Jaanus Nõgisto: "Kui mul tuju väga kehvaks läheb, istun oma jahti ja sõidan Gotlandile pummeldama." (19)

"Kui mul tuleb tulevikus tahtmine Bornholmile või Gotlandile pummeldama minna, ei lähe ma lennukiga, vaid istun Kalana sadamast oma jahti."

Nõgisto äi Arvo, kes on samuti kunagi purjetamisega tegelnud, kinkis väimehele jahi, mida maailmas tuntakse nime StorTriss MK2 all ning mis oli mehe sõnul ühes sadamas mädanenud kolm aastat. Ning vana merehunt Nõgisto, kes on pikalt purjetamisega tegelnud ja Lennuki ümbermaailmareisil osalenud, on võtnud sellele uue elu sissepuhumise ükskõik mis hinna eest endale eluülesandeks. "Iseenesest on see vahva viie ja poole meetrine kiiljaht, millega saab üksi sõita."

Sestap ongi ta suvekodu õu Hiiumaal Kõpu poolsaarel täis laiali laotatud purjesid ning töölaual lebavad plokid ja stopperid ning kõikvõimalikud muud vidinad, mis purjesid üles-alla ning kokku-lahti vinnavad.

Mis saab uuesti ellu äratatud jahi nimeks, tulevane kapten veel ei tea. "Kõikidel jahtidel, millega mina olen sõitnud, on olnud naise nimi. Seega võiks olla tema nimi näiteks Vandiraiuja Ema, kuigi see kõlab natuke kohmakalt," arutleb Nõgisto ning tema silmanurkadesse, mis küll poolenisti tuhkblondide juuste varju jäävad, tekivad kelmikad kurrud.

Äia kuri kättemaks

"Kui ma oma plaanidest purjetajatest sõpradele rääkisin, hakkasid nood tänitama, et see on äia kuri kättemaks väimehele. Mille peale mina veel rohkem trotsi ja indu täis läksin ning vandusin endale, et teen sellest sellise meresõiduvormeli, mille peale teised vaid oigavad ja hambaid krigistavad. Ta peab saama nii tugev, et peab ka kõige tugevamale marule vastu ning samas pean ma temaga purjetades üksi hakkama saama. Ning ma tahan temaga ära näha need uhked murdlained, mida siin tihti näeb. Seega tuleb ta ehitada nii, et peab ükskõik millisele merekuradile vastu saama. Seda enam, et kunagi, kui ma Lennuki reisi kaasa tegin, nägin ma mitut samasugust küna ümber maailma sõitmas. Seega, kui mul tuleb tulevikus tahtmine Bornholmile või Gotlandile pummeldama minna, ei lähe ma lennukiga, vaid istun Kalana sadamast oma jahile," unistab Nõgisto.

Kalanast sellepärast, et just seal ta oma jahti hoidma hakkabki ning juba täna tähistab selle tulevast asukohta sadamas punane poi, mille üle Nõgisto väga uhke on.

Merel kalal käia ta aga ei armasta. "Mul ei tule see välja ja mul pole ka paati. Kuna siin on ikkagi avameri, peab olema vastav alus ja kalal peab käima vähemalt kahekesi. Kunagi panin kummipükstega võrku sisse, aga ma ei taha nii avalikult röövpüügiga tegelda ega käia ka igat lesta ja säinast registreerimas. Võin need kalad ka poest osta. Lanti olen samuti kunagi visanud, aga mitte kunagi pole mitte midagi otsa jäänud," on Nõgisto kalamehejuttudega tagasihoidlik.

Kalana sadamast Nõgisto suvekodusse on linnulennult kümmekond kilomeetrit. Teed mööda küll natuke rohkem. "Eesti Regio kaart siia minu juurde teed ei näitagi, küll on see joonistatud ühele välismaa kaardile," teab Nõgisto.

Ometi satub Nõgisto sõnul tema õuele viimasel ajal päris palju juhukülalisi, sest matkamine, eriti jalgratastega, on viimasel ajal saanud väga popiks.

Päris juhuslikult Nõgisto sellesse hüljatud paika elamist ei seotanud, sest vanematekodu asus Kõpu majaka kõrval. "Nii et minu emapoolse suguvõsa juured viivad siin tagasi väga ammustesse aegadesse. Kui mul aga vanemad teise ilma läksid, sai nende elamine maha müüdud ning selle raha eest see koht ostetud."

Aasta oli siis 1996.

"Tegelikult oli see siin kunagi minu kaugete sugulaste kodu. Kuni Vene sõjavägi 1944. aastal kõik, kes elasid rannale lähemal kui kaks kilomeetrit, siit minema lõid. Asemele tulid Vene ohvitserid ja madrused, kes kaevasid ranna äärde suure augu, kust turritas välja läände sihitud suurtükk. Lõpptulemus oli see, et laisad madrused ei viitsinud metsa alt isegi tasuta hagu korjata, vaid lükkasid pliidi alla suurema osa kõrvalhooneid," teab Nõgisto kolmesaja-aastase ajalooga esivanemate elamise nukrat lähiajalugu.

E-riik ilma elektrita

"Seitsmekümnendatel kolisid venelased millegipärast ära, et kaua sa ikka kahuriga läände jõllitad, pärast seda sai see autobaasi omandiks. See läks aga Eesti vabariigi tulekuga otsekohe pankrotti."

Seega pea viimased paarkümmend aastat elab siin sõna otseses mõttes maailma lõpus, kus pole elektritki, koos oma perega Nõgisto.

"See on minu ametlik kodu, olen siia sisse kirjutatud. Nii et see pole mingi suvila. Arvan, et viie aasta pärast elan ma siin juba aasta ringi. Ainuke probleem, et siin pole elektrit, kuigi generaatoriga saab kenasti hakkama. Mobiili saan laetud ja internetti sisse ka. Selle raha eest, mida Eesti Energia liini vedamise eest küsib, võin sada aastat generaatorit käiata. Kuigi teisalt on see jabur situatsioon, sest ma pole miski rikkur, kes on otsustanud metsa kolida ja seal ikkagi kõikidest hüvedest osa saada. Siin on elatud sadu aastaid. Ja ma ei ela siin ju üksi, siin on mul naabrid ka. Aga see poolteist miljonit, mida Eesti Energia kümme aastat tagasi küsis, oli ikka häbematuse tipp ning rohkem pole ma seda moolokit ka torkinud," vehib korraga kurjaks saanud Nõgisto kätega justkui tuuleveski.

"Ent pole hullu, saab hakkama. Ka novembris ja detsembris. Ei pea igas toas kroonlühter särama ning toitu saab hoida keldris, nagu siin aastasadu on tehtud. Samas olen ma kindel, et siia tulevad kunagi ka tuulepargid. Iseküsimus, kas minu silmad neid näevad. Minu meelest on jabur võidelda 21. sajandil tuuleenergia vastu."

Seega tunneb Nõgisto ennast pimedas novembris tuulte meelevallas Hiiumaal Karujälje talus sama hästi kui suvel, kui muru kõrbeb, päike lõõskab ning termomeeter näitab 30 soojakraadi. Mis puutub muru niitmisse, siis on see muusiku sõnul maailma üks nürimaid tegevusi. "Oli aegu, kui ma siin nädal aega käsiniidukiga tõmblesin. Olin nii kuradi vihane, sest see on kõige mõttetum töö."

Samas oli ta kogunud raha, et osta üks Martini firma kallis kitarr, ent naine sai tehingule jälile. "Polnud midagi teha, tuli kitarri asemel murutraktor osta," naerab Nõgisto.

"Eks tal oli tegelikult õigus, nüüd sõidan ma selle murulapi kahe tunniga läbi," tunnistab päikesest parkinud Nõgisto, teades samas täpselt, mida tähendab ilmast äralõigatud maanurk sügisel, kui murutraktor on kuuri all, kui metsateed muutuvad läbipääsmatuks, madalad novembripilved tahavad katuse ära viia ning kottpimedas tuleb lugeda samme, et märjal mättal elektrikarjuse otsa ei komistaks.

Hiiumaa ja vereringe

"Siis ma loen, mängin pilli, mõtlen. Sedavõrd suures majapidamises nagu see siin, on pidevalt midagi teha. Kusjuures see tegemine on sada korda efektiivsem, kui telekast mingisuguste haigete seriaalide või tõsielusarjade vaatamine. Sa muutud siin hoopis teistsuguseks. Seda enam, et vabakutselisena pole mul vaja olla hommikul kell kaheksa tööl ja kell viis lõpetada. Ma elaks siin aasta ringi, küsimus on vaid selles, et ei saa seda teha naise ja enda töö ning laste pärast, kes veel õpivad. Aga pea see aeg kätte ei jõua, kui siin saab hakata püsivalt elama," on Nõgisto korraga särtsu ja optimismi täis.

"Elul siin on hoopis teine kvaliteet ja rütm, mis pole hoopiski aeglasem. Minu puhul mitte, sest minu vereringe käib oluliselt kiiremini, kui mu bändikaaslastel," võtab Nõgisto talle omaselt siinkohal tuurid üles.

"Samas on see koht, kus sa saad iseendaga olla, enda ja maailma peale mõtelda. Keskendumisvõime on mul siin hoopis teine kui linnas, kus keegi kogu aeg segamas on. Siin on niipalju ruumi, et igaüks saab oma tuppa kaduda ja seal privaatsust nautida."

Nõgisto sõnul on tal Hiiumaale tulekuga ja siit lahkumisega hinges alati oma lugu. "See ei ole nii, et lööd koduukse selja taga kinni ja ongi kõik.

"Esimesel päeval, kui taas siia jõuan, võtan ikka napsu ka," tunnistab ta häbelikult muiates.

"Kui nüüd see Ruja pillimeeste ja Taavi Petersoni tuur lõppes, tõmbasin ma ennast ikka täitsa lakku täis. Aga järgmisel päeval ärkad üles, hakkad kohe toimetama ja jälle on hea olla. Ning juba ilma alkoholita."