LUCAVSALA VAATED: Saare aialobudikud on ehitatud käepärastest materjalidest ning aastaringselt valla loodus- ja inim­stiihhiatele.Foto: Kaader filmist
Inimesed
27. august 2014, 07:00

Jaak Kilmi: veetsin terve aasta Riias džunglisaarel

Eesti režissöör oli üks seitsmest, kes Euroopa tänavusest kultuuripealinnast filmi tegi.

"Eelmise aasta veetsin ma keset Daugava jõge asuval saarel metsikus džunglis," ütleb filmirežissöör Jaak Kilmi – üks Euroopa dokumentalistidest, keda paluti tänavuse Riia kultuuripealinna ürituste raames toimuva ainulaadse filmiprojekti autoriks.

Väljastpoolt Lätit valiti välja seitse mainekat dokumentaalfilmirežissööri, kes viidi kokku Läti sotsiaalantropoloogidega, kes pakkusid filmitegijatele nimekirja Riia teemadest, millest Kilmi tegi omakorda valiku enda jaoks kõige huvitavama kasuks. "Kohe, kui ma seda nimekirja nägin, pakkus mulle huvi teema Riia kesklinna pilpakülast, mis on jäänud jalgu moodsatele aegadele."

Kilmi tegi dokumentaalfilmi Riia südames asuvast Lucavsalast (Lutsusaarest) terve aasta. "Kui ma siiani olen tundnud end koduselt Riia vanalinnas, siis eelmise aasta, võin ma öelda, veetsin keset Daugava jõge asuval saarel keset metsikut džunglit," räägib režissöör, kes soovis, et kõik neli aastaaega oleksid tema filmis kindlasti sees.

Lucavsala Riia südames meenutab Tallinna Lennujaama kõrval asuvat ala, kus on aiaputkad, kasvuhooned ja peenrad. Pilpakülale kuulub umbes sada hektarit maad. "Kui seda linnulennult vaadata, siis see on Riia vanalinnast vaid kilomeetri kaugusel," kirjeldab Kilmi naaberriigi pealinna nii-öelda murelast, mis paljude lätlaste silma riivab, aga samas ka kinnisvaraarendajate magusat unistust.

1930ndatel asusid seal talud ja lehmakarjad. Pärast sõda jagati saar suurtehaste töölistele aiakruntideks. Saar kui selline oli linnast eraldatud kuni 1960ndateni, kui sellest ehitati üle suur sild. "Hoolimata sellest jäi see saar aga ikkagi sillaaluseks perifeeriaks," räägib Kilmi.

Sellel suvel pani Riia linn pilpakülasaare oksjonile ja nüüd sõltub kõik sellest, kes selle saare ära ostab.

Film jõuab ka Eestisse

"Kõige naljakam ongi see, et ühelt poolt elavad seal värvikad pilpaküla elanikud oma käepärastest materjalidest ehitatud hüttides, teiselt poolt on Riia linnal suured plaanid nimetada saar Ameerika kasiinolinna eeskujul Lat Vegaseks. Nad tahavad sinna ehitada pilvelõhkujaid ja kasiinosid. Need kontrastid utoopiliste plaanide ja praeguse pildi vahel on üsna koomilised," selgitab Kilmi, kes filmis saare elanike tegemisi.

"Riias on mõneti sama olukord mis Tallinnaski: seal on samuti võimul venemeelne erakond ja esineb päris palju korruptsiooni, mida pole olnud võimalik tõestada. Eks seal ole omad huvid, võimujagamised ja mõjusfäärid – lihtsalt Riia on suurem ja seega on mängus suuremad rahad."

Kilmi ütleb, et kuigi ta saab suurepäraselt aru, et tegu on naabrite pealinna murekohaga, püüdis tema oma 16 minuti pikkuses dokumentaalfilmis vältida isiklikku kriitikat ning pigem siiski neutraalselt portreteerida pilpaküla saarel olevaid inimesi. "Minu filmi nimi on "Prügi mahapanek keelatud".

See on väljavõte suvilakooperatiivi maniakaalse esinaise sisekorrareeglitest. Filmi läbiv teema ongi seesama suvilakooperatiivi esinaine. Ta on parajalt hull, aga filmid vajavadki hulle peategelasi," naerab Kilmi.

"Mina sellise leidsin. Eks see on selline komöödia, aga ju ma ei oskagi muud elust otsida."

Režissöör mainib, et mingeid eeskirju filmi tegemisel talle ei antud ja kõik välja pakutud teemad vaatlesidki linna kriitilise nurga alt.

Miks valiti kõikide Eesti režissööride seast välja aga just Kilmi? "Eks ma olin vist oma varasemate filmidega endale nime teinud ning projekti peaprodutsendiga nii-öelda ammune festivalituttav. Mulle meeldis kogu see kontseptsioon – tuua nimekad Euroopa filmitegijad vaatama Riiat kõrvalseisja pilguga. Et keegi võtab sinu linna ette ja ta näeb hoopis teisi asju."

Seitsme filmirežissööriga projekti esilinastus toimub 3. septembril Riias, kuhu Kilmi isiklikult kohale sõidab. "Olen kuulnud, et ETV näitab seda kaks tundi ja 20 minutit vältavat koguprojekti. Millal täpselt, ma ei tea, aga siia jõuab see kindlasti."

Projektist võttis osa ka Kilmi eeskuju

Ühtlasi võttis projektist osa mainekas režissöör Sergei Loznitsa – Kilmi üks eeskujusid, kelle film "Minu õnn" valiti 2010. aastal PÖFFi võidufilmiks.

"Ta on praegu üks kõvemaid nimesid maailma dokumentalistikas," kiitis Kilmi oma kolleegi, kes on Valgevene päritolu venelane.

Praegu elab ta Berliinis ja on Putini Venemaa üks vihasemaid kriitikuid. Loznitsa tegi selle projekti raames lühidokumentaalfilmi Riia pargist, mis on rajatud juudi surnuaia peale.