"Kui lapsed su ümber rõngasse kogunevad ja grupikalli teevad, on uhke tunne küll." (30)

"Läksin sünnipäevahommikul kooli poole kaheksaks, et asjad esimeseks tunniks valmis sättida. Keerasin klassiukse lahti ja nägin, et ruumis on kogu mu klass. Küünlad põlesid, laual olid tordid ja lilled. Kõik seisid püsti ja hakkasid laulma," meenutab 38 aastat Tallinna 21. koolis kunstiajalugu õpetanud Tiina

Tiina Meeri on õpetaja, kelle kirevas klassiruumis saab teki mõnusasti ümber võtta, kommi või küpsist nosida ja teed juua. Ta on reisinud läbi poolsada riiki, et pajatada noortele kunstiteostest ja arhitektuurivaatamisväärsustest isikliku kogemuse põhjal. Ta on õpetaja, kes andis nõukogude ajal tunde teksades.

Läbi aastate pole paljude õpilaste lemmikpedagoog pea kübetki muutunud: krooniks leekivpunased õlgadeni juuksed – ta on sünnipärane punapea –, seljas omaenda pilkupüüdev käsitöö ja sära silmades. Jaksu ja mahlakat jutuvada jagub tal endistviisi, kuigi ta koostab varaste hommikutundideni pildiprogramme ja lahkub koolist tihti koos hoiatuskellaga, mis kuulutab, et maja läheb valve alla.

"Kas inimene on väsinud või mitte, oleneb sellest, kui palju ta oma tööd naudib. On tohutu õnn, kui sa saad minna, lülitada sisse slaidiaparaadi või arvuti, näidata pilti ja rääkida juttu, mis on sinu meelest kuulamist väärt ja võiks noort inimest arendada. Õpetajatöö on olnud nauding," kinnitab Tiina.

Õpilased on tema ellu toonud ohtralt häid emotsioone. Lisaks hommikusele sünnipäevaüllatusele, mis talle sajandivahetuse paiku osaks sai, võib tuua näiteks selle, kuidas tema viimane, sel aastal pesast välja lennanud gümnaasiumiklass maalis klassijuhatajast suure portree, mille valmimiseks iga õpilane vähemalt korraks pintsli kätte võttis. "Ja kui lapsed su ümber rõngasse kogunevad ja grupikalli teevad, siis on uhke tunne küll," õhkab õpetaja.

Nädal pärast infarkti taas klassi ees

Koolist ei hoidnud Tiinat eemal isegi infarkt, mis tabas teda mullu septembris. "Ma tulin just kooli basseinist ujumast, kui minust käis läbi väike tõks. Valu ei olnud," räägib ta. Poolteist tundi hiljem tehti operatsioon, mida ta meenutab kiire ja valutuna. "Ainus mure oli, et pärast ei tohtinud midagi teha. Pidi end ettevaatlikult liigutama. Arst kirjutas mind neljaks kuuks koju. Ma ei jõudnud temaga vaielda. Olin tööl tagasi juba kaheksandal päeval! Muidugi mitte täiskoormusega," möönab Tiina.

Ta usub, et infarkt möödus kergelt tänu organismi pikaaegsele karastamisele ja liikuvale eluviisile. "Mul oli palavik viimati 27. eluaastal. Ma käin nagu aamen kirikus kaks korda nädalas ujumas ja ligunen iga nädal külma duši all. Suvel katsun iga päev ujuda. Ma ei ole talisupleja, aga normaalse temperatuuriga – näiteks 14kraadist – külma vett ei ole ma kunagi kartnud," jagab Tiina oma virgutusnippe.

Õpetaja, kes pole elus ühtegi sigaretti suitsetanud, on alati armastanud jalgrattaga sõita ning käib nüüd arsti soovitusel ka palju jalutamas ja tõuseb igal hommikul varem, et kindla kava järgi võimelda.

