles: "Mul oli üht nuga vaja, sellist, millega saaks vanaduspõlves rahulikult kadakajuppi vesta. Mäletamist mööda olin neid varem Tõnult tellinud kolm, neist kaks jahimehenuga töökaaslastele."

Kohtumine lepiti kokku Keila Selveris. "Ju sobis pisut tavatu koht meie plaanidega kõige paremini. Tõnu oli rätiku sees kaasa võtnud vähemalt kümmekond näidist – kõik nägid välja kui surm ise – ja laotas need ulja kaarega kusagile poelauakesele. Ning nagu saatana sõrmest trehvas mööda minema politseipatrull, kellel tahtsid nähtust silmamunad pealuust välja tungida ja nad olid valmis meil otsemaid käsi raudu panema. Lõpuks õnnestus meil pika ja libedakeelse jutu tulemusena siiski seadusesilm taltsaks muuta. Iga nuga ei pruugi ju taparelv olla või selleks saada," märgib tippjurist.

Peeter Lepiku jutust tuleb välja, et temalegi pole noateema väga võõras ning et ta on terariistade alal end tublisti harinud. Damaskuse terase tunneb ta oma sõnul kaugelt ära. "Sellest terasest räägitakse lugusid, millest enamik on müüdid – niisuguse saladuse on see kihtidest koosnev teras enda ümber mähkinud. Tahan uskuda, et Lähis-Ida sepp pidi ühe teraskihi metallile kandmisel tõesti kõrbes ratsatiiru tegema – kõrbetuul jahutas värske kihi kõige paremini maha. Siis võis uue kallale asuda. Päris paras hulk mängimist. Ega ta muidu nii kallis oleks."

Kunstnik Tõnu Arrak jahutab aga veidi advokaadi indu: "Damaskuse terast kui mingit kindlas kohas valminud metalli pole enam ammu olemas. Seda tehakse ühtviisi edukalt Euroopas (ka Tallinnas) Jaapanis, Malaisias, Lõuna-Ameerikas – kus tahes. Isegi Damaskuse terase nimetus on kadumas. Selle asemele on tulemas mustriline teras, mis on tunduvalt täpsem. Ja terase kihtide arv pole absoluutselt oluline," selgitab meister.

Tõnu Arraku noanäitus jääb rahvusraamatukogus avatuks 8. oktoobrini.

Saanud mitu rahvusvahelist auhinda

Tõnu Arrak ütleb enda olevat küll tagasihoidliku, väheseltsiva ja noameeste seas isegi asotsiaalse tegelase, kes teistega väga ühte ei hoia, aga teatud hetkedel ei suuda temagi oma tundeid vaka all hoida. Siis, kui Euroopas peetakse jälle mingeid noavõistlusi. Arrak võtab lähimaades neist tihedalt osa ja tavaliselt tuleb tagasi ka mingi väärismetallist medaliga.

Hästi on tavaliselt läinud Belgias Gembloux’s. 2005. aastal oli see Arrakule esimene välisvõistlus. Tasuks auhind nimega Best of The Show. Kaks aastat hiljem anti Tõnule veel üks samanimeline auhind.

2010. aastal tunnistati Arraku pistoda tiitli Art Knife of The Year vääriliseks Saksamaa ühes terasekeskuses Solingenis. Sama aasta tõi veel teisegi auhinna, mida Arrak oma kapis uhkusega hoiab: auhind Salon International du Couteau d´Art et de Collection anti Pariisis fikseeritud teraga sepisnoa (taskunuge hinnati eraldi) eest.

5 KOMMENTAARI

k
Kala 5. september 2014, 07:38
Arrak on disaini mõttes Eesti parim noakunstnik ja hea on, et ta on suutnud aja jooksul kogu aeg paremaks minna! Minul on üks tema tehtud nuga ja olen selle üle väga õnnelik! Edu!
k
Krabi 4. september 2014, 21:34
Vaata, mu kolm tuttavat teevad ka Damaskuse terast ja vägagi edukalt. Pole Tallinnas vaid kesk ja lõuna Eestis. Kindlasti on seppi ka mujal.
Loe kõiki (5)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee