Reet Linna: vahel tuleb ennast lihtsalt sundida tegutsema! (16)

Oleksite täie õigusega võinud valida muretu ja rahuliku aasta, kuid otsustasite taas töise kasuks. Miks?

Tõepoolest, ka 2014. aasta sügishooaeg "Prillitoosis" jätkub minuga. Pean tunnistama, et kui toimetuse juht mulle uue töö­lepingu lauale pani, olin oma tegemistega parasjagu nii hõivatud, et isegi ei mõelnud, kas kirjutan alla või mitte. Seega nõustusin. Pärast mõtlesin küll naljaga pooleks, et oleksin võinud ju ikka natuke kaubelda ja hindagi tõsta.

Aga jah, mu neljas hooaeg selle saate juhina algas juba kohe kevadel uute võtetega, et sügisel pakkuda vaatajaile uusi lugusid toredatest kaasmaalastest.

Millest see sõltub, kas inimene jätkab soliidses eas aktiivse ja energilisena või eelistab tõmbuda koduseinte vahele ja võtta omaks «oh-mis-nüüd-mina-enam»-hoiaku?

Olen rohkem kui kümme viimast aastat palju mööda Eestimaad ringi sõitnud ja kohtunud väga paljude inimestega, sageli just eakatega. On selge vahe suhtumises neisse.

Kusagil maakohas on 60- ja 70aastased, ka 80+ inimesed enamjaolt vägagi krapsakad, nad ei istu päris kindlasti kodus. On palju seltse ja klubisid, kus käivad koos just vanad prouad-härrad, kes tänu sellele elavad aktiivset elu. Samas aga kipub avalikkus, ka meedia, üsna selgelt tõmbama piiri eaka ja noore tegija vahele.

Minu jaoks on eaka kuvand oluliselt muutunud. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli 60+ naine suures plaanis kindlasti tumedais rõivais ja korralikult siledaks kammitud soenguga, sõna otseses mõttes vanaproua.

Vaadake neid nüüd! Erksavärvilised ja moekad riided, viimistletud meik, kenad soengud ja ehted... Nad loevad palju, käivad kontsertidel ja teatris ning on eluga – ka interneti vahendusel – vahel rohkemgi kursis kui nende lapsed ja lapselapsed.

Ühiskond vananeb terves maailmas, aga elukogenud inimest ei peaks nurka suruma.

Esimene asi, mida ma muudaksin, kui saaksin, on avalikkuse ja eriti meedia suhtumine vanemaealistesse. Eks see suhtumine tasapisi paraneb küll niigi – elukogemus maksab ja tasapisi õpitakse seda üha enam hindama.

Mida soovitaksite inimestele, kes tahaksid endistviisi tegutseda, aga on näiteks tööltki lahkunud seetõttu, et seal anti selgelt mõista: aeg oleks koht vabaks teha? Kust ammutada pealehakkamisindu ja julgust?

Inimesed on ju nii erinevad. Palju sõltub loomulikult ka sellest, kus sa elad, kui aktiivne on see keskkond, kus igapäevaselt askeldad, aga kõige olulisem on siiski enda tahe elada, tegutseda, olla olemas!

Kohtusin Türil hiljuti 81aastase vanahärraga, kunagise krossisõitjaga, kelle silmad särasid nüüdki, kui ta rattale istus ja rajale läks. Kodus istuda polevat aega, rääkis ta – küll on vaja noori õpetada, jahil käia, kalale minna. Ütles temagi, et kui niisama istuma jääb, on kohe kondid haiged ja meel mõru.

Olen vanahärraga igati nõus: kui tervis vähegi lubab, tulebki tegutseda. Ei pea ju üle jõu rabama, oluline on kas või üks eesmärk järgmiseks päevaks paika panna ja see ilmtingimata ka ära teha.

Kui tööandja pole osanud sinust lugu pidada, siis tee ennast kusagil mujal nähtavaks, kas või vabatahtlikuna, selleks on võimalusi palju. Sealt edasi tulevad juba uued väljakutsed, uued tuttavad, tegusad inimesed.

"Prillitoosiga" me seda just püüamegi: innustada oma vaatajaid n-ö elulainel püsima.

Kas olete kunagi tajunud noorte kolleegide mitte just soosivat suhtumist? Kuidas sellest üle olla?

Minul on oma töises elus tõesti väga vedanud. On olnud halvemad ja paremaid aegu, aga minu töökoht on mind hoidnud. Hoidnud nii, et kevadel sai täis juba 45 aastat ja ikka veel pakutakse tööd. Aeg-ajalt saan jälle ka mõne täiesti uue väljakutse, uue ettepaneku.

Küllap see hoiabki mind vee peal. Teistsuguse suhtumise korral on muidugi raske. Kellele see meeldiks, kui sulle tahetakse kohta kätte näidata – aga soovitan pea kuklasse lüüa ja mitte alla anda. Ja kui võimalik, siis oma elukogemusega pigem hoopis see noorem kolleeg paika panna.

