Inimesed

Enn Põldroos: "Praegust eliiti vaadates on see ikkagi vaimsusest küllalt kaugel." (72)

Katrin Lust, 19. august 2014, 07:00
«Õnnelikkus tuleneb mitte niivõrd riigikorrast, vaid sellest, kuivõrd sa iseendaga läbi saad.» Enn Põldroos Foto: Aldo Luud
"Juba kunstiakadeemias öeldi mulle, et minust pole suuremat asja, jätku ma maalimine," ütleb kunstnik Enn Põldroos, muhe naeratus näol, oma Viljandi galeriis, mis avati kuu tagasi. "Aga no näed – ju ma siis ei jätnud jonni," hakkab ta vaikselt omaette naerma.

Pealinnas kunstnikku enam ei näe, Enn Põldroos elab eraklikult koos näitleja Rita Raavega Viljandimaal talus, millesse nad mõlemad silmapilk armusid. "Kodukandis suhtlen ma väga väheste inimestega. Ega ma ei taha ega oota külalisi ja ei käi ise ka külas. Minu elu kulgeb Ritakesega koos omaloodud maailmas," ütleb kunstnik.

Hiljaaegu saite teist korda Konrad Mägi preemia. Samal ajal kui pealinnas antakse teile preemiaid, 5olete teie pagenud siia Mulgimaa metsade vahele?

Nooremast peast olin ma suur suhtleja, väga ühiskondlik ja armastasin inimesi. Olin väga toimekas. Mul oli palju sõpru ja kogu aeg toimus igasuguseid toredaid asju. Mingil hetkel tekib aga tüdimus seltskonnast. Vanaduspõlves ihkad rohkem omaette olemist. Mõtiskled ja vaatad natuke kõike kõrvalt.

Selles osas oli see maakodu eriline leid. Eks me sõitsime Ritaga mööda Eestimaad, aga kui me siia Viljandimaale jõudsime ja selle talu leidsime, siis meil oli kohe selline tunne, et nüüd me oleme jõudnud koju.

Algul mõtlesime, et oleme ainult sügiseni. Mingit tahtmist Tallinna tagasi minna aga ei olnud ja maale me jäimegi. Ausalt öeldes – ega pärast seda ma Tallinnas enam käia ei tahagi ja paar viimast aastat pole ma seda ka teinud.

Teie hea sõber ja kolleeg, kunstnik Jüri Arrak, ütles, et ehitate seda talu lausa omaenese kätega?

Eks kõpitsemist on kogu aeg olnud. See on vana maja, kuhu me kolisime. Katuse panemiseks ja suuremateks töödeks oleme ikka võtnud professionaalsed inimesed, aga eks ma ise püüan ka seal natuke toimetada.

Millega te oma päevi maal sisustate?

Hellitan koera ja kassi. Silitan natuke Ritakese pead (naerab). Vaatan aknast välja. Tervis on vilets ja ega ma eriti liikuma ei pääse. Aga teate, need kõik on tavalised vana inimese mured ja hädad.

Põldroosi galerii Viljandi südames on muljetavaldav. Kujutlen, et selle loomine oli üks suur ettevõtmine?

Galerii sai tegelikult valmis paari viimase kuuga. Alguses meil oli Ritaga siin ainult üks väike osa majast, aga siis tuli teine pool majast müüki ja meil tekkis mõte see ära osta. Kõik see galerii asi tuli tegelikult nagu plahvatus. Lappasime mingeid netilehekülgi ja järsku leidsime selle maja kohta, et siin müüakse veel täiendavaid kortereid. Tulime jooksuga vaatama. Selle osa majast ostsime tänavu. Tallinnas oli meil korter müügis ja kõik sujus väga kiiresti.

See oli tegelikult Rita mõte. Tema ütles esimesena, et siia teeme sinu galerii.

Rita on teie suurim fänn?

(Muheleb meelitatult.) No nähtavasti siis on. Ma ise polnud selle galerii peale nii väga mõelnudki. Ju ma ei pidanud seda reaalseks.

Ometi see oli reaalne.

Ootamatult reaalne. Kõik läks hästi. Ma sain väga meeldiva riikliku preemia (elutööpreemia – toim), see võimaldaski teise poole majast ära osta ja korda teha. See kõik toimus kiiresti ja nagu iseenesest.

Avamispeole tuli päris palju inimesi?

Jaa, see oli ikka väga uhke tunne! Ma ei oleks iialgi arvanud, et nii palju rahvast tuleb. Palju vanu sõpru tuli. See oli väga liigutav. Kusjuures paljud neist olid ju vanemad inimesed, kellel on – nii nagu minul – raske liikuda. Eks alguses oli ikka hirm ka, et kes siia avamisele Viljandisse hakkab minu pärast Tallinnast tulema, aga paljud tulid spetsiaalselt kohale.

See muuseum siin Viljandi südames jääb teid meenutama igavesti…

Tahaks loota. See oli selle asja mõte. Me oleme Ritaga lausunud, et see on selline asi, mis ka pärast meid jääb.

Nüüd, kui galerii on valmis - mis edasi?

Vahepeal tuli selline tunne, et maalimine on ennast kuidagi ammendanud. Ei oskagi nagu edasi – hakkad uut otsima, aga seda ei tule. Siis mõtled, et ah, neid töid on juba nii palju tehtud, et vajutad üldse punkti ja teed maalimisega lõpparve. Et oled lihtsalt üks vanahärra, kes longib ringi. Aga siis hakkab jälle uusi ideid tulema, nagu uss närib sees ja hakkad neid jälle tegema. Eks see ongi minu perspektiiv.

Ainus, mida ma võin soovitada, on see, et ärge jumala eest minu soovitusi kuulda võtke. See on niisugune tee, mida mööda igaüks peab ise liikuma. Mis nõu nüüd mina hakkan andma – vana känd nagu ma olen, hoopis teisest ajastust ja teine inimene.

Aga teie töödesse on alati usutud?

Oi, mis te nüüd! Juba kunstiakadeemias öeldi mulle, et minust pole suuremat asja, jätku ma see maalimine. Aga ma ei jätnud jonni, tegin ikka edasi.

Tänases ühiskonnas olete te õnnelik?

Õnnelikkus tuleb mitte niivõrd riigikorrast, vaid sellest, kuivõrd sa iseendaga läbi saad. See on peamine asi. Elu on täidetud vastuoludega ja see, kuidas meie tänane ühiskond areneb, on täiesti normaalne.

On ka asju, millega te rahul ei ole?

Eks need ole ikka kõik needsamad asjad, mida ka kõik teised märkavad. Näiteks poliitika eraldumine tegelikust elust. Vaimsuse puudumine. Praegust eliiti vaadates on see ikka vaimsusest küllaltki kaugel. Vahel tekib küsimus, kas nad on üldse koolis käinud. Muidugi nad on kõik kõrgkooli lõpetanud, aga nende käitumine… Võib-olla on küsimus minus? Ma olen mingite teiste ideaalidega üles kasvanud – ütleme, et vana hea Euroopa humanitaarse traditsiooni vaimus.

Mis on need tänapäeva traditsioonid, mida võrreldes teie noorusajaga enam pole?

See esimene eufooria, mis vabariigiga koos tuli – see oli niisugune ärivaim, mis oli natuke kõle ja ebainimlik. See käis nagu hoovusena üle Eesti, aga õnneks hakkab see nüüd üle minema. Uus põlvkond, kes tuleb peale, see on juba hoopis teine tera.

Maailm on neil juba nähtud ja nii-öelda peopeal. See annab noorele inimesele ka niisuguse inimlikuma pilgu.

"Viljandi folgil" ma vaatasin seda noort rahvast, nad tundusid täitsa teistsugused juba. Nad ei ole muidugi minuaegsed noored – nagu Pätsu ajal –, aga kui nendega jutu peale saada, siis ma juba saaksin nendega rääkida. Ma arvan, et meil oleks tore.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee