Inimesed

Eesti ainus naisdriftija: "Lähedased ütlevad päris tihti, et jumal küll, millal sa selle lõpetad!" (19)

Kais Allkivi, 25. august 2014, 07:00
TÄHELEPANUGA HARJUNUD: Marje Salumets, kel täitub varsti kümme aastat autospordiga tegelemist, ei salga, et on oma mehise hobi tõttu pälvinud ohtralt vastassoo tähelepanu.  Teet Malsroos
Endine kiirendussõitja Marje Salumets pistab nüüd meestega rinda autode külglibisemises.

"Esimene kord, kui ma sain kõrval istudes proovida, mis tunne see üldse on, kui auto läheb suurel kiirusel külglibisemisse, siis see oli lihtsalt vapustav! Samas oli hästi hirmus, aga ka nii põnev, et tekkis tahtmine ise katsetada," räägib ainsa eestlannana driftimist harrastav Marje Salumets, kuidas ta kaks suve tagasi sellesse närvikõdi tekitavasse alasse armus.

Samal teemal

"Roolis olles on teistsugune tunne. Kuna sa ise kontrollid autot, siis hirmu on vähem, aga adrenaliini jällegi rohkem," seletab Marje (30), kellele polnud meeste pärusmaaks peetav autosport varemgi võõras.

"Tegelesin seitse aastat kiirendussõiduga, aga kuna kiirendusvõistlustel kestab üks sõit maksimaalselt kümme sekundit ja driftis tunduvalt kauem ning driftis saab kogu aeg trennis käia ja rohkem sõita, siis tundus see palju põnevam ja väljakutsuvam," võrdleb Marje. Kui kiirendussõidus trenni ei tehta ja hooaja jooksul on vaid kaks kahe kiiruskatsega võistluetappi, siis Eesti driftimeistrivõistlustel on viis etappi ja võistlejad teevad ringrajal ka treeningsõite.

Audi, millega naine saavutas 2011. aastal Kiltsi lennuväljal lõppkiirusvõistlusel One Mile Challenge ühemiilise distantsi lõpuks kiiruse 304 km/h ja üldvõitjaks tuli, on tänaseks müüdud. "Kahjuks ei ole majanduslikel põhjustel võimalik mitut hobiautot pidada. Kõiki asju siin elus paraku ei saa," ohkab Marje.

"Aasta eelarve on ühe driftiauto kohta umbes 5000–15 000 eurot, mis hõlmab autohooldusi, rehve, kütust, transpordikulusid ja remondifondi. Summa oleneb sellest, kui palju, millistel radadel ja kui võimsa autoga võisteldakse, kui palju kasutatakse uusi või pruugitud rehve ja mis suuruses rehve kasutatakse," tõdeb ta.

Enamiku raha neelavad tagarehvid, mis külglibisemisel ülikiiresti ära kuluvad. "Neid tuleb vahetada umbes iga kolme ringi tagant (rada on enamasti 300–400 meetrit pikk – K. A.). Treeningutes kulub rehve tavaliselt umbes kümme paari, võistlustel on neid vähem läinud," ütleb Marje.

Remondiraha aitab tal kokku hoida see, et tuttavad on nõus aeg-ajalt tasuta aitama. "Vajadusel olen ka ise nokitsenud, aga kuna see mulle eriti ei meeldi, siis hoian hea meelega remondiküsimustes tagaplaanile ja lasen spetsialistidel otsustada."

Istus väikse tüdrukuna rooli

Autopisikuga nakatas Marjet juba plikapõlves isa. "Isa töötas kunagi Aruküla kolhoosi automajandis ja võttis mind alati töö juurde kaasa. Autodega tegelemine on kogu aeg olnud mu elu loomulik osa. Olin 10- või 11aastane, kui isa mind maal autot roolima õpetas. Jalad mul siis hästi pedaalideni ei ulatunud, aga niipea kui ulatusid, õppisin päriselt sõitma," meenutab Marje. Juhiloa tegi ja esimese auto soetas ta 20aastaselt, kui hakkas tööl käies selleks piisavalt raha teenima.

Õppimine ei nõua tema sõnul palju aega, kui hea sõiduoskus olemas. "Kõige tähtsam on nii-öelda autotunnetus – saada aru, kus kohas paikned, kas anda gaasi juurde või võtta vähemaks," toonitab driftija. Põhjamaistes ilmaoludes on lihtsaim ja odavaim harjutada talveajal jäärajal, mis ei kuluta rehve.

Vahe on küll selles, et jää peal saab auto külglibisemisse viia väga madalal kiirusel, asfaldil on vaja suuremat kiirust. "Kiirematel radadel on esimesse kurvi sisenemise kiirus 90–110 kilomeetrit tunnis, aga asfaldi peal sõites on spidomeetrinäit korra ulatunud isegi 200 kilomeetrini tunnis. See on muidugi ratta pöörlemiskiirus, mitte tegelik sõidukiirus," selgitab Marje.

Kristjan Salmre veenis teda juba nädal pärast esimest harjutustundi võistlustulle astuma. "Võisteldakse selles, kes sõidab kõige täpsemini kohtunike mahamärgitud trajektooril. Auto peab märgitud punktidest külglibisemises võimalikult lähedalt mööduma, et saada kõrgemad punktid. Alguses ei tulnud see mul hästi välja, olin viimastel kohtadel," tunnistab Marje. Siiski jättis ta 2012. aasta drifti tänavaklassi meistrivõistlustel tervelt kümme meest seljataha.

