"Lahkumishetkel kinkis Peeter meile niisuguse särava naeratuse, mida on võimatu unustada." (6)

"Kui me ka veel viimastel päevadel helistasime, ega siis Peeter tervise asjadest kippunud nii väga rääkima, pigem olid need tööjutud. Kuigi eks ma ikka pinnisin, kuidas on. "Ei noh, pole midagi, täna on kehv päev, homme on parem," oli Peeter lõpuni optimist," meenutab pärast rasket haigust ülekohtuselt vara lahkunud muusiku ja telemehe Peeter Brambati sõber ja kolleeg, videomonteerija Kalle Käärik, kes just viimastel aastatel seoses tööga iga päev Peetri kõrval seisis.

Loomulikult mäletab Kalle ka nende viimast kohtumist haiglas. "Võib-olla oli see üks tema viimaseid reipaid päevi tema orbiidil, aga samas ei andnud ta kuni lõpuni kuidagi alla. Peeter rääkis ikka, et nii kui ma siit haiglast pääsen, on meil vaja teha seda, teist ja kolmandat. Selles mõttes ei andnud ta kuidagi alla," ütleb

Käärik. "Meie mõtted ja arusaamad elust, aga ka teletööst liikusid väga ühte rada ning eks see meid lähedasteks või headeks sõpradeks tegigi," tõdeb Käärik, kes töötas Peetriga koos nii Eesti Televisioonis kui ka 1996. aastal Peetri asutatud filmitootmisfirmas AD Oculos Film.

"Ennekõike oli Peeter hea ja väga hea inimene ning tõenäoliselt just seetõttu pääses ta nii inimese kui filmimehena inimestele väga lähedale. Ta oli selles mõttes natuke sarnane filmimees Lennart Meriga, kes esimesel päeval ei võtnud kaamerat üldse kotist välja. Rääkis lihtsalt inimestega ja sai nendega lähedaseks. Seega käis filmitegemine tema puhul justkui märkamatult. Et mu sõnad tema headusest tühipaljaks sõnakõlksuks ei jääks, toon ühe näite.