Mida saab inimene ise selleks teha, et vanemas eas enesekindlust säilitada ja töökonkurentsis püsida?

Kindlasti tuleb ajaga kaasas käia. Internetiajastul on möödapääsmatu seegi maailm endale arusaadavaks teha, sellest on vanemad inimesed ammu aru saadud – üha rohkem on neid, kes suhtlevad Facebookis ja säutsuvad Twitteris.

Igaühel tasub oma erialast lähtuvalt läbi mõelda, millised on tema trumbid nooremate töökaaslaste ees. Minu põlvkonna üks plusse on näiteks seegi, et enamik meist valdab neid keeli, mida tänased noored kuigi oluliseks ei pea – vene ja saksa keelt. Seda oskust ei maksa vaka all hoida, nii mõnelgi juhul aitab see enda vajalikkust tõestada ja nooremate kolleegidega kontakti luua. Rakendatud oskused annavad kindlasti enesekindlust juurde. Mingil juhul ei tohiks ise end enneaegu maha kanda.

Olete kadestamisväärses füüsilises vormis. Mis on selle saladus – mida teete, et nooruslik püsiks nii keha kui ka vaim?

Vormis püsida aitab ennekõike liikumine, see on üks olulisemaid asju, mida unarusse jätta ei tohi. Kui kas või pool tunnikestki iga päev kõnnid, saad selle ajaga oma mõtted korda ja pea selgeks. Liikuma peab! Vahel on lihtsalt vaja ennast sundida, iseendast jagu saada!

Tean ju omast käest: mõnikord on enesetunne kehvavõitu ja mõtlen, et no mitte kuidagi ei taha dressi selga panna ja kõndima minna! Aga siis ütlen iseendale: sa pead, Reet!

Kui tavapärane tunnike on taas kõnnitud, tuleb võtta korralik dušš – ka külmaveekarastus käib asja juurde. Imehea, sellest saab pikapeale suisa vajadus! Ja üks korralik niisutav kehakreem, mida pärast dušši kasutada, on mul alati käepärast – keha vajab hoolt igas vanuses. Uskuge, pärast kõiki neid protseduure on enesetunne suurepärane!

Hästi palju lahendan ma ristsõnu, et vaim värske hoida. Ja eks ma ikka vaatan ka, mida suhu panen. Rasvast toitu enam ei taha ja ka saia söömist olen oluliselt vähendanud. Selleks ei peagi ennast enam kuidagi eriliselt piirama, vastupidi – kui juhtun midagi sellist sööma, ei tunne ma pärast ennast hästi.

Mesi seevastu on minu toidusedelis endiselt väga tähtsal kohal. Ikka hommikukohv meega, samuti õhtune piparmünditee.

Millega "Prillitoosi" uuel hooajal oma vaatajaid üllatate?

Mõned uued nipid olen algavaks hooajaks välja mõelnud küll, aga neist veel rääkida ei taha – näete siis, kui hooaeg algab. Eesti vaataja harjub ühe või teise formaadiga üsna aeglaselt.

Olen püüdnud teha "Prillitoosi" kui koguperesaadet – et sealt leiaks häid ideid ennekõike peamine sihtrühm, eakad inimesed, aga et midagi oleks vaadata ka pere noortel liikmetel.

Ega saa salata – mul endal on huvitav seda tööd teha. Põnev on saateid ette valmistades kohtuda kunagiste kuulsustega ja rääkida nende elust ja olnud aegadest või saada vastuseid terviseprobleemidele. Nii mõnegi elutarkuse või nipi olen ka ise saateist kõrva taha pannud.

"Prillitoos" on kõigile – just nii nagu ka prillikandjaid on igas vanuses inimeste seas. On tõesti ütlemata hea tunne, kui alla kolmekümnesedki tulevad juurde ja ütlevad mõne hea sõna meie saate kohta, rääkimata eakatest.

Olge siis 7. septembril jälle telerite ees – just siis algab meie uus hooaeg!

Heatujuline naabrinaine

Kümne aasta eest, Reet Linna eelmise juubelisünnipäeva eel iseloomustas tuntud telenägu Vahur Kersna oma kolleegi sõnadega, mis sada protsenti kehtivad siiani: "Reet on üks tüüp, kellega paljud televaatajad samastuvad. Teda peetakse lõbusaks ja sõbralikuks naabrinaiseks, kes küsib just neid küsimusi, mida küsiks ka naabrinaine, ja see on vajalik. Reedal on seljataga väga suur grupp inimesi, kes mõtlevad nii nagu tema. Ja see on tore ja hea, et meil selline nähtus on olemas, sest nii ei pea me teda välja mõtlema."

Režissöör Maire Radsin nendib: "Reet on väga elurõõmus, kiire ja väga emotsionaalne – teda puudutab kõik. Ta on nagu keravälk, hästi aktiivne, kogu aeg justkui voolu all."