Inimesed

BALTI KETT: meie siht on vabadus! Meie tee on vabaduse tee! (9)

Maarius Suviste, 23. august 2014 09:00
Kalle Jents.Foto: Teet Malsroos
Ajaloolane Küllo Arjakas: Balti keti teekonna muutmine pikendas inimvöö 675,5 kilomeetrini.

Täna möödub 25 aastat Balti ketist. Kuidas ja kus sündis pika inimvöö idee? Kuidas korraldati kogu maailma äratavat säravat sündmust? Mil moel saadi rahvas tee äärde kätest kinni hoidma?

Oli aasta 1989. Aeg oli muutusteks küps.

Samal teemal

"Uus ärkamisaeg kogus tuult tiibadesse," tõdeb Balti keti üks paljudest organisaatoritest, toonane EKE Projekti insener Henn Karits.

"Fosforiidisõda, muinsuskaitse üritused, öölaulupeod, kultuurirahva kongress, IME, "Vabaduse laul", Rahvarinne olid rahvaliikumiste nimed. Kuid meie püüdluste hääl ei kostnud välja Nõukogude impeeriumi rangelt suletud piiridest. Oli vaja kogu maailma äratavat säravat sündmust."

1989. aasta 23. augustil toimunud suursuguse, vägeva ja võimsa Balti keti eellugu ulatub sama aasta maikuusse, kui Tallinnas peeti Eestimaa Rahvarinde (RR) volikogu, Läti Tautas Fronte duuma ja Leedu Sajūdise seimi liikmete Baltimaade rahvarinnete suurkogu – I Balti Assambleed.

Koolilapsed jooksid tõrvikutega

Et rahvusvaheliselt rohkem tähelepanu saada, korraldati mai keskel koos lätlaste ja leedulastega Balti tee tulejooks Vilnius–Riia–Tallinn. Linnades olid jooksjad, linnade vahel viidi tuli edasi autodega.

Pärnumaal Tahkurannas Konstantin Pätsi kodutalu juures toimus rituaalne üritus. Sealt toodi Balti tuli autoeskordiga Pärnu linna piirile, kust tulejooksjad viisid põlevad tõrvikud linna keskväljakule. Seal toimus rajoonidele tulejagamise tseremoonia, räägib toonane Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastutav sekretär, Tallinna linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas.

"Alates Tallinna piirist liitusid tuletoojatega kõikjal koolilapsed oma tõrvikute ja paberlipukestega," meenutab Henn Karits, kes kuulus koos Andrus Ööveliga assamblee massiürituste töörühma.

"See oli kolme Balti riigi esimene suurem ühisüritus, mis andis usku järgnevatesse ühistesse ettevõtmistesse. Koos me võidame, mille me eraldi kaotasime!" lausub Karits.

"Seda tulejooksu võib ehk pidada Baltimaade rahvarinnete üheks esimeseks suuremaks ühisürituseks. Selle õnnestumine andis usku järgnevale koostööle," ütleb ka Arjakas.

Balti keti otsus sündis Pärnus

15. juuli 1989 on samuti ajalooliselt tähtis päev. Baltimaade rahvarinnete tegevuse koordineerimiseks loodud komisjoni esimene kokkusaamine toimus just sel päeval Pärnus – Eesti Külaehituse (EKE) pansionaadis aadressil Aisa 39.

Arjakas ütleb, et just sellel koosolekul võeti vastu otsus korraldada vaid viie nädala pärast, 23. augustil 1989, kurikuulsa Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) 50. aastapäeval inimkett Tallinnast Vilniusse.

Pärnu kokkusaamisel osalesid Eesti delegatsioonis Küllo Arjakas (Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastutav sekretär), Arvo Junti (Tallinna II Õigusnõuandla advokaat), Edgar Savisaar (projekteerimis- ja konstrueerimisbüroo Mainor asedirektor), Mart Tarmak (kultuurilehe Reede korrespondent) ja Rein Veidemann (ajakirja Vikerkaar peatoimetaja) ning RRi kantseleitöötaja Sirje Trei.

"Tänasel päeval on kindlasti üllatav, et alles pika koosoleku lõpupoolel, hilisel õhtutunnil jõuti 23. augusti tähistamise aruteluni," sõnab Arjakas.

Arutati põgusalt, kas tähistada MRP 50. aastapäeva Baltimaades eraldi või teha ühine üritus. Otsustati korraldada inimkett Tallinn–Ikla–Riia–Vilnius, kuhu võiks tulla 600 000 inimest.

Mis oleks inimketi sõnum, mida ketis edasi üksteisele öelda? Arjakas meenutab, et esimesed mõtted olid: "Vägivald ei sünnita õiglust!", "Elu kett!", "Vivat, Baltica!" ja siis "Vabadus!", "Brīvība!", "Laisve!" – just viimast väljendit saaks üheskoos hõigata rütmiliselt skandeerides.

