Inimesed

Ignar Fjuk: Balti kett oli totaalne vabadus, totaalne joovastus ja totaalne režii! (16)

Andres Põld, 23. august 2014 10:25
«Kui me vaatame, kuidas praegu ei suuda ei EL ega NATO kuidagi ohjata ida pool jõudu koguvat ja kasvavat imperialistlikku kurjust, siis just selles kontekstis tuleks mõelda, kui osavad olid Balti riigid toona oma eesmärkide saavutamisel. See oli ilus.»Foto: Stanislav Moškov
Baltimaade ajaloo kõige suurema ühise massidemonstratsiooni, ligi kaht miljonit inimest hõlmanud Balti keti üks korraldajad Ignar Fjuk (61) ütleb nüüd, kui suurejoonelisest üritusest möödub 25 aastat, et kuna meie iseseisvuse võti asus Moskvas, kõlbasid nõukogude võimumeeste mõjutamiseks kõik vahendid, eriti tähtis oli aga meie iseseisvuspüüdlustele rahvusvahelise toetuse saamine. Hiiglaslik Balti kett pälvis tohutu rahvusvahelise tähelepanu ja leidis hiljem mujal maailmas mitu korda järeletegemist.

Mõeldes täna, 25 aastat hiljem tagasi Balti ketile, siis mis asi see ikkagi oli? Rahva tahte väljendus, spontaanne kogunemine, kellegi algatatud-korraldatud võimas massidemonstratsioon?

Samal teemal

Eks see oli kõike üheaegselt. Igasugune massikogunemine on iseenesest emotsioonide vili. Sageli lähevad massiüritused kontrolli alt välja. Ent kõik, mis järgnes 1988. aasta öölaulupidudele, toimus väga täpselt läbimõeldud stsenaariumide kohaselt, korraldusliku režii järgi. Muidugi oli Balti kett omamoodi emotsioonide väljaelamine, ent eelkõige oli see demonstratsioon maailmale, et Balti riigid soovivad iseseisvust. Teatavasti õnnestus meil 1989. aasta suvel Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil moodustada Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu sedastav komisjon. Komisjoni loomise läbisurumiseks Moskvas oli meid aga väga vähe – vaid kolm Balti riiki. Just siin osutus oluliseks oskus kaasata teiste regioonide demokraatlikult meelestatud saadikuid. Aga see oli ikkagi totaalne vähemus.

Selleks, et NSVL jõuaks salaprotokollide olemasolu tunnustamiseni, oli vaja rahvusvahelist toetust ja survet. Balti keti ülesanne oligi luua kuvand Balti riikidest kui rahumeelsetest, sihikindlatest ja kompromissituist rahvastest oma vabaduspüüu järgimisel ja juhtida kogu maailma tähelepanu nendele salaprotokollidele. Balti kett oli suurejooneliselt korraldatud programmiline üritus.

Kui nüüd 3. septembril tuleb Eestisse Barack Obama, räägitakse, kuidas üle Eesti tuuakse Tallinna hulganisti politseijõude, liiklus suletakse… – siis toona, vastupidi, oli kogu liiklus totaalselt vaba, keegi ei pidanud kuskil tõkke taga ootama. See oli totaalne vabadus, totaalne joovastus ja totaalne režii! Kõik teadsid, et valesid samme, valesid otsuseid ei saa me endale lubada.

Režii eeldab korraldajakätt. Kes Balti keti korraldamise taga olid?

Muidugi oli olemas kolme Balti riigi rahvarinnete ühtne korralduskomitee. Aga Toompea jalamilt Läti piirini ulatuva keti moodustamist korraldas Eestimaa Rahvarinde juurde moodustatud korralduskomitee, milles oli 10–15 inimest. Kõikides toonastes rajoonides olid omad Rahvarinde piirkonnastaabid. Väga paljud ühiskondlikud organisatsioonid liitusid sellega. Näiteks Muinsuskaitse Selts, millel oli üle Eesti palju rakukesi, andis üritusele abiks oma organisatsioonid. Aga ettevõtmist juhtis Eestis Rahvarinne, Lätis Tautas fronte ja Leedus Sąjūdis.

Kas hirmu ka oli? Näiteks, et rahvas ei tule kohale? Tekivad rahutused?

Kõike seda oli. Aga esmalt oli kõige rohkem uskumatust, et selline asi üldse võimalik on. Ega Eesti, Läti ja Leedu nii nagu praegugi, ei ole ka varem teinud just erilist ja sisulist koostööd. Jah, meil on olnud ühine saatus. Ma isegi mäletan teatud suhtumist noil aastatel – et mis meil nendega asja on, meil on oma asi ajada. Aga õige pea hakkas see suhtumine hajuma. Koostöö tekkis just rahvarinnete algatusel. Tajuti, et Moskva poliitika ongi üles ehitatud vastandamisele. Eestis moodustati taolise poliitika läbiviimiseks Moskvast toetatud Interrinne, et tekitada rahvustepõhist vastasseisu kuni verevalamiseni välja. Seetõttu mõistsime, kui tähtis on igasugune koostöö ja solidaarsus teiste Nõukogude Liidu orjastatud rahvastega, et vaid nii saab vastustada Kremli ametlikku eraldus- ja vastandamispoliitikat. Seetõttu nägime ka Moskvas rahvasaadikute kongressil eriliselt vaeva, et ka Vene demokraate enda poole saada. Toona oli nende juhiks Boris Jeltsin. Üks ja ainus Eesti poleks midagi teha suutnud. Meil ei olnud ka rahvusvahelist toetust, soovitati ju vaid Moskvaga läbi rääkida, öeldi, et ärge kõigutage Gorbatšovi paati. Meie iseseisvuse võti, nii ebameeldiv, kui see polnud, oli meil väikerahvana ikkagi Moskvas. Pidime nad ära võluma, ära rääkima, tõe ja argumentidega "tasa lülitama". Selleks ei piisanud oma jõust, selleks oli vaja rahvusvahelist tuge. Selleks Balti kett oligi, et demonstreerida meie distsiplineeritust, eesmärgikindlust ja tõde, mida kandsime ja mille nimel tegutsesime.

Müüt enda vabaks laulmisest on ilus, Balti kett oli võimas üritus. Aga tegelikult – mis meid ikkagi vabaks tegi?

Ent suvel 1989, vaatamata Moskvas MRP salaprotokollide komisjoni loomisele ja ligi kolmveerand aasta möödumisele suveräänsusdeklaratsioonist, hakkas tunduma, et Moskva oli uue olukorraga tasapisi kohanenud. Gorbatšov ja tema seltskond tõenäoliselt märkas, et olukorral oldi lastud juba liiga kaugele minna. Hakkas toimuma teatud tasalülitamine. Mitte veel eriti nähtav… aga siiski.

Mutrite kinnikeeramine?

Mitte ka just päris seda, aga see toetus, mis algselt uutmisele ja avalikustamisele oli, hakkas maha käima. Paar päeva pärast Balti ketti tuli Moskvast poliitbüroolt võimas ähvardus, kus öeldi, et baltlastest, kui nad nii jätkavad, ei jää midagi järele. Nad hävitatakse. See tänasel päeval nii tuttav retoorika hakkas end siis päev-päevalt rohkem ilmutama. Selle tõestuseks olid Thbilisi, Riia ja Vilniuse veresaunad, tankidega inimeste peale minek, mida tehti juba Gorbatšovi teadmisel. Nii et tagasilöök oli tugev. 1989. aasta suveks tekkis tunne, et laulva revolutsiooni hari hakkab ümber saama, raugema. Seetõttu oligi vaja mobiliseerida rahvusvaheline üldsus, et survestada Moskvat. Vabaks laulmine on ilus kujund, näitab rahva oskust kurja mitte peltsebuliga, vaid kuidagi teisiti, omal viisil välja ajada. Tegelikult aga oli kogu see meie iseseisvumine suur halastamatu juriidiline sõda, kus kasutati siiski võimalusi, mida pakkus toonane Nõukogude Liidu põhiseadus. 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioon kuulutas, et Eestis on ülimuslikud Eesti seadused. 1990. aasta 30. märtsil võttis vastvalitud ülemnõukogu vastu otsuse riiklikust staatusest, millega tunnistas NSVLi võimu Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti vabariigi taastamiseks. Hiljem, 8. mail otsustas ülemnõukogu tunnistada kehtetuks nimetuse "Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik" ja võtta kasutusele ametliku nimetusena "Eesti vabariik". ENSV ülemnõukogu nimetati ümber Eesti vabariigi ülemnõukoguks. Riiklikeks sümboliteks kuulutati Eesti lipp ja vapp. 7. augustil otsustas ülemnõukogu kuulutada kehtetuks 16. novembri resolutsiooni liidulepingu kohta ja korraldada suhted Eesti vabariigi ja NSVLi vahel Tartu rahulepingu alusel. Nii et jah, ilmselt seda laulmist oli ainult öölaulupidude ajal, aga see jättis sellise märgi külge.