"Kui ma sain endale oma driftiauto ja sellega harjutasin, siis hakkas ka välja tulema. Eelmine aasta läks mul meistrivõistlustel väga hästi," rõõmustab Marje, kes tuli 38 osaleja seas tublile 12. kohale. Järgmisel aastal plaanib ta startida juba profiklassis, selle jaoks ehitab ta praegu uut autot ümber. Mõlemas klassis võistlemiseks on ta valinud BMW E36 kupee. "Põhimõtted on samad: autol peavad olema võimas mootor ja kerge kere, lisada tuleb turvapuur. Aga profiliiga autol on tarvis palju suuremat kiirust," räägib Marje.

Vigastusoht ei heiduta

Kui kvalifikatsioonisõidud on soolosõidud, siis finaalsõidud on tandemsõidud, kus tagumine auto peab täpselt kopeerima ees sõitva auto sõidujoont ja sellele võimalikult lähedale hoidma – ideaalis vaid mõnekümne sentimeetri kaugusele. "Kui autod, külg ees, nii lähestikku sõidavad, siis viskab küll adrenaliini taevasse!" õhkab Marje. "Ehkki reeglite järgi on see keelatud, tuleb ette ka väikseid müksusid."

Ta ei salga, et mõningaid lähedasi teeb tema autokirg murelikuks. "Pereliikmed ja sõbrad-tuttavad ütlevad päris tihti: issand jumal küll, millal sa lõpetad nende autodega tegelemise? Et võiks sellest juba ükskord välja kasvada," nendib Marje. "On neid, kellele meeldib see, mida ma teen, ja on neid, kellele ei meeldi. Suhteliselt vähe on neid, kellel on ükskõik," muheleb ta.

Naistevõistlus on erandlik

See, et naisdriftijate vähesuse tõttu tuleb tal enamjaolt rinda pista meestega, pole Marjet kohutanud. "Ka kiirendussõidus olin kogu aeg ainus naine. Algul oli meeste tähelepanu ja vau-efekt suurem, aga ma olen võib-olla aastatega ära harjunud, et ei pane seda enam tähele," ütleb ta muiates.

Sel nädalavahetusel oli tal erandlik võimalus võtta mõõtu teiste naistega. Tallinnas Filtri teel, kus peeti laupäeval Põhja-Euroopa driftisarja teine etapp ning Eesti profiklassi meistrivõistluste viimane etapp, toimus ka uue võistlussarja Nordic Ladies Drift League avaetapp, kus osalesid peale Marje kaks lätlannat, soomlanna ja rootslanna.

"Esimest korda tulid lähinaabruskonnast kokku kõik driftioskajad naised. Kuigi olime varem kontaktis olnud ja kogemusi jaganud, saime lõpuks omavahel võistelda," sedastab Marje. Kuigi ta polnud sel hooajal eriti võistelnud, sest tema profiklassi auto pole veel võistlusvalmis, ja tal tuli laenata sõbra Kristjan Salmre BMW E34, millega ta sõitis viimati kahe aasta eest, saavutas ta teise koha.

Oma rõõmuks alistas ta lätlannat Kristīne Staņevičat, kes omal maal meestega poodiumikohtade pärast heitleb. Alla tuli vanduda vaid teisele põhikonkurendile, Soome driftijale Krisse Aaltole.

Ühel päeval loodab Marje jõuda välja suurde Euroopa naiste driftiliigasse Queen of Europe.

Eestis on poolsada driftiharrastajat

Läinud nädalavahetusel Filtri teel peetud suure driftivõistluse peakorraldaja Marko Opmanni sõnul on Eestis driftimisega tegeldud kuus aastat. Eesti meistrivõistlused toimusid sel suvel kolmandat korda, enne korraldati kolm aastat karikavõistlusi. "Hetkel on kuskil 50 kohalikku harrastajat, koos väliskülalistega on siin aasta lõikes 65–70 harrastajat," ütleb Opmann.

Driftida saab Audru, Laitse, Rapla ja Tabasalu ringrajal. "Võistlusi saab korraldada ka parklates ja tänavatel, kui õnnestub selles kokku leppida," möönab Opmann.

Driftiautod jagunevad kolme klassi: "Pro-autode ehitus on vabam, turvanõuded on karmimad ja kiirusepiiranguid pole, pro-street-autode turvanõuded pole nii karmid ja esimesse kurvi sisenemisel on kiiruspiirang ning street-autod on tänavaautod, mille puhul on lubatud mõningad ümberehitused."

Põhja-Euroopa profisarja NEZ teisel etapil katsus välismaalastega jõudu veerandsada eestlast, kellest kaks mahtus esikolmikusse: Mihkel-Norman Tults tuli teiseks, Harold Valdma kolmandaks. Võitis soomlane Janne Veikkanen.

Tults võitis ka Eesti meistrivõistluste lõpuetapi, kuid sedapuhku teiseks jäänud Valdma kogus hooaja peale enim punkte ja pälvis meistritiitli.

Eestlased võistlevad ka piiri taga küllaltki edukalt. "Poodiumikohti on nii Lätist, Soomest kui ka Norrast," kinnitab Opmann.

19 KOMMENTAARI

f
F88 25. august 2014, 23:01
Drift on kuidagi mage ja vananenud asi juba. Järgmiseks võiks juba teha näiteks otse betoonseina sõitmise võistlused. Adrenaliinilaks + päris laks, 2 in 1. Reffe kuluks ka vähem.
h
hm 25. august 2014, 18:58
õhtulehele, kolmandal pildil on sallu roolis :)
kriitikutele, minge sõitke rattaga mõni tund ringi , säästate loodust elektri tarbimise arvelt või midagi
Loe kõiki (19)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee