"Sae mu naine pooleks ja võlu pangakontole raha!" (4)

"Paljud ei kujuta vist ette, et mustkunstnik on ka inimene ega teegi hommikust õhtuni trikke – kuigi meilt seda eeldatakse. Kui linna peal tuleb vastu laulja või tantsija, siis ei ütle me ju talle, et hakka nüüd laulma või tantsima. Aga mustkunstnikule on ju nii loomulik öelda: kuule, näita trikki ka. Seda võivad teha täiesti võõrad inimesed nii Rimis kui ka loomaaias," valgustab oma ametiga kaasnevat tähelepanu 15 aastat mustkunstiga tegelnud Karl Eelmaa ehk Charlekas.

"Ma olen harjunud, et igal sammul trikki küsitakse, aga vahel tekib ikka kerge tüdimus," tõdeb Karl. Tahaks ju mustkunstnikki vabal ajal tööst puhata.

"Tihti öeldakse ka seda, et ah, mis sul viga, sa võlud endale raha," muigab Karli sage lavapartner Meelis Kubo, kel mustkunstnikukogemust kümmekond aastat.

"Kui mustkunstnikud saaks endale raha võluda, valitseksid nad maailma."

Pidev trikilunimine ja stampnaljad Meelist siiski ei pahanda, pigem teevad tuju rõõmsaks: "Mõnel mustkunstnikul viskab see võib-olla üle ja ajab teda hulluks, aga minu arust on see isegi lahe."

Sel sügisel tutvustavad kolleegid rahvale mustkunstniku argipäeva Kinoteatri lavastuses "Kaota mu naine ära ehk Mis tunne on olla mustkunstnik".

"Etenduse pealkiri tuleneb publiku reaktsioonidest, mis on üsna klišeelikud," selgitab Meelis.

"Me oleme kokku kogunud 25–30 tüüpküsimust, mida inimesed aastate kaupa kogu aeg kordavad," avaldab Karl. Meeste suust kostvat alatasa palve: "Kaota mu naine ära! Palju maksab?"

Mida publik veel nõuab?

"Sae mind pooleks! – Sae mu naine pooleks! – Kas sa saad mu viinapitsi täis võluda? – Saad sa mu pangakontole raha võluda? – Arva mu PIN-kood ära!", loetlevad Karl ja Meelis vaheldumisi palveid, millega nende poole pöördutakse.

"Iga kümne inimese peale on ka vähemalt üks selline, kes teab oma arust kõiki trikke, ja siis ta kommenteerib, et teab küll, see tuli mul varrukast. See on eriti meeste puhul tüüpiline. Mees ei saa ju naise kõrval lolliks jääda. Ta peab tingimata teadma, kuidas trikid käivad," muheleb Karl.

"Mul on trikk, kus ma varastan inimesel tasku tühjaks"

Kui avalikel etendustel teatrisaalis vahelehõikamist eriti ikka ette ei tule, siis erapidudel sekkub publik oma märkuste ja soovidega häälekalt.

"See annab šõu- ja huumorielemendina palju juurde," kinnitab Karl, et repliike ei tarvitsegi vaka all hoida.

Mustkunstniku etenduste kulg sõltub üldse palju publiku käitumisest ja vahel ka taskute sisust.

"Mul on trikk, kus ma varastan inimesel tasku tühjaks. Ma ei tea mitte kunagi, mis inimesel taskus on, kuigi ma eeldan, et tal on seal autovõtmed, telefon ja rahakott. Ükskord võtsin ühel mehel taskust välja naiste kosmeetikapeegli. Ma ei saanud aru, mis see on, enne kui selle tagasi andsin. See kujunes kogu šõu kulminatsiooniks. Inimesed tema ümber olid kõik imestunud, et mis asja, miks sul see taskus oli. Mees ise võttis asja huumoriga," jutustab Karl.

"Mõni mees annab enne lavaletulekut kiirelt rahakoti naise kätte ja võtab kella käe pealt ära, et teda jumala pärast paljaks ei röövitaks."

Meelise väitel teeb selline ettevaatlikkus vahel tema töö lihtsamaks:

"Üks mees pani lavale tulles suures hirmus oma taskute sisu minu selja taha lava ääre peale. Ta mõtles, et siis ei saa ma tal taskutest midagi võtta, kuid sealt oli mul veel lihtsam neid kätte saada.