Ega iseseisvust meile ju keegi kandikul kätte ei toonud. Ei venelased ega ameeriklased. Me ikka ise võitlesime selle välja.

Meil oli väga palju tarkust, ent ka palju soodsaid olusid. Kui Gorbatšovi poleks olnud, ei oleks baasi veretule Balti teele üldse tekkinudki. Kujutame hetkeks ette, et Gorbatšovi asemel oleks olnud Putin või mõni temasugune. Neil oli siis piisavalt hullu kahuriliha ja mürske, et hävitada kõik iseseisvust soovivad väikerahvad. See oli lihtsalt õnnelik juhus, et ilmus Gorbatšov ja et Gorbatšovile tekkis Jeltsini kujul demokraatlik opositsioon. Millised olid Jeltsini motiivid ja ambitsioonid, pole oluline, aga ta mängis vältimatut ja olulist rolli, et Eesti sai veretult iseseisvaks. See, et Tallinnas ei kordunud Riia ja Vilniuse veresaun ja et demokratiseerimis- ja vabanemisprotsess sai jätkuda, juhtus suuresti tänu Jeltsinile. Ühelt poolt Eesti talupojatarkus, teiselt poolt soodsad olud, mida juhtub kord saja, ehk kahesaja aasta jooksul. Ja seda rohkem peame nüüd oma asja hoidma, sest teist korda Moskva enam "ei eksi".

Kas keegi iseseisvusmeelsetest jõududest oli toona ka Balti keti korraldamise vastu?

Vastu ei olnud keegi, küll ei tulnud ERSP parteina kaasa. Nemad lähtusid millestki muust... ma ei oska seda siiani seletada, mis oli nende motiiv või millisest loogikast nad lähtusid. A priori sellest, et kui me riigina oleme olnud, siis ühel hetkel me lihtsalt oleme seda jälle, aga millisel moel või milliste otsuste tõttu... ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Nad kutsusid üles boikoteerima ülemnõukogu valimisi ja iseseisvusreferendumit, sest need ei ole legitiimsed. Aga kui eestlased oleks neid boikoteerinud, siis teine pool oleks neil ju osalenud ja otsused oleksid tulnud siis ka vastavad. Pärast kaotust rusikatega vehkimine ei maksa nüüd ega oleks maksnud ka siis midagi. Kui sa oled saanud lüüa, siis pole sel mingit vahet, kas see on õiguslikult õige või vale. Siis sa oled kaotanud. Ja kõik.

Absoluutselt. Kui me oleks näiteks boikoteerinud NSVLi rahvasaadikute kongressi valimisi, oleks Eestist sinna läinud ainult intrid ja impeeriumimeelsed ning nende sõna oleks esindanud siis ka valjuhäälselt Eestit. Poleks olnud mingit MRP salaprotokollide tunnistamist ja ajalugu oleks saanud hoopis teistsugune. Kui me vaatame, kuidas ei EL ega NATO ei suuda praegu kuidagi ohjata ida pool kogunevat ja kasvavat imperialistlikku kurjust, siis just selles kontekstis tuleks mõelda, kui osavad olid toona Balti riigid oma eesmärkide saavutamisel. See oli ilus.

Kas KGB hirmu ka oli? Kas nad püüdsid kuidagi takistada või segada Balti keti korraldamist, hirmutada?

