Arvo Junti: lätlasi polnud vaja pikalt veenda, leedulastega oli keerulisem (2)

Marius Suviste

Eesti, Läti ja Leedu Rahvarinnete Balti Nõukogu liige Arvo Junti: "Ajalugu kulgeb tihti lainetustena, kus ühel hetkel leiame end olukorras, mis tundub tuttavana. 100 aastat tagasi alanud Esimese maailmasõja tagajärjena kadus mitu impeeriumi, muutusid riikide piirid, tekkisid uued riigid, mitmed seni õigusteta rahvad said võimaluse vabaks iseseisvaks edasikestmiseks. Ka eesti rahvas kasutas tekkinud võimuvaakumit ning suutes end mobiliseerida ka sõjaliselt, realiseeris tolleks ajaks küpsenud iseolemise ja -toimetamise tahte iseseisvaks riiklikuks vormiks. Seda võimalust ei antud küll kauaks, uue ilmakorra ümberjagamisega siiski kaotati saavutatu. Kuid ei kadunud tahe ja soov, tugev oli mälestus.

Kaotati küll väliselt, kaotati palju inimesi, kaotati vara, kuid sisemiselt ei muutunud midagi, rahvas oli kui pinguldatud vedru all – kui see jõud (okupatsioonivõim), mis vedrut kinni hoidis, nõrgenes, siis pääses valla ka rahva tegelik allasurutuna hoitud tahe ja soov iseolemisele.

Nii juba teist korda ühe sajandi jooksul kasutati võimalust, mis avanes ilmakorralduse muutumisel.

Eelnev sissejuhatus on oluline, et mõista, miks just siis ühed või teised ideed ja teod ilmavalgust nägid.

1989. aasta on tinglikult võrreldav aastaga 1914, ka siis olid õhus pöörased ideed. Toimus Petrogradis tolle aja kohta ülisuur eestlaste marss, survestamaks Vene võime, andmaks rahumeelselt Eesti alale autonoomiat.

1989. aasta jooksul toimus üks suur ja meeliülendav sündmus teise järel, käidi välja suuri ja pööraseid ideid, kuid Nõukogude keskvõim oli siiski tugev ja iseseisvuse taastamine oli küll juba mõttest ka huulile jõudnud, kuid keegi ei osanud arvata, millal ja isegi millises vormis see võib sündida.

Loetud kuud tagasi oli asutatud Rahvarinne, millise toel ja eestvedamisel järjest kasvas inimeste eneseusk ja -tahe. Rahvarinne omas sellist toetust kogu rahva seas, mis ei andnud võimudel võimalust enam rahva tahet ignoreerida.

Meile sai selgeks see, et tormijooksuga me iseseisvust ei taasta, et selleks tuleb teha palju väiksemaid ja suuremaid samme. Nende üle arutelud käisidki.

Kuna oli lähenemas 23. august 1989, seega 50 aastat Stalini-Hitleri maailmajagamise salapaktist, ja et toetada meie kõikide tasandite rahvaesindajate tegevust nii kodus kui Moskvas, keerlesid ideed selle ümber, kas ja kuidas saaks seda tähtpäeva ja ajaloosündmust ära kasutada ning eelkõige seda avalikku, kuid Nõukogude võimu poolt eitatud fakti päevavalgusesse tuua.

Ehk ajaloolased suudavad leida selle idee algallika, kuid Eesti, Läti ja Leedu Rahvarinnete Balti Nõukogu, mille liikmeks ka minul oli au olla, koosolekul 15.07.1989 Pärnus Balti keti moodustamise idee sai juba teoks.

Sarnased ideed olid kõne all olnud nii Rahvarinde volikogu istungitel kui Rahvarinde eestseisuses. Balti Nõukogu istungil suudeti veenda ka Läti ja Leedu sõpru selles, et idee on teostatav.

Kui Läti sõpradega leidsime kiiresti ühise keele ja veenda polnud pikalt tarvis, siis Leedu sõpradega oli asi keerulisem. Mitte sellepärast, et leedulased ei soovinud sellist suurt ettevõtmist toetada ja läbi viia, vaid seetõttu, et leedulased hindasid kõiki omi samme läbi oma riikluse ajaloo.

Leedulastes oli pidevalt tunda nende kunagise, 15.-17. sajandil olnud suurriiklikku hoiaku järgimise püüdlust. Möödunud sajandi alguseks polnud suurest Leedu riigist küll midagi järel, kui mõtte jõud on ju suur. Lisaks oli Leedu erinevalt Lätist ja Eestist 1940. aastal alanud okupatsiooni (eelkõige aga Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel ja Nõukogude Liidu ja Saksamaa poolt Poola jagamise) järel suurendanud oma territooriumi.

Leedulased pakkusid ideid keti moodustamiseks küll idapiirile, küll muul viisil ajaloosündmuse jõuliseks äramärkimiseks. Pikkade arutelude tulemusel ja hilisemas suhtluses siiski leiti, et kett läbi kolme riigi Tallinnast Vilniuseni on kõige parem variant ja leedulastel sai selgeks, et tollaseid piire tagasi 1939. aastasse ei pöörata.

Mis oli Balti keti juures veel märkimisväärne – keti sisuline organiseerimistöö, selle ettevalmistus tehti ära vähem kui kolme nädalaga, sest pärast Pärnu 15.07. otsust kestsid veel mitu nädalat kõnelused leedulastega ja alles augusti algul oli lõplik nõusolek ja kokkulepe ka detailides saavutatud.

Balti kett tekitas vihapurske Moskva keskvõimu poolt, kuid see oli ka kõik, milleks nad olid tol hetkel võimelised. Balti ketile on saanud hiljem nii rahvusvaheline tunnustus kui järgimine paljude rahvaste poolt, sealhulgas ka oma poliitiliste püüdluste huvides."