Arjakas ütleb, et Pärnus Aisa tänava pansionaadis tehtud märkmed ütlevad üheselt: "Balti tee" eesmärgi, otstarbekuse ja vajalikkuse üle Pärnus pikalt ei kõneldud. "Seega oli esimene nii-öelda põhimõtteline ja mõtteid suunav otsus Baltimaade rahvarinnete liidrite vahel telefoni teel tehtud juba veidi varem, ilmselt nädalapäevad enne Pärnu koosolekut," ütleb ta.

Kaks päeva hiljem toimus Tallinnas RRi eestseisuse laiendatud koosolek. Balti keti korraldamist arutati päevakorras alles 7. punktina. Otsustati luua algne töötoimkond koosseisus Heinz Valk (RRi eestseisuse liige), Andrus Öövel (RRi turvateenistuse juht) ja Mart Siilmann (RRi volikogu liige, kes aitas 1988. aastal korraldada Tallinna lauluväljakul suurüritusi).

Pärnus heakskiidetud "Balti tee" marsruuti muudeti augusti algul kokkuleppel lätlastega – Tallinnast Rapla kaudu Viljandisse ja sealt edasi Eesti-Läti piirile.

Küllo Arjakas selgitab, et ettevalmistuste käigus sai selgeks, et keeruline oleks moodustada inimkett 60kilomeetrilisel lõigul Pärnust Heinastesse, kus tee kulgeb mere ääres. "Ühest maanteest jääb väheks rahvamasside kokkutoomiseks ja lisandub ka parkimiskohtade probleem. Vähe on kõrvalteid, mida mööda saaksid inimesed kohale tulla ja needki on enamasti kitsad ja kruusased. Samad küsimused tekkisid ka Lätis teelõigul Ainažist kuni Riiani," räägib Arjakas, kuidas Pärnu linn ja rajoon jäid esialgu plaanitud "Balti tee" marsruudist eemale.

Eesti töötoimkonna juhi ülesande andis RRi eestseisus massiürituste korraldamise kogemustega Andrus Öövelile. "Oli kesksuvi. Aega oli jäänud ainult poolteist kuud – kas suudame?" meenutab Ööveli meeskonda kuulunud Henn Karits.

Kaasaskantav raadio ja rõõmus meel

Kui põhiotsus trassi kulgemise osas oli tehtud ja trass Pärnu maanteelt Eesti keskele tõstetud, sai alustada inimeste vajaduse ja paigutuse kavandamist ning ülesannete kooskõlastamist kõigi rajoonide Rahvarinnete eestseisustega.

"Veel ei teatud, kui tihe saab olla inimkett, mida suudame täita," ütleb Karits.

Algul proovisid nad kümnemeetriste vahedega. Andrus Öövel koos Eugen Pässiga RRi staabist sõitsid koos autojuhiga läbi kogu trassi. Arutlesid ja kaardistasid kõik detailid. Päss joonestas šablooniga trassi legendi.

Balti keti eelse päeva hommikul sõitis Karits koos Andrus Ööveli ja keti liikluskorraldaja Peeter Klauseniga trassi viimasele ülevaatusele ning kohtumistele trassi lõikude üldjuhtidega. Maanteed olid kõikjal korralikult tähistatud. Selgitused olid asjalikud: kus paiknevad raadiosidega varustatud meditsiini- ja liikluskorralduse autod, kus RRi valge käiselindiga keti paigutuse korraldajad.

"Jooki ja sööki pidi igaüks ise kaasa võtma vastavalt oma soovidele. Ja muidugi tol ajal populaarsed kaasaskantavad raadiod ning kõige tähtsam – rõõmus meel," räägib Karits.

Pärastlõunaks ületati Eesti-Läti piir, kus käis kõva järgmise õhtu ühisürituse – "Vabaduse loitsu" ja "Kurjuse hävitamise" lõkke ettevalmistamine. Edasi sõitsid nad Lätimaal kuni Ruhja linnani. Seal kohtusid nad Läti korraldajatega ja toimus viimane ühisarutelu. Tagasi RRi staapi jõuti hilisõhtul, kus käis tihe töö.

Keti toimumise päeval kogunes Tallinna kesklinna palju rahvast sooviga ketti minna. Appi tulid linnaliinide bussijuhid ja vedasid rahvast hõredamini asustatud maakohtade lõikudele täienduseks.

Kell 18 oli enamik rahvast ketti paigutunud. "Alustasime Tallinna lõigu juhi Imre Tiriga tema lippudega ehitud Moskvitšil aeglast sõitu Toompealt piki rahva spaleeri. Pärnu maanteel oli rahvas neljas reas. Tundsin EKE rahva korralikult tehtud MRP plakatite järgi ära. Kõlasid hüüded ja tervitused," meenutab Karits õilsaid hetki.