Ma ei oska seda öelda. Mina suhtlesin kgb-lasega viimast korda nii, et ma teadsin, et ta seda on, loomeliitude pleenumi eel 1988. aasta kevadtalvel, kui kaks selli tulid mulle tänaval juurde ja püüdsid mind veenda, et seda üritust sellisel kujul ikkagi ei tuleks. Pärast seda ma ei teadnudki, kas KGB Eestis üldse olemas ongi. (Naerab.) Täpsustan – ta ei olnud nähtav. Ja sellisena ta ei mõjunud. Vallandunud avalikustamine oli nii jõuline, igas Rahva Hääle või Noorte Hääle numbris ilmus mingi artikkel või tõlge mõnest üleliidulisest väljaandest, mis rääkis nõukogude režiimi tapmistest, vangilaagritest, küüditamistest, kõigest sellest. Mida sellel KGB-l avalikult teha oligi, kui ametlik kurss oli juba selline?

Aga kui loodi Interrinne, siis tajusime, et see on ellu kutsutud KGB poolt, nende koordineeritud. Aga see toimis Interrindena. Nende surve ja kriitika oli kogu aeg meie tegevuse peal. See ei kutsunud meid korrale, vaid sundis meid oma tegusid ja samme väga hoolikalt läbi mõtlema. Nende eesmärk oli provotseerida, tekitada konflikte, verevalamisteni välja. Meie omakorda rõhutasime pidevalt demokraatlikke eesmärke ja hoiakut. Et ei domineeriks avalikus inforuumis üksnes see, et ajame vaid Eesti asja. Aga muidugi ajasime Eesti asja! Aga ajasime ka kõigi nende asja, keda nõukogude režiim oli alandanud ja vabadusest ilma jätnud. Siinkohal ma ei tahakski väga rõhutada kommunismi-teemat. Vene imperialismi käes on hea iga vahend, millega teisi väikerahvaid allutada ja represseerida. Juhtus nii, et Lenin tõi 20. sajandi algul Venemaale kommunismi, siis hävitati väikerahvaid sellega, nüüd hävitatakse ilma selleta. See oli ikkagi Vene imperialism, mille vastu me astusime ja mis meid Interrinde kaudu survestas.

Tänapäeval on kõik taandatav rahale, kas, kes ja kuidas Balti ketti rahastas?

Inimeste vaba tahe. Ma kujundasin Balti keti jaoks ühe kaardi. Trükikoda trükkis selle meile tasuta. 200 000 tükki. Laulva revolutsiooni kõige tugevam emotsioon oli ikkagi see, mida ma tajusin millalgi 1988. septembris või oktoobris, et kõik eestlased, ükskõik mis ametit nad pidasid, ajasid Eesti asja. Et kõik muu jäeti kõrvale. See oli eestluse manifestatsioon, sest tajuti tõelist ohtu rahvusele.

Mis peaks praegu juhtuma, et rahvas samamoodi tänavale tuleks kui Balti ketti? Ja kas üldse tuleks?

Väga paljud on ära läinud juba. Enam kui 100 000. Ja minnakse üha rohkem.

Aga need, kes alles on?

Eks enne seda peab asi ikka väga hulluks minema. Ja seda hullu olukorda peab igaüks ise enne tajuma ja kogema, mitte lihtsalt kuskilt lugema, et vaadake, homme võib hulluks minna, tulge nüüd välja.

Eestlane peab siis ilmselt 50 aastat midagi hullu kogema, et end liigutama hakkaks?

Kas või nii! Tolle aja juurde tagasi minnes saab öelda, et toonast vastuhakku kandis mingisugune konstruktiivne rahulolematus, opositsioonilisus, mitte raha ega omakasu. See oli selgelt ja ühemõtteliselt väärtustele tuginev ühishuvi. Rahvuslikud, demokraatlikud ja elulised eesmärgid panid meid tegutsema. Raha? Seda oli, aga sellega polnud ju midagi teha.

Aga ikkagi – kas tuleks eesti inimene välja, kui peab tulema? Kihistumine ja killustumine on nende aastate jooksul olnud ju päris võimas?