Ta arutleb, et infarktini viisid ühelt poolt geenid, teisalt tööpinge. "Olin ilmselgelt ületöötanud. Tegin just parajasti uut slaidiprogrammi. Siis magan öösiti vaid kolm tundi. Thatcheri moodi kolm–neli tundi magamine ei ole minu enesetundele veel kunagi mõju avaldanud, aga vanusega käib kaasas see, et kuigi sa arvad, et sul pole midagi viga, käib järsku üks klõps," nendib tegus proua.

Tema elurütm on endiselt väga kiire. "Praegu on mul kolm lisatööd," tunnistab Tiina, kes on põhitöö kõrvalt alati mitmel rindel rabelenud, et võimaldada endale õpetaja elukutset ja reisimist. "Olen käinud rohkem kui 40 maal, selleks et saada aru, millest ma õpilastele räägin." Järgmisena on kavas Austraalia ja Uus-Meremaa reis.

Tiina on kirjutanud viis raamatut kudumisest ja teinud televisioonis kudumissaadet "Nipet-näpet", annab praegu laupäeviti Tallinna rahvaülikoolis kudumistunde ning viib välismaalastele, peamiselt ameeriklastele läbi kudumiskursusi.

Ta on andnud kunstiakadeemias kunsti õpetamise metoodika loenguid ja lavakunstikoolis kunstiajaloo tunde, õpetanud Eesti rahvusvahelises koolis diplomaatide lastele kunsti ja käsitööd ning andnud kunstitunde eralasteaias.

Kõige hingelähedasem on talle siiski Raua tänava kool, kus ta ka ise õppis. Tiina elab koolimajast seitsmeminutise jalutuskäigu kaugusel samas korteris, kus ta üles kasvas.

Sellest sügisest annab ta üle 25 aasta taas tüdrukutele tööõpetuse tunde, sest kunstiajaloo tunde on õppekavas oluliselt vähemaks jäänud. Ta õpetab ka reaalklassidele joonestamist ning annab kuut valikainet, milleks on mütoloogiat ja Vana Testamenti hõlmav religiooniõpetus, kristlus kunstis, 20. sajandi kunst, 20. sajandi arhitektuur, keskaegne Tallinna arhitektuur ja ilukiri.

Õpilased toovad emadepäeval lilli

Õpetaja polnud kaugeltki Tiina unistuste amet. "Mul ei olnud mitte mingit tunnet, et hakkan õpetajaks. Õppisin küll Tallinna pedagoogilises instituudis, aga peaaegu kõik läksid sealt mingile teisele alale," meenutab ta. Esmalt tuli lõpetajail siiski kolm aastat koolis töötada. "Olin abielus ja samal aastal lõpetanud abielupaare suunati maale – seda peeti riigile kasulikuks. Minu suunamiskomisjonis oli aga Raua kooli direktor Artur Tiki, kes minu eest võitles. Kuna lõpetasin cum laude, väitis ta, et mind vajab pealinn, ja suutis mind tutvuse kaudu oma kooli korraldada. Nii sai Tallinna jääda ka minu abikaasa. Ma sain aru, et pean oma kolm aastat vastu pidama. Aga kolm aastat hiljem ei tulnud lahkumine kõne allagi," jutustab Tiina.

"Mõtlesin noorena, et teismeliste teksti on pööraselt jube pealt kuulata. Aga avastasin, et kui seesama nooruk räägib minuga teistsuguses suhtlussituatsioonis, on kõik nii mõistlik. Vahetunnikära on vaieldamatult raske üle elada, aga oma klassiruumis tuleb tagada see, et sa tõstad näpu ja kõik jäävad vait," ütleb õpetaja, kelle tundides on kord alati majas, ilma et peaks häält tõstma. "Keskkoolis toimib põhimõte: räägi inimesega, ta saab sinust aru," on Tiina veendunud.

Ta kohtleb gümnasiste kui täiskasvanuid, ent samas poputab neid. "Minu klassis saavad õpilased teki ümber võtta. Kõik tormavad, paluvad teistel endale mingi kindel tekk ära võtta: "Võta mulle see, võta mulle see!" Mitte ainult talvel, kui on vilu, vaid ükskõik kui palav ka ei oleks," muheleb Tiina. "See tekitab õdusa tunde. Kuskil peab inimesel olema võimalus oma pinged maandada," leiab ta. Tema klassist leiab alati kommi, vahel ka küpsist ja musta leiba. Teejoojaid ootavad veekeetja ja kruusid.