Sama tihedalt jätkus rahvast Viljandi maanteel. Karits oli poolest kerest autoaknast väljas ja käskis käega vehkides inimesi kolonnis edasi liikuma. Seal märkas teda spordiselts Kalevi rahvas ja edasi läks lõbusaks skandeerimiseks.

Varsti jäi aga rida õhukeseks – ja tuli esimene 20meetrine tühimik. Selleks ajaks hoidis rahvas juba kätest kinni. "Vehkisin küll kätega, aga kett ei veni. Tagurdasime tagasi, hüppasime autost välja, võtsime paraja ketijupi lahti ja saatsime rõõmsalt tantsusammul teele. Ja nii jupp haaval, kuni mitmerealine kett täitis ühtlaselt kogu meie lõigu," muljetab Henn Karits.

Helikopter lendas piki trassi. Inimvöö oli koos. "Jätsime oma auto teiste hulka teeservale ja astusime rahva sekka, võttes kätest kinni. Tekkis vaikne ootus ja rahu. Vaid Eesti lipud lehvisid kerges tuules," sõnab Karits.

"Kui kogu rahvas ühe eesmärgi nimel kokku hoiab – siis suudame!"

Kell näitas seitsmendat õhtutundi, kui Marju Lauristin ütles Pika Hermanni tornist: "Meie siht on vabadus!"

Ja Heinz Valk ütles: "Meie tee on vabaduse tee!"

Ning umbes kaks miljonit Balti riikide elanikku ulatasid üksteisele käed – ja nii Tallinnast läbi Riia Vilniusesse.

Mis on Balti keti õige pikkus?

Küllo Arjakas annab teada, et Balti keti esialgse marsruudi muutumine pikendas inimvöö 675,5 kilomeetrini – siiani pakutakse kirjavaras Balti keti pikkuseks välja enamasti 600 või 620 kilomeetrit, mis on aga ebaõige, sest see lähtub Tallinna–Vilniuse otsetee pikkusest.

"Selle aktsiooni mõjukus, rahumeelsus, ülevus ja unikaalsus hämmastas 1989. aastal kogu maailma," tõdeb Arjakas.

Nii mõnegi järgneva suure inimketi puhul on korraldajad viidanud just Balti keti eeskujule.

2009. aasta juulis kanti esimene Baltimaadega seotud sündmus – Balti kett – UNESCO maailmamälu registrisse.

Rahvamassist aitas läbi vilkuritega auto

Balti keti trass jagati lõikude kaupa. Algul oli kõige suurem mure viimase osa pärast – Karksi-Nuiast kuni piirini, kus umbes 20 kilomeetrit oli vähe inimasustust ja juurdepääsuteid peale põhitrassi polnud.

"Tegelikkus ületas igasugused ootused. Ka Karksi-Nuia ja Lilli vaheline tee oli kogu ulatuses inimesi täis ja lausa mitmekordselt," meenutab Balti keti Viljandimaa üks organisaatoreid Kalle Jents.

Tal oli võimalus seda kõike näha, kuna hakkas Viljandist Lilli suunas sõitma siis, kui kett kogunes. Enne seda oli Viljandi lauluväljakul suur rahvakoosolek ja seejärel hakkas tollane autoinspektsiooni ülem Jentsi piiri poole sõidutama. Autos oli ka Viljandimaa Rahvarinde juht Arnold Kimber.

"Ilma vilkuriteta autota poleks me läbi saanud," ütleb Jents.

"See oli väga ülev, rahvast oli kogu teel väga-väga palju. Oli tuldud suurte bussidega, seega ettevõtete juhid olid igati appi tulnud. Me sõitsime ja inimesed muudkui lehvitasid. Arnold filmis palju, neid materjale on ka hiljem dokfilmides kasutatud. Piirile me ei jõudnudki – kusagil metsa vahel enne Lillit jätsime oma miilitsamasina lihtsalt teeveerde ja ühendasime koos teistega käed."

Jents mäletab, et kõik läks enam-vähem stsenaariumi kohaselt, vaid tulevärk vallandus valel ajal, kuid keegi õnneks viga ei saanud.

Samal teemal

23.07.2021
ÕL ARHIIV | Ignar Fjuk: Balti kett oli totaalne vabadus, totaalne joovastus ja totaalne režii!
23.07.2014
FOTOD: Eiki Nestor istutas Balti ühtsuse puu
23.07.2014
"Rahvas juubeldas, kui meie lipp masti tõusis!"
23.07.2014
Arvo Junti: lätlasi polnud vaja pikalt veenda, leedulastega oli keerulisem