Ma ei ole väga kindel, et tuleks. Enne tuleks saada üle praegusest sumbunud olekust. Ja vaja oleks uusi eeskujusid ja liidreid. Kui tekivad sellised liidrid nagu olid toona kas või Rahvarindes, kes panid oma eeskuju ja sõnaga aja ja asjad liikuma. See innustas. Mäletan neid hetki, kus kümned tuhanded ahmisid rahvakogunemistel iga sõna, mis tribüünilt öeldi. See oli justkui ümbersünd, oli näha, et inimesed said mingi kirgastuse, mis hakkas neid kandma, samastas neid oma saatuse ja kaaslastega. Toonane Eesti Komitee ja Ülemnõukogu rivaalitsemine ei tekkinud rahva seas, see oli puhtalt poliitikute omavaheline hõõrumine ja vaenutsemine. Tagasi tänasesse – kui liidrites on enam raamatupidajat kui õigluse ja vabaduse kaitsjat, kui eesmärgiks on raha, omakasu või statistika, siis see ei kutsu kedagi kaasa.

Aga kui nüüd mõelda, et tuleks järgmised sellised 50 aastat nagu olid, või sellele, mis toimub Ukrainas, siis see tundub nii kauge ja võimatuna, et ma ei suuda hetkekski uskuda, et see meil võiks nii juhtuda.

Ukraina sündmused ja okupatsioon?

Jah. Aga see oleks võinud väga hästi juhtuda. Alles kolmveerand aastat tagasi arutasid meie poliitilised liidrid Euroopas ilma selge protesti ja õige arusaamiseta, kuidas Venemaaga viisavabadust korraldada, mõtlemata tagajärgedele. Mida see Krimm ja Ida-Ukrainas toimuv aga muud on, kui et rohelised mehikesed imbuvad viisavabalt sisse ja teevad, mis tahavad. Nii kasvab ja kujunebki viies või kuues kolonn. Ma ei tea, kas see neil enam õnnestuks, aga see soov on seal ida pool kindlalt olemas. Jätkuvalt. Igavesti.

Te olite 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni algteksti autor. Kumb iseseisvuse saavutamisel tähtsam ja mõjukaim oli, kas see deklaratsioon või Balti kett?

Need on ühe keti olulised lülid. Loomeliitude pleenum lõi pinnase Rahvarinde tekkimiseks, ilma selleta, et tekkis oma tohutu võrgustikuga Rahvarinne, see oli nagu mittevirtuaalne Facebook, poleks tulnud ka seda 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni. Viimane oli omakorda avalöök mitte ainult siinse poliitilise võitluse uuele tasandile jõudmisest, vaid ka Berliini müüri langemisele, Ida-Euroopa vabanemisele. See oli signaal, et Moskva pole löömatu.

Ei saa kuidagi üle ega ümber küsimusest – kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Aga muidugi! Sest me ju ei teadnud midagi sellest, kuidas vaba maailm toimib. Meil ei olnud seda vaba maailma pisikut, seda ebolat. Jah, meil oli unistus... oma, iseseisev riik. Ja seda ta nüüd ongi.

Me ei tahtnud siiski sellist riiki, nagu see praegu on. See oleks heakskiit igasugusele stagnatsioonile ja rahulolule. Isegi kui kõik oleks vaid hästi. Minus ja ma arvan, et ka väga paljudes teistes on endiselt veel seda rahulolematust. Mittenõustumist. Mitteleppimist, mis meid kaheksakümnendatel liikuma pani. Seetõttu peaks olema igati loomulik, et kui hommikul ärkame, siis mõtleme: kurat, see või teine asi on ikka veel tegemata, ikka veel muutmata! Aeg on teha paremini!

Mis on tänapäeva Eesti suurim probleem?

See on probleemide kompleks, siin pole üht ja ainsat suurt probleemi. Poliitika on kaugenenud väärtustest, poliitika tegemine on muutunud elukutseks või ametiks. Igas ametis, nagu teame, on vähe häid, rohkem halbu ja domineerib keskpärasus. Nii ka poliitikas domineerib sageli keskpärasus, miski, mis ei edenda eestlust ega meie ühishuve. On jäänud vaid teesklus. Aga ma ei tea, kas sellest on väljapääsu.

Sõnastan siis küsimuse pisut ümber. Mida Eesti praegu kõige rohkem vajab?