Meie etendustel on mehed rohkem pinges, käed risti rinnal. Naised lihtsalt vaatavad ja naudivad. Vahel satub ka skeptikuid sekka, aga üldiselt pigem lõõgastutakse."

Väikesed lapsed reageerivad silmamoondamisele tihti nii: vau, Harry Potter tuleb! "Siis on Youtube’i põlvkond, kes on kõiksugu trikke videost näinud: "Ah, ma juba tean seda, olen netist näinud."

Kuigi tegelikult teeme me hoopis midagi muud," iseloomustab Meelis nooremat publikut.

"Kuule, Charlekas, kaota mu jope ära!"

"Kui ma sõpradel külas käin, on tüüpiline, et nende lapsed tulevad juurde mingi täiesti suvalise asjaga: viitsid selle ära kaotada? Ütlevad näiteks, et kaota mu jope ära," tunnistab Karl, et laste trikiisu on tema sõnul raske täita.

"Kui sa selle ühe asja ära kaotad, siis on kohe mõni uus asi valmis mõeldud ja neid tuleb 70 tükki järjest."

Lapseliku õhinaga ootasid mustkunstitandemilt proovides trikke ka Kinoteatri lavastajad Henrik Kalmet, Paavo Piik ja Paul Piik.

"Esimesest kohtumisest kuni viienda proovini oli meil kogu aeg see elevus, et jah, kõik on väga tore, aga kas te täna trikki ka teete või? Ja kui nad mingi triki tegid, olid kõigil silmad suured: oo, nii lahe, tehtigi meile trikk ära!" tunnistab Paul.

Oma vigurite tagamaid Karl ja Meelis siiski ei paljastanud.

"Nad rääkisid, et nägid alguses sõprade peal trikke harjutades kohe ära, et kui välja öelda, milles trikk seisneb, toob see kaasa kerge pettumuse. Kui selgub, kuivõrd lihtne see saladus tegelikult on, kaob kogu maagia. Parem on mitte teada," usub Paul.

"Saladus võib tunduda lihtne, aga trikki ei ole kunagi lihtne teha," rõhutab Meelis. "Kui sa seletad kellelegi saladuse ära, näitad talle, kuidas trikk käib, siis ei suuda ta seda järele teha," sedastab Karl.

Mõte tuua lavale teatritükk, kus mustkunstnikud kergitavad humoorikas võtmes katet oma igapäevaelult, sündis ühel teatriprodutsentide ettevõtluskoolitusel, kus Kinoteatri seltskond Karli ja Meelisega tutvus.

Lavastuse materjal on enamjaolt võetud mustkunstnike enda elust, kuigi kohati on vinti üle keeratud. Muu hulgas pajatavad Karl, kellel on kodus kaheksa valget tuvi, ja Meelis, kes teeb trikke küülik Harriga, loomapidamisest. Esietendus on plaanitud 11. oktoobrile Kanuti Gildi saalis.

Naerutamisele keskendunud Kinoteater kogub toetust

Kinoteater kogub mustkunstilavastuse publiku ette toomiseks Hooandjas toetust. Kinoteatri produtsent Paul Piik, kes on ka üks lavastajaid, ütleb, et selle abil loodetakse katta proovikulud (prooviruumi üür, etendusele videolõikude tegemine, trikkide tarbeks rekvisiitide soetamine) – ja võimalusel maksta jaanuarist alates vahelduva eduga proovi teinud meeskonnale selle aja eest väikest palka.

Soovitud 3500 eurost on praeguseks kogunenud 1475 eurot. Etendust saab toetada 15. septembrini.

Seni on lavaka 25. lennu kasvandike Paavo Piigi, vendade Kalmetite, Diana Leesalu ja teistegi ümber koonduv Kinoteatri rühmitus toonud lavale peamiselt püstijalakomöödiaid.

Möödunud hooajal mängisid Piret Krumm ja Katariina Tamm täissaalidele pihtimuslikku lavastust "Võidab see, kellel on kõige hullem mees", mis kajastas noorte vallaliste naiste elu Eestis.