Jõulude ja lihavõtete ajal teeb Tiina oma klassi lastele päkapikku, poetades seina külge kinnitatud topsikestesse maiustusi. Sünnipäevalapsed ei jää ilma väiksest šokolaadist.

"Osa õpilasi on mulle väga lähedaseks saanud. Eks mulle ole emadepäeval ka lilli toodud, ja mitte vähe, kuigi mul on üksainus lihane poeg," naerab Tiina, kellel mõned vilistlased siiani sagedasti külas käivad.

"Kui hästi läheb, tahaksin kümme aastat veel töötada," avaldab ta.

"Poeriideid mul ei ole, see-eest on miljon iseõmmeldud komplekti."

"Algul süvendas minu populaarsust õpilaste seas see, et mul olid tänu õndsale vanaisale, kes Ameerikast pakke saatis, välismaa teksad. Ma olin 23. eluaastast koolis tööl ja selles vanuses kandsin loomulikult teksasid. Siiamaani mäletatakse, et koolis oli teksadega õpetaja. Vahepeal ei ole ma kohutavalt kaua teksasid kandnud, alles sel aastal otsisin omale jälle paar paari välja," räägib Tiina Meeri.

"Mul ei ole poeriideid, aga see-eest on mul miljon komplekti, mis on ise õmmeldud ja ainukordsed. See on kujunenud elustiiliks," kinnitab õpetaja. Tema kostüümid on inspireeritud eri maade rahvariietest, kunstitaiestest ja eri ajastute rõivamoest. Uhkeid kleite kannab ta vaid paar–kolm korda, sest need on mõeldud ikka kindlaks puhuks, olgu selleks sünnipäev, kooliaasta algus, oma klassi lõpuaktus, lõpukell või kooli kunstinädala üritused (iga aasta jaanuaris tutvustatakse Tallinna 21. koolis ühe riigi kultuuri).

"Enamik kostüüme toetub kultuuriloole, tänu sellele ma neid just liiga tihti ei kanna. Samas on need ajatu tegumoega. Vahel panen selga kümme aastat vanu asju," möönab Tiina, kelle kleitidesse on jõudnud näiteks kunstnike Piet Mondriani, Joan Miró ja Gustav Klimti looming. Kooliürituste tarbeks on ta rõivaid õmmelnud ka kolleegidele ja õpilastele. Töökaaslased imestavad ikka, kus ta kõiki neid rõivaid ometi hoiab. "Pööningul, keldris ja suvilas," avaldab Tiina.

Lobisemise vastu on parim võlurelv vaikida

Kui keegi krabistab või naabrile midagi sosistab, jääb Tiina Meeri vait ega jätka oma juttu enne, kui on saabunud haudvaikus. "Mina teistega võidu ei räägi – targem annab järele. Kui õpilased lobisevad, on parim võlurelv vaikida," soovitab ta, ehkki tõdeb: "Viiendate klasside puhul selle põhimõttega muidugi ei võida, siis tuleb ägedamalt reageerida."

Pikk õpetajastaaž on talle õpetanud ka seda, kuidas võidelda koolikiusamisega. Juba üle kümne aasta peavad tema klassi õpilased end klassijuhatajatunnis esitlema. "Nad räägivad oma perekonnast, koduloomadest ja hobidest – millest iganes tahavad. Palun valusad teemad kõrvale jätta ja rääkida sellest, mis on nende elus tore. Esitlusi tehakse viiekaupa, igaühel on teatud aeg endast rääkida. Inimesed, kes enne üksteisest midagi ei teadnud, hakkavad suhtlema, avastavad ühiseid huvisid. Mul ei ole olnud viimastes klassides lapsi, kes teineteist kiusavad. Kõik ei käi kõigiga läbi, aga hõõrumisi meil ei ole," kinnitab Tiina Meeri.