Eesti vajab uut poliitilist eliiti. Igasugune tegutsemine nõuab eeskõnelejat, eesminejat, eeskuju. Ja kui seda pole, siis... Muidugi ei hakka rahvas moraalitu liidri järgi ennast ümber seadma, aga tal kaob kirgastumine ja motivatsioon. Ja siis minnakse ära. Kui Eesti juhid oskaksid rahvaga kõnelda ja ennast nende situatsiooni panna ja mitte end nii tähtsa ja erakordsena näha, poleks nii palju äraminejaid. Rääkimata sellest, et poliitika ei peaks rõhutama ja esile tooma lõhesid ja vastandumist. See on omamoodi rahvuslik genotsiid, mida me ise korraldame.

Nemad seal Toompeal ütlevad, et on varemgi Eestist ära mindud, et see on ajutine kõrvalnähe, aga see ei ole seda. Nüüd on teised ajad. Varem ei olnud tööjõu vabal liikumisel põhinevat Euroopa ühiskodu, kus sind ootasid ees töö, tõhusad sotsiaaltagatised, lasteaiakohad ja hüved, mida siin (veel) pole. Ja interneti kuratlik virvatuluke, mis loob illusiooni, et kuigi sa oled seal, siis eesti keelt ja uudiseid online’s lugedes ja kuuldes oled ikkagi justkui veel Eestis. Olukord minekuks ja jäämiseks on kordi soodsam kui kunagi eales varem.

Ja asemele tulevad immigrandid?

Kõige hullem on see, et asemele ei tule kedagi. Ka sõbralikke inimesi ja rahvaid. Poleks ju paha, kui aegamisi tekiksid väikesed kogukonnad ja grupid suure vene vähemuse kõrvale, et seda neutraliseerida. Kõigi väikerahvastega oleme meie ja nemad meiega alati hästi läbi saanud. Aga praegune demograafiline olukord on ikka väga halb.

Balti kett

• oli 23. augustil 1989 Eestis, Lätis ja Leedus korraldatud ühine poliitiline massimeeleavaldus, mille eesmärk oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet ja juhtida tähelepanu NSVLi ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi–Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni NSVLi poolt.

• Meeleavaldusest võttis osa ligikaudu kaks miljonit inimest ehk umbes 25% Eesti, Läti ja Leedu tolleaegsest elanikkonnast. Baltimaade rahvad rivistusid üle 600 km pikkuseks Tallinna, Riiat ja Vilniust ühendanud katkematuks inimahelaks.

• Meeleavaldus oli ajastatud Molotovi–Ribbentropi pakti allakirjutamise 50. aastapäevale.

• Vastavalt paktile ja selle juurde kuulunud salaprotokollidele jagasid NSVL ja Saksamaa Ida-Euroopa mõjusfäärideks: Läti, Eesti, Soome, Poola idaosa ja Bessaraabia läksid NSVLile, Leedu ja Poola lääneosa Saksamaale.

• NSVL eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid Nürnbergi kohtuprotsessil avalikuks tulnud. Nõukogude propaganda väitis ka, et okupatsiooni pole olnud ja kolm Balti riiki ühinesid Nõukogude Liiduga vabatahtlikult.

• Balti kett demonstreeris Nõukogude Liidule ja kogu maailmale Eesti, Läti ja Leedu rahva vabadustahet, solidaarsust ja otsustavust võidelda kätte kaotatud iseseisvus. See äratas maailmas suurt tähelepanu ja aitas kaasa Balti riikide vabanemispüüdluste teadvustamisele. (Allikas: Vikipeedia)

IGNAR FJUK

1953 sündis Tartus

1976 lõpetas ERKI arhitektina

1987 algatas loominguliste liitude kultuurinõukogu

1988 korraldas loomeliitude pleenumi, kus kõlas esimest korda avalikult Eesti iseseisvuse taastamise idee

1988 koostas koos Lennart Meriga suveräänsusdeklaratsiooni

1989 valiti NSVLi Rahvasaadikute Kongressi ja ENSV Ülemnõukogu saadikuks

1991 Põhiseaduse Assamblee liige

1991 hääletas Eesti vabariigi ülemnõukogu saadikuna Eesti iseseisvuse taastamise poolt

1992–2003 oli riigikogu liige

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee