Tätte: lähima viie aasta jooksul ma publiku ette lauluga ei astu (31)

"Samas ei tähenda see kindlasti, et ma nüüd kitarri nurka viskaksin. Ka selle tuuri käigus tuli mitu mõtet pähe. Publik iseenesest inspireerib ja kui sa näed, et inimestele lähevad mu laulud korda, hakkavad justkui iseenesest uued viisid peas idusid ajama," tunnistab muusik Tätte. Samas väidab ta, et väikseid esinemisi rahva ees võib veel ette tulla, aga suuri esinemisi lähiajal kindlasti mitte. Piltlikult öeldes tahaks ta nüüd pöörata pilgu kitarrilt tindipoti suunas. "Sest kui sa laulad ja vaid laulad, siis polegi sealt midagi uut oodata. Sestap tahangi ma nüüd viiekümneaastasena anda taas ruumi millelegi uuele. Arvan, et olen teinud elus mitmeid äkilisi otsuseid ja nüüd on tunne, et on taas aeg tõeliseks kannapöördeks."

Kahel õhtul said kaela korraliku vihma

Milline see kannapööre saab olema, Jaan vaikib kui haud. "Olen varemgi mingeid lubadusi välja käinud ja sellega väga kõrvetada saanud," on tal kurvad kogemused.

Samas ei varja, et kannapöördega on seotud eelmisel suvel Vilsandil valminud nn loominguline maja, kus ta lähiajal segamatult kollase paberiga tõtt kavatseb vahtida. (Jaan kirjutab tänini käsitsi ja kasutab selleks vaid kollast paberit. – J. K.).

Samas loeb ta kordaläinuks ka lõppevat suve, millesse mahtus suvetuur "Peatus". "Teadlikult sai valitud paigad, kus ma kunagi varem pole esinenud, eemal suurematest keskustest või nagu nüüd on kombeks öelda, eemal suurematest tõmbenumbritest. Nii juhtuski, nagu ma lootsin või tahtsin, et kohale tulid inimesed, kes kohalejõudmiseks nägid ikka natuke vaeva. Mis tähendas, et päris juhuslikku publikut sellele tuurile justkui ei sattunudki," on Tätte rahul.

Selle suve kontsertidest ei saa ega tahagi ta teiste hulgas ühtegi eriliselt välja tuua. "Välja arvatud need esinemised, kui kahel õhtul saime kaela korraliku vihma ja kui oli näha, kui vaprad olid inimesed ning kuidas nad vastu pidasid. Kuigi kõigil oli väga külm ja märg, aga keegi ära ei läinud. Mis oli minu jaoks väga üllas ja pidulik hetk."

Laulu ja juttu jagus neljaks tunniks

Pikemaks ajaks suurema publikuga hüvasti jätnud Jaan ütleb, et eriti rõõmustas teda kuulajaskonna soov kuulda lugusid, mis on ka tema enda hinge rohkem sisse pugenud. "Kui muidu tahetakse "Miljuneeri" ja "Vana madrust", mis on selgelt lõbusamad lood, siis seekord olid nõutumad vaiksemad laulud, mida ma pole vaat et kakskümmend aastat esitanud, aga mida rahvas ikka mäletas ja kuulda tahtis ning kaasa laulis. Mis oli üks ütlemata suur ja tore laeng. Nagu laulude "Ankrutross" ja "Haldjas" puhul. Kuigi "Haldjas" on päris uus lugu."

Jaan ütleb, et nii enne kui pärast kontserti suhtles ta tihti oma austajatega, mistõttu kontserdid venisid teinekord lausa neljatunniseks. Ometi ei läinud need vestlused tüütuks ja pikaks, tunnistab Tätte. "Pigem vastupidi, ma sain aru, et olen elu jooksul teinud midagi sellist, mis on inimestele korda läinud."